Eestis sünnib kunstviljastamise abil aastas üle 600 lapse ja tempo kasvab, mis teeb meist suhtarvudes Euroopas esikümne kunstviljastamisriigi, aga see on tekitanud ka ootamatuid probleeme. See, et Jaani, Maria ja Kaire (nimed muudetud – toim.) vahel tekkis armukolmnurk ning suhtepundar, ei ole avalikkuse asi, aga kui võrrandisse lisandus kunstviljastamine, tõi see välja üllatava tahu seadustes, mida mõnede arust tuleks muuta.

Jaan ja Maria esinevad pseudonüümi all teema erakordse delikaatsuse tõttu. Ühelt poolt on mängus armusuhted ja truudusetus, teisalt alaealised lapsed. Põhjus, miks "Pealtnägija" eraelulisest ja konfliktsest teemast siiski räägib on, et selle tagant tuleb välja ootamatu ja laiem teema seoses kunstviljastamisega.

Jaan ja välismaalt pärit Maria abiellusid rohkem kui kümme aastat tagasi ning perre sündis kaks last, neist noorem on praegu poolteise aasta vanune. 40-ndates eluaastates ettevõtjate paar tegi karjääri nii mehe kui naise kodumaal ja viibis seetõttu sageli lahus. Mõne aasta eest tekkisid suhtesse mõrad.

Mängus oli teine naine – nimetame teda varjunimega Kaire. Et teema on isiklik, ei kirjelda "Pealtnägija" Kairet lähemalt. Saatemeeskond suhtles pikalt vastaspoolega, vahetati hulk kirju ja kuulas selgitusi. Kaire keelas igal kujul enda seisukohtade loos kasutamise. Tõepoolest – truudusetus või armukolmnurk ei ole "Pealtnägija" teemad, kuid suhtepuntra klaarimise käigus tuli välja üllatav aspekt. Saamata minna meditsiinilistesse detailidesse, miks täpselt, aga Jaan nõustus olema Kaire kunstviljastamise spermadoonor ning mehele jäi mulje, et nagu Kairel esimese lapsega, siis ka nüüd Jaanil mitte mingeid kohustusi ei ole.

Tagantjärele väidab mees, et Kairega lepiti kokku, justnagu saab temast anonüümne doonor, kellele isakohustusi ei kaasne. Hoopis teine asi on aga partnerluslepe, millele Jaan 2020. aasta lõpus Lääne-Tallinna keskhaigla viljatusravi kliinikus allkirja andis, kus ta identifitseeritakse selgelt kui võimaliku lapse isa.

"Ma uskusin nagu teist inimest ja ma ei hakanud nagu süüvima seal. Võib-olla, jah, liiga sinisilmne või selline heausklik," arutleb mees tagantjärele.

Tema seaduslik kaasa Maria lisab: "Ta ütles, et ei ole lepingut lugenud ja ma usun teda, sest kui me vaatame pabereid, siis sa näed, et see kohtumine, mis neil arstiga oli, on väga üldine ja kui sa saad enda ette palju pabereid, siis kui paljudel inimestel päriselt on aega, et kümne minutiga kõik see läbi lugeda. Seega ta ei lugenud seda seal kohapeal."

Kunstviljastamine Jaani seemnerakkudega osutus edukaks ja Kaire saigi taas emaks. Kaire väitis hiljem Mariale, et kindlasti ei ole ta kelm, kes sel moel raseduse välja pettis, vaid kõik oli konsensuslik. Samas on Kaire juba Jaanile kirjutanud sooviga, et mees kataks uue ilmakodaniku kulusid.

"Ma kohtusin selle naisega ja tema ütles minu juuresolekul, et ta ei ole kunagi mitte midagi palunud ja palus ka mu abikaasal seda öelda, aga ma nägin sõnumeid ja mu mees oli tunnistanud, et tuhanded eurod, mis olid kadunud, ta oli need andnud talle," räägib Maria.

Siin jõuamegi ivani, miks sellest teemast praegu räägime. Nimelt kehtib Eestis juba ligi 20 aastat kunstliku viljastamise ja embrüokaitse seadus, mis sätestab täpselt, kellele ja kuidas võib embrüoid siirdada, kuidas neid säilitada ja kelle nõusolekut on erinevateks protseduurideks tarvis.

Lühidalt: kui abielus naine soovib kasutada doonori abi viljastumiseks, siis peab selleks nõusoleku andma tema abikaasa. Aga vastupidisel juhul, kui mees soovib viljastada teist naist, tema abikaasalt nõusolekut ei küsita. Arusaadavalt kuulis Maria kõigest sellest, kui tegu oli juba tehtud.

"Kohe, kui ma sellest teada sain, võtsin ühendust advokaatidega enda koduriigis ja Eestis. /…/ Minu koduriigis viljatusravile minemine ilma abikaasa nõusolekuta on samuti kuritegu, ma õppisin, et erinevus Eestis on, et ei ole soovõrdsust selle osas. See tähendab, et mees võib teha sellist asja ilma naise nõusolekuta, aga naine ei saaks seda teha. Siis oleks see kuritegu," rääkis Maria.

Paari advokaat Keijo Lindberg selgitab, et Eesti õigus näebki ette sellise asja, et kui on tegemist naisega, kes on abielus, siis on vaja abikaasa nõusolekut. "Kui tegemist on mehega ehk siis põhimõtteliselt doonoriga, kes on abielus, siis kedagi ei huvita, kas ta on abielus ja mida tema abikaasa sellest arvab. Ehk siis kokkuvõtlikult tegime selle õigusliku analüüsi ja leidsime, et eetilised küsimused kõrvale jättes, õiguslikult midagi ette heita ei saa. Täpselt nii nagu Eesti seadus ütleb, seda on järgitud."

"Pealtnägijaga" vestelnud spetsialistid ütlevad, et sellises olukorras on keeruline öelda, kus algab ja kus lõppeb võrdõiguslikkuse riive. Nimelt ei saa ju kuidagi reguleerida abieluväliseid suhteid, kust sünnivad sama moodi lapsed.

Advokaat Lindbergi kommentaar: "Bioloogiliselt, kui me nüüd jätame selle kunstliku viljastamise kõrvale, siis lapse võib nii mees kui naine saada täpselt nende isikutega, keda ta valib ja abielustaatus mingeid füüsilisi ja reaalseid piiranguid ei pane. Mis seal nagu vahet on. /.../  Mina isiklikult ei saa aru, miks meil on erinevad reeglid meestele ja naistele, kas siis on mõlemal piirangud või ei ole kummalgi."

Ent vandeadvokaat Ants Nõmperi sõnul on taolisel ebavõrdsel kohtlemisel ka üks põhjus. "See põhjus peitub jällegi rahas. Nimelt, kui nüüd abielust sünnib laps, siis abielumees loetakse üldjuhul selle lapse isaks ja sellepärast ka abielunaise kunstliku viljastamise korral küsitakse abielumehe nõusolekut, et vastu tema tahtmist ei saaks ta lapse isaks, kelle ta peab siis majanduslikus mõttes üles kasvatama. Aga kui me nüüd mõtleme abielunaise peale, kas abielunaisel tekivad varalised kohustused olukorras, kus tema abielumees saab lapse väljaspool abielu kellegi teise naisega, siis vastus on: ei teki."

Jaan ei mäleta, kas temalt küsiti, kas ta on Kairega või kellegi teisega abielus.

Teistpidi selgub seadusest, et konkreetsele naisele ei ole võimalik seemnerakke annetada ilma, et sellega kaasneks isakohustus. Lääne-Tallinna keskhaigla ei soovi asja kaamera ees kommenteerida, viidates delikaatsetele isikuandmetele, kuid kirjalikus vastuses leiab, et haigla tegi omalt poolt kõik korrektselt ega näe toimunus vastutust seda enam, et viljatusravi arstidel pole jõukohane lõpuni kontrollida nende poole pöörduvate inimeste suhtestaatust. Samas selgus, et pisut enne Jaani käis Kaire kunstviljastamise konsultatsioonis ühe teise mehega.

Kokkuvõtteks: ühelt poolt on selge, et kahe ilmselgelt kange naise vahele jäänud Jaan ei käitunud arukalt ja on ka vassinud. Teisalt - nagu ka kolmnurgas Maria-Jaan-Kaire - taandub asi paljuski lõpuks rahale ning laste kasvatamisega seotud kohustustele. Maria ja Jaan ei tea hetkel, kas ja kuidas nende abielu jätkub. Nad võtsid siiski ühiselt appi advokaat Keijo Lindebergi, kes aitaks klaarida Jaani järglastega seotud sasipundart.

"Ma arvan, et on väga oluline kõikidel inimestel, naistel teada, et sellised asjad võivad juhtuda ja ma usun ka, et seadust peaks muutma, sest see ei kaitse lapsi, see ei esinda soovõrdsust ja näiteks kliinikud peaksid alati küsima abielu staatuse tõendit," ütles Maria.

Ka Ants Nõmper möönab, et seadus on jäänud ajale jalgu. "See on ikkagi 90-ndate aastate keskpaiku loodud seadus. Tõsi, seda on hiljem täiendatud, aga ma arvan, et kunstliku viljastamise tehnoloogiad ja need erinevad peremudelid, mis on tekkinud, need tegelikult vajavad uuesti ülevaatamist ja mõningate asjade täpsustamist. Pluss ma arvan, et tõepoolest, kui meil on need andmed olemas, registrid olemas, siis võiks neile ka ligipääsu anda, see teeks kõigi elu lihtsamaks."

"Pealtnägija" lisab veel selgituseks, et võimalik muudatus ja isa vastutus ei puuduta anonüümseid spermadoonoreid, vaid olukorda, kus soovitakse viljastada konkreetset naist konkreetse mehe seemnega. Lõpetuseks veel üks mõte Kaire advokaadilt: "Probleem ei ole mitte seaduses, mis ühe võimaliku hüpoteesi kohaselt liiga vähe inimeste erasfääri sekkub. Probleem on katkistes peresuhetes, mida ühegi seadusega ei paranda."