Harri Tiido: Ungari suursaadiku meenutustest

Foto: ERR/ Ken Mürk

Vikerraadio saatesarjas "Harri Tiido taustajutud" on seekord vaatluse all Ungari suursaadiku Béla Jávorszky mälestused. Tumedates värvides näeb Jávorszky 1994. aasta sündmusi Ungaris, kui sotside sildi all tulid võimule endised kommunistid, märgib Tiido.

Paljudele lugejatele on Béla Jávorszky nimi ehk tuttav ajast, kui ta oli Ungari suursaadik Eestis. Tegelikult oli ta selles ametis kaks korda, 1990. aastate algul mitteresideeruvana meid Soomest kattes ja seejärel kohapeal aastail 1999 kuni 2002.

Nagu paljud diplomaadid, nii on ka Jávorszky oma meenutusi kirja pannud, pealegi on ju tegemist kirjaniku ning tõlkijaga. Mälestused ilmusid ungari keeles tunamullu ja möödunud aastal üllitati ka soomekeelne tõlge. Siinkohal tänud suursaadikule soomekeelse väljaande teksti mulle lähetamise eest. Mõne sõnaga selles tekstis sisalduvast.

Béla Jávorszky alustab küsimusest, mida ilmselt paljudele diplomaatidele esitatud: kuidas saadakse suursaadikuks? Tema sõnul on kaks teed, tavakohane etapiviisiline karjääri areng või siis otsetee.

Üks otsetee variant on saadiku nimetamine ametisse poliitilistel alustel. Seda rakendatakse mitmetes riikides, kuid näiteks Eestis on õnnestunud taolist nimetamist enam-vähem vältida. Poliitiliste nimetamiste puudus on selles, et tihti tähendab see valitsuse – USA puhul presidendi – vahetumisel ka suursaadiku vahetumist. Ja poliitiline valik võib tähendada ka mõne parteikaaslase soojale kohale lähetamist.

Ungari langetas Jávorszky sõnul sotsialismist vabanemise järel valiku pooliku lahenduse kasuks. Suurpuhastust seniste ametnike seas ei toimunud. Kuid suursaadikuiks lähetati rühm seni tahaplaanile tõrjutud intelligentsi esindajaid. Üks põhjus oli elementaarne – keeleoskus. Mõni kukkus küll läbi, kuid enamus sai hakkama.

Béla Jávorszky ise oli 1980. aastatel valinud vabakutselise tõlkija-kirjutaja-kriitiku raske ameti. Umbes samal ajal alustas ta ka poliitilist tegevust opositsiooniliikumises, jõudes lõpuks Ungari Demokraatlikku Foorumisse. Seal tegeles ta välissuhetega, aidates viia teavet Ungaris toimuvatest muudatustest ka teiste maade teadvusesse.

Kui Foorum 1990 suure valimisvõidu sai, anti Jávorszkyle võimalus abiraha turvil kuu aega Soomes viibida. Tegelikult oli ta seal juba varemgi olnud, oli ju ta ju tegelenud tõlkimisega soome ja rootsi keelest. Nii hakatigi teda kodumaal pidama asjatundjaks Soome alal.

Suursaadiku kohta pakuti talle algselt hoopis Rootsi. Jávorszky tegi vastupakkumise Soome näol ja see võeti vastu. Nii ta Helsingisse jõudiski. Saatkonnas olnud teatud probleeme, kuna ees olid mitmed vana režiimi aegsed ametnikud.

Sama oli ka Ungari kultuuri- ja teaduskeskuse ning majandusesindusega Helsingis. Jávorszky märgib, et suhtles rohkem soomlastega ja vähem kolleegidega teistest riikidest, kellest mitmeid huvitanud rohkem kaardimäng, golf või tennis. Küll aga olid tihedad suhted Läti suursaadiku Anna Žigure ja meie Jaak Jõerüüdiga, kõik kolm ju kirjandusinimesed.

Soome tollase suhtumise kohta ilmekas tsitaat tollaselt presidendi kantselei ülemalt Jaakko Kalelalt, kes teatavasti hiljem oli Soome saadik Tallinnas. Kalela öelnud nimelt, et tal on tõesti hea meel Ungari vabaks saamise üle, kuid Brežnevi ajal olnud asjaajamine siiski lihtsam. Sarnaseid meeleolusid väljendanud ka president Mauno Koivisto kohtumisel Ungari riigipea Arpad Göncziga. Jávorszky suhtunud sellesse mõistvalt, sest eks soomlased olnud harjunud kompromissipoliitikaga idasuunal ja uus aeg esitas uusi nõudmisi.

Jávorszky sõnul tulnud tema juurde korra Johannes Johanson Nõukogude saatkonnast ja taotlenud, et Jávorszky kooskõlastaks temaga seisukohti Eesti suunal, et tema esindavat Eesti välisministeeriumi. Jávorszky jättis palve siiski täitmata ja sai hiljem teada, et ega Johansonil olnudki Eestist volitusi.

Igal juhul oli Jávorszky asjaosaline ka selles, et Ungari tunnustas Eestit, Lätit ja Leedut ning see lõppes tema nimetamisega kolme Balti riiki mitteresideeruvaks suursaadikuks. Ehk ühe riigi asemel oli nüüd neli.

Baltimaades olnud suur roll kohapealsetel abistajatel, kelleks Eestis oli eelkõige Mall Hellam, kellest sai ka Ungari aukonsul. Jávorszky avaldab kahetsust, et Hellam sellest ametist loobus. Põhjust nägi ta Hellami soovis näidata üles solidaarsust George Sorosiga tolle tülis Ungari valitsusega, mis omakorda tulenes Hellami rollist Sorose rahastatud Avatud Eesti Fondi juhina. Usun siiski, et selle otsuse põhjus oli Viktor Orbáni valitsuse poliitika sobimatus Mall Hellami maailmapildiga.

Palju olnud tegemist ungarlaste kodakondsusega Baltimaades. Lätis pöördunud 200 ungarlast Ungari siseministri poole sooviga saada Ungari kodakondsus, kuid palvet ei rahuldatud. Tegemist olnud valdavalt Ukraina Karpaatidest pärit isikutega, kellel puudunud soov õppida läti keelt ja taotleda asukohariigi kodakondsust ettenähtud korras.

Tumedates värvides näeb Jávorszky 1994. aasta sündmusi Ungaris, kui sotside sildi all tulid võimule endised kommunistid. Tema hinnangul õnnestunud sellist kommude comebacki vältida vaid Lätil. Ehk siis Tiit Vähi valitsus läheb tema hinnangul samuti ekskommunistide sildi alla. Jávorszky ise kandideeris neil valimistel Demokraatliku Foorumi nimekirjas, kuid see sai lüüa. Ja Jávorszky esitas tagasiastumispalve, mis ka kiirelt rahuldati.

Nii pöörduski ta tagasi tõlkimise ja kirjutamise juurde. Kuid 1998. aastal tuli uus pööre ja Jávorszky oli Orbáni valitsuse võimule tulekuga taas laineharjal. Ta sai ülesande leida Ungarile saatkonna asukoht ühes Balti riikidest, kust kõiki kolme katta. Jávorszky pakkus Tallinnat ja nii läkski. Ja temast endast sai taas suursaadik Balti riikides.

Kogemuste põhjal kinnitab ta, et eemalt vaatajate seisukoht, justkui oleksid Balti riigid üks ühtne kultuuriala, on täiesti vale. Leedu on selgelt osa Kesk-Euroopast, Eesti vaatab eelkõige Soome poole ning Läti Rootsi ja Taani poole.

Lõpetuseks tõdeb Jávorszky, et suursaadiku ülesandeks hakkas jääma kultuuriline ja majanduslik nikerdamine ja eri maade ühiskondade lähendamine. Tema puhul ka suur tähelepanu kirjandussuhete arendamisele. Suur poliitika siirdunud aga Brüsselisse.


Viited lugemishuvilistele

  • Béla Jávorszky, "Kirjailija murroksen lähettinä. Uuden Unkarin ensimmäisenä suurlähettilänä Suomessa ja Baltiassa", Helsinki 2022.
  • Béla Jávorszky, "Maailm pöörab uue lehekülje: Süsteemivahetuse ajal suursaadikuna Soomes ja Balti riikides" (tõlkinud Lauri Eesmaa), Akadeemia nr 5 - 2022.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: