Selle kohta, kui palju Euroopa Liit Ukraina põgenike vastuvõtmist toetab, võib leida imeilusaid pressimaterjale. Näiteks Euroopa Liidu Nõukogu kodulehel räägitakse koguni 17 miljardist eurost, mida liikmesriigid saavad ümber jagada selleks, et toetada pagulasi eluaseme, hariduse ja tervishoiuga. Numbreid ehivad Brüsseli uudisväljendid, nagu "paindlikkusmeede" ja "paindlik solidaarsus".

Tegelikult sõjapõgenikud ega nende abistajad mingit 17 miljardit eurot ei näe. Suure numbri taga peitub kokkulepe, et riigid tohivad neile juba ette nähtud raha kasutada ka põgenike toetamiseks. Mõeldud on nii seda raha, mis jäi üle eelmisest eelarveperioodist kui seda, mis on mõeldud uueks seitseaastakuks.

"Eesti puhul on siin olukord selline, et eelmise perioodi vahendeid oleme me juba väga hästi ära kasutanud ja enne, kui need soovitused tulid uue perioodi vahendite osas, oli Eesti endale uue perioodi vahendid ka ära planeeringud," rääkis siseministeeriumi Euroopa Liidu ja välissuhete osakonna juhataja Kristi Värk.

Teiste sõnadega, ühte ja sama raha kahes kohas ikkagi kasutada ei saa. Rahandusministeeriumi välisvahendite talituse juhataja Triin Tomingas märkis, et paljudel liikmesriikidel võib lubatud paindlikkusest ikkagi abi olla, sest nemad pole eelmise perioodi raha ära tarvitanud. Samuti pole suurem osa riike veel kokku leppinud, kuidas kasutada uue perioodi vahendeid.

Muidugi, kui Eesti soovib, võiksime komisjoniga sõlmitud kokkulepped uuesti lahti võtta. Samas ei pruugi me sellest suurt midagi võita. "Kui me selle paindlikkuse raames suunaksime vahendeid ümber põgenike toetamiseks, siis see tähendaks raha äravõtmist Eesti pikaajalistelt vajadustelt ja väga olulistelt investeeringutelt, mis tegelikult on nende eurotoetuste peamine eesmärk," sõnas Tomingas.

Eesti saab soovitust 24 korda vähem raha

Euroopa Komisjoni käes on siiski ka spetsiaalne põgenikega tegelemiseks mõeldud rahapott. Erinevaid fonde kokku klapitades leiti umbes 400 miljonit eurot, millest esimese hooga said raha Ukraina piiririigid. Nüüd on järg jõudnud ka kõigi teisteni ning komisjon on näidanud põhimõttelist valmisolekut Eestitki toetada.

"Praegu me seda täpset summat ei tea. See võib jääda kuskil kümne miljoni euro juurde," sõnas Kristi Värk. Ta lisas, et seda raha saab kasutada esmase vastuvõtu jaoks, ehk selleks, et põgenikke esimestel nädalatel toita, katta ja majutada.

Need kümme miljonit eurot ongi kogu lisaraha, mida saab Euroopa Liit Eestile ja siin elavatele enam kui 60 000 sõjapõgenikule pakkuda. Ka siis, kui arvestada ainult ajutist kaitset taotlenud põgenikega, tähendaks see 250 eurot inimese kohta.

Võrdluseks, suvel koostasid Balti peaministrid ühisavalduse, milles palusid Euroopalt 6000 eurot põgeniku kohta.

Meie mure Euroopas ei kõla

"Me oleme erinevate formaatide kaudu nii ministrite kui ka töörühmade tasandil juba pikemat aega teinud pingutusi, et Euroopa Liidu üleselt leitaks täiendavad lahendused nende kulutuste ja väljakutsete toetamiseks," rääkis Tomingas.

Ta ütles, et kokkulepet ehk lisaraha veel ei paista. Muidugi ei saa Euroopa Liidu eelarvesse raha lihtsalt niisama tekitada. Selle peab kas kusagilt mujalt ära võtma, kokku laenama või liikmesriikide käest koguma.

Suuresti laenurahaga ehitati üles näiteks Euroopa Liidu taasterahastu. Samas on ühislaenud liikmesriikides õrn teema ja toovad järgmisena loogilise küsimuse, mille arvelt me ühist võlga maksma hakkame.

Triin Tomingas märkis, et konkreetsetest rahastamisskeemidest väga ei räägita. Enne tuleks liikmesriikidel ja komisjonil teha põhimõtteline otsus, et mingit sõjapõgenike rahastut on üldse tarvis.

Eestil ja teistel põgeniketulva all pingutavatel riikidel on aga raske oma häält kuuldavaks teha. Esiteks on kõigi pilgud suunatud sellele, kuidas tulla toime energiakriisiga. Teiseks on meid lihtsalt liiga vähe.

"Kõige rohkem puudutatud huvigrupp või kogum riike on võib-olla liialt väike, et sellist tugevat survet avaldada üle platsi ja seda initsiatiivi suruda," sõnas Tomingas.

Kristi Värk rõhutas, et ka siseministrite kohtumistel on Eesti rääkinud sellest, et raha oleks juurde tarvis. Siseasjade volinikult Ylva Johanssonilt on palutud, et ta seda sõnumit ka ülejäänud Euroopa Komisjoniga jagaks.

"Komisjon on praegu välja toonud, et nad on aru saanud nendest probleemidest, mis Eestil on. Aga neil hetkel ei ole teadaolevalt neile probleemidele lahendusi pakkuda." ütles Värk.

Läänemets tegi ettepaneku mõelda põgenike ümberjagamisele

Kui palju Ukraina sõjapõgenikke mõnes riigis on, ei oska täpselt keegi öelda. ÜRO pagulasamet pakub, et Euroopa riikides kokku on 7,8 miljonit Ukraina põgenikku, kellest ajutist või muud kaitset on palunud 4,7 miljonit.

Kõige suurem surve on piiririikidel. Näiteks Poola piiri on sõja jooksul ületanud üle seitsme miljoni ukrainlase. Kusjuures üle viie miljoni on sealtkaudu ka tagasi läinud. Poola paistab silma sellegi poolest, et umbes poolteist miljonit ukrainlast on seal samas ajutist kaitset palunud. Samas Ungaris, samuti piiririigis, on kaitset palunud kõigest 31 000 põgenikku.

Leedus on kaitset palunud umbes 70 000 põgenikku, Lätis 42 000. Eestis on ajutise kaitse saanud 39 000 sõjapõgenikku. Samas usub riik, et kokku on siin põgenikke 62 000. Paljud valitsused on reaalselt riigis viibivate sõjapõgenike arvu ennustamisest loobunud või vähemalt ei jagata neid numbreid ÜRO pagulasametiga.

Siseminister Lauri Läänemets rääkis oktoobri lõpus Lõuna-Eesti Postimehele, et Eesti on valmis vähemalt 50 000 ajutise kaitse saajaks. Kuid sõda võib kesta veel kaua.

"Sellest tulenevalt tegin ma valitsusele ettepaneku, et me peaks valmistama ette tegevuskava rääkida teiste riikidega läbi põgenike ümberpaigutamiseks," sõnas Läänemets.

Euroopas räägiti ühtlasest jaotamisest viimati kevadel

Euroopa Liidus on põgenike ümberpaigutamine veel õrnem teema kui uute ühiste laenude võtmine. 2015. aasta rändekriisi ajal ja veel aastaid hiljemgi tekitas see hulga paksu verd.

Samas näitavad arvud selgelt, kui ebavõrdselt koormus jaotub. Saja Eesti elaniku kohta on meil kolm ajutise kaitse saanud sõjapõgenikku. Saja austerlase kohta on kaitset pakutud ühele põgenikule. Taanis on sama näitaja 0,6 ja Prantsusmaal 0,2.

Kristi Värk tuletab meelde, et kui ajutise kaitse reeglid kevadel kokku lepiti, olid kõik liikmesriigid seda meelt, et sõjapõgenikke jõuga ühte või teise riiki suruma ei hakata. "Saabuvatel Ukraina sõjapõgenikel on sisuliselt vaba voli valida endale Euroopa Liidus see riik, kuhu ta jääda soovib. Ta võib seda riiki muidugi vahetada, aga see peab olema tema enda vaba soov," sõnas Värk.

Ta lisas, et liikmesriikide vahel on põgenike ebaühtlast jaotumist ka arutatud. "Et kuidas sõjapõgenikud saaksid erinevate liikmesriikide kohta rohkem infot, mis aitaks neil valida, millisesse riiki edasi liikuda."

"On räägitud ka võimalike ühiste transfeeride teemal," jätkas Värk. "Et kui piiririiki saabub suurem hulk sõjapõgenikke ja on teada, kuhu nad edasi liikuda soovivad, et siis saaks ühiselt neid sõite korraldada."

Samas märkis Värk, et taolised arutelud jäid kevadesse ja praegu neil teemadel enam ei räägita. Ka Eesti pole seda teemat ametlikult tõstatanud. "Eesti ei ole selles suhtes lõplikku otsust teinud, et mismoodi me selles küsimuses edasi läheme. Selle pärast on sellest ka veel vara rääkida," sõnas Värk.