Ligikaudu aasta eest sõnastasin ERR-i portaalis ootused 2022. aastale energiavaldkonna arenguvajaduste vaatenurgast. Tol hetkel ei olnud Venemaa veel alustanud ulatuslikku kallaletungi Ukrainasse, ent energiakandjate kerkinud hinnad olid ühiskonna teravat tähelepanu juba pälvinud.

Pea kõik, mis toona kirjutatud, on ka praegu endiselt aktuaalne, kuid lõppenud aasta andis energiavaldkonna kitsaskohtadele sootuks kainestavama perspektiivi. Märksa selgemaks on saanud see, miks ja kui kiiresti peame riigina kohanema ning edu tagavaid vajalikke kvaliteetseid lahendusi leidma.

Pean seega asjakohaseks sõnastada taas mõned soovid 2023. aastaks.

Sõja lõpp Ukraina tingimustel

Sõltumata elualast on just see tänavu primaarne ootus ja lootus. Ent sõja lõppu oodates ei tohi eeldada, et selle saabudes oleks Venemaa fossiilkütus justkui taas kasutuskõlblik. Nii tormaksime taas samasse silmusesse, millest kogu regioonina hetkel välja rabeleme.

Lõppenud aasta andis meile varasemalt selgema õppetunni kohalike energiaallikate kasutamise vajadusest, energia julgeolekust ja varustuskindlusest. See tähelepanu ei tohi ka parima geopoliitilise arengustsenaariumi realiseerumise korral hajuda. Seetõttu peab püsima fookus kohalikel ja puhastel energiaallikatel.

Fookus kohalikel ja puhastel energiaallikatel

Kombinatsioonis varustuskindlusega peab energiasüsteemi tervik tagama taskukohase hinna lõpptarbijale ning toimima jätkusuutlikel alustel väikseima keskkonnakahjuga. See tähendab, et fossiilsete kütuste rolli energiaportfellis asendavad taastuvad energiaallikad koos neid toetavate tehnoloogiliste lahendustega, nt energia salvestamine.

Tulevikukindluse huvides ei ole enam otstarbekas investeerida fossiilenergiasse ning praeguseid vajadusi ei saa katta tehnoloogiaga, mis on käeulatuses alles järgmise kümnendi keskel. Vajadus täiendava puhta ja soodsa elektritootmise võimekuse järele on ühiskonnas läbiv, mistõttu peab energiasektorit sel aastal arendama kriisitempos.

Energiasektori areng kriisitempos

Planeeringutele, mõju hindamistele ja loamenetlustele kuluv aeg on praegu arulagedalt pikk. Mitmeid struktuurseid kitsaskohti neis protsessides tuuleparkide rajamise näitel tõi esile ka möödunud aastal valminud riigikantselei audit.

Tänuväärselt on mitmeid järeldusi asutud nüüd ellu viima. Sektor ootab neid juba pikisilmi, sest dubleerivatest tegevustest on võimalik ometi hoiduda, tähtaegu on võimalik mõistlikkuse piires lühendada ning vastavatel struktuuriüksustel ja ametkondadel peaks olema täielik suutlikkus tegutseda ühiskonna hüvanguks prioriteetsetes valdkondades tempokalt.

Toimiv lahendus elektrivõrgule ligipääsule

Aeg-ajalt ületab uudisekünnise mõni juhtum, kus ettevõte või eraisik on oma elektritootmise võrku liitmiseks saanud jaburalt suure hinnalipikuga liitumispakkumise.

Elektrivõrgule ligipääs on selgelt osutunud kitsaskohaks ettevõtete, üksikute leibkondade ja korteriühistute võimekuses panustada ise oma energiavarustuskindluse tõstmisesse ning kommunaalkulude vähendamisse. Rääkimata suuremates suurusjärkudes toimetavatest energiaettevõtetest, kelle peamiseks väljundiks on just elektrienergia tootmisvõimekuse arendamine ja rajamine.

Tunneli lõpus paistab õnneks valgus, kuivõrd olukorrale leevendust pakkuvaid tingimusi sisaldav seaduseelnõu ootab riigikogus teist lugemist. Ülekaalukas ootus on elektrivõrgu kiiremat ja tõhusamat kasutuselevõttu motiveerivate tingimuste seadmise ja vastava seaduse vastuvõtmise järele veel riigikogu praeguse koosseisu istunginädalate jooksul.

Arenguperspektiiv meretuuleparkidele

Möödunud aastal võttis riigikogu vastu seadusemuudatuse, mille kohaselt peame aastakümne lõpuks Eestis tootma sama palju taastuvelektrit kui elektrit kokku tarbitakse. Sellega rajati tugev vundament järgmisteks tegevusteks.

Sektoris tegutsevad asjatundjad on veendunud, et võimsa meretuulepargi valmimiseta on püstitatud ülesannet keeruline lahendada. Merel puhuva püsivama ja tugevama tuule toel toodab tuulepark elektrit ühtlasi lõviosa aastast.

Kuigi muu hulgas kavandatavate taastuvenergia vähempakkumiste toel püstitatakse lähiaastatel maismaale mitmeid päikese- ja tuuleparke, puuduvad veel meetmed, mis võimaldaksid Eesti merealal tegutsevatel energiaettevõtetel kindlustundega arendustega järgmisse faasi liikuda. Alanud aasta peab andma selles arutust, sest Eesti ei tohi energiasektori arengu kursis ja -kiiruses naabritele kaotada.

Eesti ei tohi energiasektori arengu kursis naabritele kaotada

Sellest sõltub meie majanduse konkurentsivõime. Aastakümnete jooksul elektrienergia netoeksportija rolli nautinud Eestit ähvardab nüüd impordilõksu jäämine.

Vajadus täiendava elektritootmise järele ei tule regioonis kellelegi uudisena, mistõttu on meie lähimad naabrid asunud tegudele – Soomes valmib nüüd igal aastal suurusjärgus 1000 MW uusi tuuleparke, Läti ja Leedu on oluliselt lihtsustanud ja kiirendanud uute taastuvenergia parkide rajamise tingimusi.

Kui elektrijaamu ehitatakse aina teisele poole Eesti piiri, siis üha enam vähenevad võimalused, et investeeringud ja töökohad jäävad Eestisse, rääkimata elektri tootmisega kaasnevatest tuludest.

Samuti ei tasu unustada, et hüppeliselt kasvav vajadus taastuvenergia järele lükkab vajalike seadmete ja komponentide tarneajad aina kaugemasse tulevikku. Võidavad need, kes suudavad tegutseda kiiresti ja paindlikult.

Kvaliteetne energiadebatt

5. märtsi õhtuks on suur osa eestlastest teada andnud oma eelistusest, kellele delegeerida riigi juhtimise ning kaalukate otsuste vastu võtmise roll järgmiseks neljaks aastaks.

Energeetikasektori arenguperspektiiviga lühikesel ja pikal skaalal risti ja rööbiti seotud teemad saavad tõenäoliselt olema kandidaatide ja erakondade aruteludes järgnevatel nädalatel nähtaval kohal. Ma soovin, et neis mõttevahetustes osalevad arutlejad väärtustaksid eestlaste ootust hästi põhjendatud ja arusaadavate argumentide järele kõige muu kõrval ka energeetika valdkonnas.

Varustuskindlus ei tohi kannatada biomassi kasutamistingimuste tõttu

Ka soovinimekirja viimane ots väärtustab kohaliku ressursi olemasolu ja rakendamist, eelkõige kriisitingimustes. Keskkonnahoiu kaalutlustel on puiduressursi varumise ja kasutamise reguleerimine tänapäeval möödapääsmatu. Samal ajal ei saa sätitud tingimused ja ressursinappuse risk kriisiolukorras koduse ahju kütjale või kaugkütte kliendile külma teha.

Muuks otstarbeks sobimatu kohaliku ja soodsa (jäätme)puidu kasutuselevõtt imporditud maagaasi asemel eelkõige soojuse tootmiseks on ometi üks siinse energeetikasektori lähiajaloo edusamme.

Kõik sektoris tegutsejad vajavad säästlikkuse kriteeriumide ning võimalike metsas toimetamisele ajaliste piirangute rakendamise osas selgust ootusega, et selle najal on võimalik soodsatel tingimustel energiaga varustatus jätkuvalt tagada. Hädaabina haisva ja saastava põlevkiviõli kriisiolukorras kasutamine pole tegelikult ju kellelegi meeltmööda.

Kokkuvõtteks

Olen veendunud, et alanud aastal toimuvatel arengutel on meie regiooni energiasüsteemi pikaajalises kujundamises võtmeroll. Muutuvas olukorras on võitjad need, kes tajuvad edu pikas plaanis ning allutavad praegused otsused ja valikud sellele sihile. Lootus, et suudame riigina nõnda tegutseda, on minu olulisim valdkondlik uusaastasoov.