Olin ise korteriomandi- ja korteriühistu seaduse väljatöötamise juures ning seaduse kohaselt tuleb korteriomanikul hoida eluruumis mõistlikku temperatuuri, et mitte kahjustada enda ja kaasomanike omandit. Aga mis siis on see mõistlik temperatuur, küsitakse selle peale kohe.

Kindlat arvu seadus ei ütle. Varasemates määrustes on viidatud +18 kraadile, kuid eluruumidega igapäevaselt tegelevate spetsialistide hinnangul võiks see number olla pigem 20 kuni 21 kraadi ligi.

Küttehooaja alguses hakkasid ühistujuhte pommitama suurte arvete hirmus kokkuhoidjad – et katsuks ehk maja mitte kütta. Tuli kui kurtidele kõrvadele rääkida salakavalast niiskusest, mis majja poeb ja hoonet tasahilju närima kukub, kuni tervistkahjustava hallituse tekkeni välja.

Teisalt ei saa me üle ega ümber asjaolust, et kuigi Eesti korteriühistute renoveerimisaktiivsus on kõrge, loodetavasti paraneb BuildEST projekti toel veelgi ja teeb silmad ette paljudele Euroopa riikidele, on meil jätkuvalt umbes 14 000 hädasti renoveerimist vajavat kortermaja. Ja see tähendab, et tuhandetest viledatest seinest kihutab suur osa soojusest endiselt teistpidi tänavale.

Möödunud sajandi kuue- ja seitsmekümnendatel aastatel kerkinud korruselamud on jõudnud oma elukaare lõppu. Juba ammu juhivad spetsialistid tähelepanu ajahambast puretud tehnosüsteemidele, rõdudele ja avatäidetele, energiakaost rääkimata.

Pikaajalise rekonstrueerimise strateegia kohaselt vähendaks enne 2000. aastat ehitatud hoonefondi terviklik renoveerimine energia lõpptarbimist 60 protsendi võrra. Kuid nagu on märkinud Tallinna Tehnikaülikoolis doktoritöö kaitsnud Peep Pihelo, kuluks renoveerimisele praegu levinud töövõtetega – tellingutel töömehed –kuni 70 aastat ja nii kaua vanad korrusmajad oodata ei saa. See tähendab, et majade rekonstrueerimine peab muutuma, tootmine liikuma ehitusplatsilt tehasesse.

Võtmeküsimuseks on siin ka piisav ning kättesaadav riigi tugi. Toetusmeetmed on need, mis julgustavad korteriühistuid maju korda tegema ja aitavad finantsriske hajutada, ent puudub tegelikult kindlus, kas mitu aastat ette valmistatud paks mapitäis dokumente, audititesse läinud korteriomanike raha ja hulk aega ning vaeva ka reaalselt toetuseni jõuab või jäädakse paariks minutiks avanenud nobedate näppude voorus kaotajaks.

Aga muidugi saab igaüks midagi oma kodus ära teha. Osaleda näiteks korteriühistu koosolekul ja aidata omalt poolt nõu ja jõuga kaasa hoone korrashoiule. Kui käin näiteks igal aasta vaatamas korteriühistute konkursil kandideerivaid maju, jääb refrääniks, et "me hoiame seda ise korras". See tähendab suhtumise muutust – ei tule kuskilt kaugelt mingit majavalitsust, vaid mul endal tuleb oma kodu eest hoolitseda.

Kustutan toast lahkudes tule, ei jäta vett asjatult jooksma ja töötavaid tehnikaseadmeid asja eest, teist taga vooluvõrku. Ei lükka radiaatori ette rasket diivanit või massiivseid aknakatteid, ei paota igal sekundil külmkapi ust. Katsun leida kodule võimalikult energiasäästlikud seadmed ja valgustid ning käin kõigega, mis mu kodumajas, heaperemehelikult ümber. Mõistlik käitumine polegi tegelikult kuigi raske.