X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Harri Tiido: Hiina investeeringutest Euroopas

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Hiina investeeringud. Meile lähimad Hiina investeeringud on Soomes ning viimasel ajal on teema põhjanaabrite juures ka meediasse jõudnud ja seda võiks nimetada Vene kodanike omandi ümber tõusetunud probleemi jätkuks, märgib Tiido.

Investeeringud, sealhulgas ka välisinvesteeringud, on majandusele kasulikud. Kuid seda eeldusel, et välisriigist tulnud rahaga ei kaasne tingimusi või ohte tulevikuks. Üks näide küsitavaiks muutunud investeeringutest on Hiina tegevus transpordikeskuste ja muu infrastruktuuri kokkuostmisel nii Euroopas kui ka laiemalt. Eelmises "Taustajutus" oli üldistavalt vaatluse all Hiina survetegevus nii kodu- kui ka välismaal. Seekord aga konkreetsemalt Euroopas kujunenud olukorrast.

Hiina on juba aastaid suunanud osa oma majanduskasvu turvil tekkinud vahendeist omandi soetamisele eri poolel maailma. Erilist huvi näidatakse üles sadamate, lennujaamade, tuuleparkide ja tehnoloogiafirmade vastu.

Euroopas algas hiinlaste ostuhoog kümmekond aastat tagasi. Ajavahemikul 2013 kuni 2021 tegi Peking Euroopasse otseinvesteeringuid umbes 200 miljardi euro eest. Suurimad ostubuumid olid aastatel 2016 ja 2017, vastavalt 50 ja 40 miljardit eurot. Osteti kõike, ka jalgpallimeeskondi ja hotelle. Kuid põhirõhk langes siiski infrastruktuuri osadele, tehnoloogiale ja rohelisele energiale.

Hiina niinimetatud Uue Siiditee kontseptsiooni arenedes pöörataksegi enim tähelepanu selle lähistele jäävale taristule, nagu näiteks sadamad.

Euroopa Liidus on nüüdseks jõutud arusaamisele, et raha rahaks, kuid taolised investeeringud võivad osutuda Hiina Trooja hobusteks Euroopas. Seetõttu oleks vaja ühtseid reegleid, mis sätestaksid tingimused geostrateegilise tähtsusega objektide müügil välisriikidele. Just riikidele, kuna Hiina puhul on tegemist kas riiklike ettevõtetega või erafirmadega, mis võimudega tihedalt seotud.

NATO on suvel avaldatud uude strateegilisse kontseptsiooni juba sisse kirjutanud, et Hiina püüab saavutada kontrolli kriitilise infrastruktuuri üle ja kasutab majandushoobi loomaks strateegilist sõltuvust ning kasvatamaks oma mõjujõudu.

Sadamate puhul on olemasolevate andmete põhjal Hiina kompaniide omandis kas üks või rohkem terminali 96 sadamas kogu maailmas. Euroopas on taolisi sadamaid 22. Enamuses neist opereerib Hiina kompanii mõne terminaliga, kuid näiteks Pireuse sadam Kreekas on juba täielikult hiinlaste kontrolli all. Küsimus tõusetus mõni aeg tagasi seoses Hamburgi sadama ühe terminali osalise Hiina firmale müümise ümber tõusnud lärmiga, kuid teema on laual mitmete riikide puhul.

Pireus on hea näide, kuna sealne areng toimus etapiviisiliselt. Aastal 2009 omandas Hiina firma Cosco sadamast osa, aastal 2016 sõlmiti aga lepe, millega Cosco sai kontrolli kõigi kaide ja terminalide üle.

Ja Hiina investeeringul oli kohe ka mõju: Kreeka oli ÜRO-s vastu Hiinat kritiseerivatele otsustele ja astus vastu ka Euroopa Liidus välisriikide investeeringute kontrolli mehhanismile. Sarnane seos Hiina investeeringute ja Euroopa riigi tegevuse vahel täheldus ka Itaalias pärast seda, kui üle-eelmine valitsus populistide osalusel tervitas Hiina investeeringuid ja muutus kiirelt Hiina-kriitiliste seisukohtade vastaseks.

Mõnel puhul on seos Pekingi investeerimistegevuse ja julgeoleku vahel päris otsene. Näiteks on Hiinal osalus Rotterdami, Zeebrügge ja Antverpeni sadamas ning Poolas Gdynia sadamas osalevad hiinlased hankekonkursil süvaveeterminali rajamiseks.

Kõik need sadamad on aga logistikakeskused USA vägedele juhuks, kui on vaja Euroopasse toimetada üksusi ja varustust NATO idatiiva kaitseks. Kõik need on ka osa sadamatevõrgust, millega USA relvajõududel on erileping sõjaliste lastide kohaletoimetamiseks. Gdynias on üks Hiina firma kohal juba aastast 2005, mil sõlmiti 99. aastaks lepe sadama ühe terminali kasutamiseks.

Sama kehtivusajaga lepped sõlmisid hiinlased ka Kambodžas ja Austraalias. Viimases sündis sellest paras jama, kuna Põhja-Austraalia Darwini linna võimud müüsid sadama kasutusõiguse ilma keskvalitsuse teadmata. Sadama lähistel paiknevad aga USA sõjaväebaasid ja sadama kaudu käib arvestatav osa nende varustamisest.

Miks see kõik julgeolekule ohtlik on, seda selgitavad Hiina enese seadused. Aastal 2017 vastu võetud Hiina "transpordiseadus" nõuab, et kõik Hiina kompaniid ja nende välismaised tütarettevõtted transpordisektoris peavad tagama Hiina sõjalistele operatsioonidele vajalikud varud ja tugilaevad, lennukid, sõidukid ja personali.

Seadus võimaldab Hiina armeel kasutada ka välisriikides paiknevat Hiina firmade omandit. Ning vajaduse korral on Hiina armeel õigus paigutada oma ohvitsere ja sõdureid Hiina transpordikompaniide personali sekka.

Viimase viie aasta jooksul on vähemalt üheksas Hiina firmade kontrollitavas välissadamas remonditud, hooldatud või tehniliseks peatuseks võimalusi pakutud Hiina sõjalaevadele. Kõik sadamad paiknevad Hiinale majanduslikult tähtsal mereteel India ookeanist Vahemerre. Muuhulgas on nende sadamate seas Aleksandria Egiptuses, Valencia Hispaanias ja Pireus Kreekas.

Sadamate kontroll võimaldab Hiinale ka muid meetmeid otsese sõjalise kasutuse kõrval, kasvõi näiteks mingite tarneahelate ajutine katkestamine. Logistika on tänapäeval nii arenenud, et ühe lüli häirimine lööb rivist välja terve keti.

Meile lähimad Hiina investeeringud on muide Soomes, kus näiteks Helsingi Vuosaari sadamas omab Hiina investeeringutekompanii logistikakeskust ja sadamaoperaatoreid teenindavat keskust. Viimasel ajal on teema põhjanaabrite juures ka meediasse jõudnud ja seda võiks nimetada Vene kodanike omandi ümber tõusetunud probleemi jätkuks.

Lõpetuseks lühidalt ka Hiina huvist tuuleparkidesse investeerimise vastu. Justkui kena roheline mõtlemine, kuid tegelikult tumeda tagamaaga nähtus. See võib tähendada tehnoloogia valgumist Hiinasse, samuti tuuleparkide hoolduse muutumist sõltuvaks Hiinast seoses varuosade tarnetega.

Pealegi oleks tuulepargi omanikul võimalus vajalikul hetkel mingil põhjusel peatada elektritoodang. Ehk sarnane olukord sõltuvusega Venemaa energiakandjatest, kuigi palju vähemas ulatuses praegusel hetkel. Hiina aga mõtleb teatavasti tulevikule ja seetõttu tasubki uue sõltuvuse ohu suhtes silmad lahti hoida.


Viited lugemishuvilistele

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: