Helen Sulg ja Kersti Liivorg: kliimanoorte häält peab päriselt kuulama
Kliimastreikide massiline levik üle ilma näitab noorte teravat muret looduse ning tuleviku pärast. Supiloopimine kunstiteostele või enda kleepimine tehnoloogiamessi eksponaadi külge on ärevuse järgmine tase. Kui pakkuda noortele piisavalt võimalust panustada kliimaküsimuste lahendamisse, siis vähenevad ka radikaalsed appikarjed, kirjutavad Helen Sulg ja Kersti Liivorg.
Põuad, üleujutused ja metsapõlengud, aga ka toidu- ja energiakriis, migratsioon ja saastunud keskkonnast tingitud tervisemured tekitavad uues põlvkonnas ähvardavaid murepilvi. Küsitlused ja uuringud näitavad, et noored kogevad muutuva kliima turbulentse ellujäämise küsimusena ning tajuvad ärevust keskkonna- ja kliimateemade ajakriitilisuse suhtes märksa tugevamalt täiskasvanuist. Digimaailm pakub juurde kiiret, aga kohati ebamäärase kvaliteediga vastandliku info levikut.
Hiljuti Egiptuses lõppenud kliimakonverentsil COP27 oli paljudesse aruteludesse kaasatud noored. Neile pühendati kahenädalasel konverentsil eraldi teemapäev. Keskkonnainvesteeringute keskus (KIK) ja keskkonnaministeerium korraldasid Põhjamaade paviljonis vestlusringi, milles avasid oma tegemisi Soome, Norra, Läti ja Rootsi kliimanoored. Eesmärk oli kuulajaid inspireerida ja jagada ideid, kuidas sisuliselt ja lahenduste keskselt noori kaasata.
Kas kliimanoor on emotsionaalne tänavastreikija?
Kliimanoored (nimetagem nii alla 30-aastaseid noori, kes soovivad ja tahavad panustada keskkonnaküsimustesse) on laia silmaringiga, looduses ja majanduses toimuvaga hästi kursis. Uue põlvkonna lähenemine keskkonnateemadele on teistsugune: värskendavalt selge, vahel ka uljas ning kohati radikaalselt vastanduv praegusele majandusmudelile.
Noorte üheks läbivaks mõtteks on, et tarbimisele ja kiirusele orienteeritud inimene ei ole tingimata õnnelik inimene. Eriti siis, kui naudingu hinnaks on looduse häving ja teise, arenguriigis elava inimese kannatus.
Globaalses lõunas (Aafrika, Lõuna-Ameerika, Aasia ja Okeaania riikides) on noored silmitsi eksistentsiaalsete küsimustega, olgu selleks ellujäämine India slummis või toidu-, vee- ja energiapuudusega Aafrika pagulaslaagris. Globaalses põhjas ehk arenenud riikides on samavõrra tugev tegudele kannustaja äng tuleviku pärast ja info lõunast, sealhulgas liikide hävimine ja kliimapõgenike voog.
Paneelist tuli selge sõnum, et rohepööre ei ole ainult täiskasvanute probleem ja kliimanoor ei ole kõigest emotsionaalne tänavastreikija. Noored saavad hästi aru, et hirmu, viha ja süüdistamisega lahendusteni ei jõua. Paraku, kui täiskasvanud ei paku võimalust sõna sekka öelda lahenduste leidmisel, siis enda hääle kuuldavaks tegemisel võib mõnikord asi käest minna.
Mida noored tahavad?
Ühes olid kõik panelistid kindlad: noori peab kaasama ja nende häält päriselt kuulama. Noored tunnevad, et praegused otsustajad annavad planeedi murekoorma nende õlule, kuid selle suurust ja ulatust saaks ära hoida üksteist kuulates ja koos tegutsedes. Meie, täiskasvanud kasvasime koos praeguse majandusmudeli ja keskkonnaprobleemidega, aga noored sündisid sellesse.
Arutelul osalejad tõdesid, et noorte kaasamisele on oluline läheneda terviklikult ja süsteemselt ning neid tuleks kutsuda kaasa rääkima muu hulgas teadlikkuse, õppekavade kujundamise poliitikaloome, teaduse ning ettevõtluse teemadel.
Noorte jõud ja tööriist näib olevat kiire infoliikumine, võime mobiliseeruda ja kokkulepetele jõuda. Kohtudes rahvusvahelisel konverentsil, leidsid noored palju kiiremini üksmeele kui täiskasvanud päevade pikkustel kliimaläbirääkimistel, sest väärtused ja mured näisid olevat ühesugused, suhtlusbarjäärid väiksemad. Samuti on oluline teadvustada, et noored ei ole rumalad ja nad soovivad pakkuda lahendusi, mida ka reaalselt ellu viiakse.
Noored on tunnetanud, et poliitikakujundajad kasutavad kohati ka youthwashing'ut. Tegemist on rohepesule sarnase tegevusega, mille puhul noori näiliselt kaasatakse, kuid tegelikkuses nende arvamus otsustajate laua taha ei kostu. Noori ei kammitse konkurents, maailma tajutakse riigipiirideta ja ühtsena, kliimamuutuste mõju ühise murena. Nii saavadki noored olla otsustajatele toeks, et kiiremini kokku leppida, välispoliitilistest tõmbetuultest sõltumatult tegutseda tuues pildile praktilist vaadet ning innustada inimkonda tervikus rohelisemalt mõtlema.
Mida siis teha supiloopimise asemel?
Igal noorel on oma lugu, kuidas keskkonnateema temani jõudnud on. Olgu selleks noorteorganisatsioon, poliitiline liikumine, keskkonnaküsimusele lahenduse otsimine kodukandis või (üli)kooli kursuseprojekt.
Näib, et Skandinaavias on kodanikuühiskond küpsem ja mitmepalgelisem ning kliimateemaga põimuvalt nähakse ka inimõiguste ja võrdõiguslikkuse küsimusi. Põhjamaade noored on võrdsemalt ja terviklikumalt keskkonnateemadesse kaasatud, samal ajal kui Baltimaade vaade lähtub hetkel rohkem kohaliku elu mõjutamisest, näiteks mõne arenduse keskkonnaloa või metsanduse teemal.
Kaasamisel võib olla tohutult väljundeid. Näiteks projektiõpe või väiksemale tarbimisele ja maailmakoristusele suunatud kampaaniad, isiklike kogemuste jagamine, filmi- või raamatuklubi, innovatsioonialgatused nagu rohekiirendites osalemine, sotsiaalsete liikumiste projektide eestvedamine, noorte volikogudes osalemine jms.
Eestis tegutseb keskkonnaministeeriumi juures noorte keskkonnanõukogu, millesse kuuluvad noorteorganisatsioonide liikmed. Noored annavad oma panuse töörühmades, sisendit seadusloomesse ning keskkonnaharidusse. Seega on panustades noorteorganisatsioonidesse võimalik panustada ka keskkonnaküsimustesse. Kuna kohalikel omavalitsustel on üha kasvav roll rohepöörde elluviimisel, siis tasub oma initsiatiivi näidata ka noorte volikogudes, kus samuti keskkonnaküsimused olulisel kohal.
Võimalusi on veelgi. Tänavu kümnendat sünnipäeva tähistav Negavati konkurss ootab taas ideid, kuidas maailma paremaks muuta. Algusjärgus ideid aidatakse ekspertide ja koolitustega turvalises keskkonnas arendada ja ellu viia. Rõõmu teeb, et roheteema on laiemalt ka teistes kiirendites (Ajujaht, Prototron, Nula jt) tugevalt esindatud ning näeme aina enam ressursside säästmise ja kestlikuma tegevusega seotud ideid. Võimalus oma panus anda on ka vabatahtlikku tööd tehes näiteks Maailmakoristuspäeva korraldamisel ja talgutel käsi külge pannes.
Me ei saa mööda vaadata noorte arvamustest ja mõtetest. Praegused keskkonnaküsimused ei ole ainult täiskasvanute probleem, vastupidi – on ju planeedi tulevik sõna otseses mõttes noorte enda tulevik. Kui kaasame noori läbimõeldult ja pakume võimalusi panustamiseks, siis võidame kõik, sealhulgas meie planeet.
Toimetaja: Kaupo Meiel