Soonvald: prokuratuurilt loa küsimine piirab ajakirjanike tööd ja mõtlemist

Urmo Soonvald.
Urmo Soonvald. Autor/allikas: Priit Mürk/ERR

Kahe kohtuastme otsused, milles leiti, et seaduse järgi tuleb ajakirjanikel kohtueelse menetluse asjaolude avaldamiseks küsida luba prokuratuurilt, on loonud ajakirjandust ahistava olukorra, mis kindlasti ei sobi 2022. aasta Eestisse, ütles ERR-ile Delfi ja Eesti Päevalehe peatoimetaja Urmo Soonvald.

Tallinna ringkonnakohus tühistas teisipäeval esimeses kohtuastmes Eesti Ekspressile ja kahele ajakirjanikule määratud rahatrahvid, mis olid määratud kohtueelse menetluse asjaolude loata avaldamise eest, kuid asus seisukohale, et prokuratuurilt tuleb enne andmete avaldamist siiski luba küsida.

Ekspress Meedia advokaat Mari Männiko ütles teisipäeval, et otsust ei ole ajakirjanikel põhjust edasi kaevata, kuna kõik nende taotlused rahuldati ehk trahvid tühistati.

Soonvald märkis ERR-i küsimustele vastates, et kuigi otsuse edasikaebamine ja riigikohtusse minek looks pretsedendi, siis meediamajade ja prokuratuuri poolt omavahel mängureeglite kokkuleppimine oleks tõenäoliselt parem lahendus.

Ekspress Meedia advokaadi hinnang otsuse kohta oli pigem rahulolev. Milline on teie kui väljaannete sisujuhi hinnang kohtu otsusele?

Mind kummitab lause, et "ajakirjanikud peavad edaspidi prokuratuurilt luba küsima". Miks? See lause piirab ajakirjanike tööd, julgust ja mõtlemist. Päevavalgele on ilmunud institutsioon (prokuratuur – toim.), kel on iga toimetuse ja ajakirjaniku jaoks kõrgeim sõnaõigus. Nii ühemõtteliselt ja kõigutamatult lugeda fraasi juriidiliselt korrektse tsensori sekkumisest maailma ühe suurema meediavabadusega riigi ajakirjanike töösse on ootamatu. Justkui unustatakse, et meediavabadus on aidanud Eestil eristuda lõviosast teistest Kesk- ja Ida-Euroopa riikidest nii demokraatia tugevuse, kodanikuühiskonna arengu kui ka majandusedu võrdluses.

Tõsi, tasub ka meeles pidada, et kohus teeb otsuseid ainult seaduse alusel ja ka varasem riigikohtu praktika sisustab ajakirjanikke menetlusväliste isikutena. Seni ei ole selle sätte alusel ajakirjanikke karistatud ja tuleks lugeda ka seda määruse kohta, mis selgitab millal ja keda selle sätte alusel karistada tohib ja millal võib prokuratuur keelata andmete avaldamise. Kas selline säte on kriminaalmenetluse kaitseks vajalik, on seadusandliku diskussiooni teema, seda ei saa tõenäoliselt lahendada kohtumäärusega.

Ekspress Meedia advokaadi sõnul ei ole põhjust kohtuotsust edasi kaevata. Mis peaks teie hinnangul edasi saama – kas näiteks ootate, et prokuratuur siiski kaebaks otsuse edasi, sest see annaks võimaluse minna selle juhtumiga riigikohtusse ning seal asi lõplikult selgeks vaielda?

Riigikohus aitaks luua pretsedendi. Kas see otsus oleks ka sisuliselt meeldiv ja kasulik Eesti ajakirjandusele ning demokraatiale?

Usun, et lahendus peitub mujal. Eelkõige osapoolte võimes emotsioonid maha raputada ning mõista, et ajakirjandus ei ole kellegi vaenlane ja kui ongi mõne inimese või institutsiooni suhtes kriitiline, siis seda põhjendatult.

Minu silmis on tegu emotsionaalse kuriteoga, kui asuda ajakirjanikku süüdistama selles, et ta on informeeritud ja professionaalne. Rõhutan, et riigikohus on varasemas praktikas tunnistanud ajakirjaniku kui menetlusvälise isiku rolli. Küllap tuleb leida sobiv hetk prokuratuuril, meediamajadel ja ka meediaettevõtete liidul maha istuda ning üksteisesse lugupidavalt suhtudes mängureeglid kokku leppida. Mis muidugi lõpuni ei välista sarnaseid vaidluseid ka tulevikus.

Kuidas hindate kohtuotsuse üht tahku, et ajakirjanik peab prokuratuurist, mis on riigiasutus, luba küsima, et uudist avaldada? Kuigi prokuratuur kinnitas oma teisipäevases kommentaaris vastupidist, siis kas seda ei saa pidada ajakirjandusvabadusse ja toimetuse töösse sekkumiseks?

See on ebameeldiv ja ajakirjanikke alateadlikult pärssiv, selline lähenemine ei sobi 2022. aasta Eestisse ega Euroopasse. See on kahtlemata seadusepügal, mis ahistab ajakirjandust, võimendab prokuratuuri ja hoiab õhkkonda pinevana. Olukord pole jätkusuutlik ja see hirm tuleks ajakirjanike ja Eesti demokraatia pea kohalt maha võtta.

Võti on õiguste ja kohustuste tasakaalustatud kasutamisel ja sellel, et õigust, sealhulgas avaldamise keelamist, ei kuritarvitata ja keelduvaid otsuseid saab vaidlustada.

Kas olukord, kus kõik lepivad, et ajakirjanikku tohib ja saab trahvida, ei juhi künismi, et meediamaja või kirjastaja teab, et trahv tuleb tuhatkond eurot ning otsustab, et selle summa ju võib tagantjärele ära maksta küll? Kas teie peatoimetajana teeksite sellise otsuse?

See oleks loll mäng ja Eesti õigussüsteemi narritav käitumine. Kui on käes hetk ja olukord, siis ma aga ei välistaks sellist käitumist. Aga kes sellest võidab? Mulle meenutaks see juba tsirkust, mis devalveerib kõiki osapooli. Usutavasti on lahendusi, mille pärast ei pea kõik piinlikkust tundma.

Kas sellist seadust, mis lubab ajakirjanikke trahvida, peaks teie hinnangul muutma?

Jah, seda peab muutma ja Ekspress Meedia kavatseb selle teema tõstatada ka meediaettevõtete liidus. Aga esmalt vajab see põhjalikumat analüüsi. Ajakirjandust piiravad sätted on olemas ka teistes Euroopa riikides ja ka inimõiguste kohus mõistab võimalust ajakirjandusvabadust piirata.

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: