X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Kertu Birgit Anton: 8 miljardit inimest pole keskkonnakriisi peamine põhjus

Kertu Birgit Anton
Kertu Birgit Anton Autor/allikas: Erik Tikan/Levila

Inimeste arv ei ole tänapäevaste keskkonnaprobleemide peamine põhjus. Inimeste arvust tähtsam on elustiil: väike hulk inimesi, kes kasutavad rohkelt ressursse ja saastavad palju, mõjuvad keskkonnale palju laastavamalt kui suur hulk kokkuhoidlikke inimesi, kirjutab Kertu Birgit Anton.

Eelmisel nädalal ületas inimkonna rahvaarv kaheksa miljardi piiri. Nii palju pole inimesi kunagi varem maailmas olnud. Tundub loogiline, et maailma laastavad keskkonnakriisid tulenevad sellest, et inimesi on lihtsalt liiga palju. Kas see tegelikult vastab ka tõele?

Kes koormab planeeti?

Sel aastal tarbis inimkond 28. juuliks ära kõik ressursid, mida Maa jõuab kogu käesoleva aastaga taastada: puhta vee, õhu, viljaka mulla ja palju muud. Alates 29. juulist oleme elanud võlgu järgmiste aastate arvelt.

Juuli lõpus asub aga üksnes maailma keskmine ületarbimise päev, riikide ja piirkondade lõikes ületab tarbimine Maa taastumisvõime erineval ajal. Eesti on koos teiste, peamiselt rikaste riikidega tabeli kehvemas otsas: meie ületarbimispäev saabus emakeelepäeval, 14. märtsil. See tähendab, et kui kogu maailm elaks nagu eestlased, kasutaksime juba alates kevade algusest ära järgmiste aastate ressursse. Meist raiskavamad on ainult seitse riiki kogu maailmas.

Poolesajal riigil seevastu ei olegi oma ületarbimise päeva, sest Maa jõuab taastada rohkem ressursse, kui nende riikide elanikud kulutavad. Enamik neist riikidest on sealjuures väga rahvarikkad. Seega kasutab suur osa maailma inimestest palju vähem ressursse, kui on looduse taluvuspiir. Aga meie kuulume just nende hulka, kelle tarbimine looduse taluvust ületab.

Süsinikuheite vähendamisest kõneldes lüüakse sageli lauale argument, et me ei pea enda saastet vähendama, kuna Hiina ja India niikuinii saastavad meist rohkem. Võttes arvesse nende riikide suurt rahvaarvu, on see ju ka loogiline. Kui India riigi keskkonnasaaste oleks Eesti riigi omast väiksem, peaks üks India inimene elama tuhat korda säästlikumalt kui üks eestlane, sest Indias elab tuhat korda rohkem inimesi kui Eestis.

Vaadates keskkonnamõju elaniku kohta teebki India meile silmad ette. Keskmine indialane tekitas eelmisel aastal 1,9 tonni süsinikuheidet, keskmine eestlane aga üle nelja korra rohkem – 7,9 tonni. Kui tahta aga hoopis Hiinale nende suure saaste pärast etteheitvat märkust teha, peaksime tegema seda sama iseendale. Hiina süsinikuheide eelmisel aastal oli kaheksa tonni inimese kohta ehk üsna täpselt sama suur kui Eestis. Selleks, et hoida kliima soojenemist elamiskõlblikes piirides, peavad just suure heitega riigid – nagu Eesti – esimesena muutuma.

Kuigi Eesti osa maailma süsinikuheitest on pisike, on see aja jooksul siiski suurenenud üle kümne korra. 1900. aastal tekitasime 0,02 protsenti maailma süsinikuheitest, eelmisel aastal aga 0,11 protsenti. Tühiselt väike osa, kas pole? Kui aga võtta arvesse, et Eesti elanikud moodustavad kõigist maailma inimestest vähem kui 0,02 protsenti, siis on selge, et me tekitame üle kuue korra rohkem süsinikuheidet, kui oleks meie õiglane osa.

Sama suure süsinikuheite kui Eesti paiskas eelmisel aastal atmosfääri näiteks Bangladesh, kus elab meist üle saja korra rohkem inimesi.

Kes on ajalooliselt keskkonnakriisid põhjustanud?

Pilk ajalukku näitab, et erinevad riigid ja piirkonnad on looduskeskkonda aja jooksul erineval määral hävitanud. Euroopa Liit ja Suurbritannia vastutavad peaaegu veerandi kogu inimkonna süsinikuheite eest, mis on kunagi atmosfääri paisatud. Ligikaudu sama suur on USA ajalooline panus. Kogu Aafrika manner on aga tekitanud üksnes kolm protsenti inimkonna kasvuhoonegaasidest.

Tänu fossiilkütuste rohkele kasutamisele on Euroopa ja USA ajanud kokku oma tohutu jõukuse ning ehitanud valmis ulatusliku taristu – koolid, haiglad, teed, elektrivõrgud –, millest paljud inimesed mujal puudust tunnevad. Need piirkonnad, mille panus on kliimamuutuste põhjustamisesse olnud kõige väiksem, kannatavad nende tagajärgede käes juba praegu enim.

Sel suvel jäi kolmandik Pakistanist erakordsete üleujutuste tõttu vee alla, Somaali poolsaare elaniku surevad aga veepuudusesse, sest juba neljas vihmahooaeg on ära jäänud. Kuna nemad põhjustavad oma tegevusega kliimamuutuseid väga vähe, ei ole neil peaaegu võimalik muuta kliimamuutuste kurssi. See võim on ikkagi suurte saastajate, sh Euroopa riikide käes.

Elustiil loeb rohkem kui inimeste hulk

Inimeste arv iseenesest ei ole tänapäevaste keskkonnaprobleemide peamine põhjus. Muidugi on oluline parandada hariduse kättesaadavust, eriti tüdrukute jaoks, ja ligipääsu pereplaneerimise vahenditele.

Inimeste arvust tähtsam on elustiil: väike hulk inimesi, kes kasutavad rohkelt ressursse ja saastavad palju, mõjuvad keskkonnale palju laastavamalt kui suur hulk kokkuhoidlikke inimesi.

Seega peame esmajoones keskkonnaprobleemide leevendamiseks muutma oma elustiili meie, suhteliselt jõukad inimesed. Mõjukamad valikud selleks on lennureiside vältimine, sõiduautoga vähem sõitmine ja valimistel keskkonnahoidlike poliitikute poolt hääletamine. Kui me ei suuda oma suurt keskkonnamõju vähendada, siis mis annab meile õiguse nõuda seda nendelt, kelle keskkonnamõju on meist väiksem?

Andmed riikide praeguse ja ajaloolise süsinikuheite kohta pärinevad veebiväljaandest Our World in Data. 

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: