Esmaspäev, 6. veebruar

Esmaspäeval, 6. veebruari varahommikul tabas Türgit ja Süüriat piirkonna ajaloo üks võimsam maavärin magnituudiga kuni 7,8. Tõugete järel levisid üle maailma esimesed pildid linnade kaupa kokku kukkunud majadest ja lõksu jäänud inimestest. Samal ajal kui tolm alles langes ja pilt selgines, algas Eesti päästeameti peamajas Tallinnas juba abimeeskonna komplekteerimine ja pakkimine.

Korduvalt ise päästemissioonidel käinud põhja päästekeskuse välijuht Gert Teder ütles, et appi minemise vajadus oli kohe selge, iseasi oli see, kas just Eesti peab appi minema.

Teder märkis, et Eestis maavärinate tagajärjel hooned ulatuslikult ei varise, kuid ehituskonstruktsioonidega on probleeme ning Türgist saadavat kogemust võib vaja minna.

Loetud tundidega moodustatigi esmaspäeva pärastlõunaks Türki saatmiseks 35-liikmeline meeskond, mis koosnes nii päästjatest, meedikutest kui ka inseneridest.

Vahepeal oli piirkonda tabanud ka teine võimas maavärin ning lugematul hulgal väiksemaid järeltõukeid. Sündmuspaigal valitsesid miinuskraadid, sadas lund ja ellujäänute leidmiseks joosti ajaga võidu. 

Teisipäev, 7. veebruar

Eesti meeskond oli 15 tonni varustusega stardivalmis teisipäeva varahommikul, aga järgnes pinev ootamine.

"Kus me ei saa kaasa rääkida, on lennuk ja sel momendil, sõltumata katastroofipunktist maailmas, läheb lennuturul väga kuumaks ja sinu reaalne väljalennu aeg sõltub sel hetkel lennukompaniidest," selgitas Teder.

"Frustratsiooni see pikk kohaletuleku aeg ei tekita mitte sellepärast, et me ei tea, mis kohapeal toimub, vaid sellepärast, et see on väärtuslik aeg, mille ajal me saaksime inimesi kätte, kes võiksid olla elus," rääkis Tartu Ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini arst Sander Poks

Kolmapäev, 8. veebruar

Lennuk startis Eesti päästemeeskonnaga teisipäeva hilisõhtul ja kohale jõudis kolmapäeva pärastlõunal. Selleks ajaks oli esimesest värinast möödas üle 50 tunni. Sihiks oli rahvusvahelise koordineerimiskeskuse antud piirkond Kagu-Türgis, kuhu ükski päästja veel jõudnud polnud.

Esimesena seati üles telklaager ja üritati saada piirkonnast adekvaatne pilt. Seejärel hakati ellujäänuid otsima. 

Neljapäev, 9. veebruar

Otsingud toimusid Hatay piirkonnas Antakya linnas, kus on 400 000 elanikku. Eesti päästjad saadeti linna äärde, kus on enamasti paarikorruselised elumajad.

Lilleküla päästekomando rühmapealikuna töötav Janno Pajupuu, Tartu Ülikooli kliinikumi erakorralise meditsiini arst Sander Poks ja meeskonna ülem Toomas Kääparin pidasid Türgi päästetöödest videopäevikut mitte ainult ajaloo jäädvustamiseks, vaid õppimiseks. 

"Praegu toimub meil siin majas kannatanu otsimine. Saime infot, et siin majas võib veel olla kannatanuid, eile kuuldi siin veel koputusi, kui hüüti, siis kuuldi ka vastuseid. Täna hommikul visati veel kusagilt avadest pisikesi kivikesi välja, kui kõnetati inimest, aga nüüd on jäänud vaikseks," kirjeldas Pajupuu videopäevikus.

"Pere on ise teinud järgmise korruse põrandasse augud ja suutnud enam-vähem kindlaks teha, kus see inimene võib olla. Nüüd siis võtame oma perfo ja teeme augud suuremaks ja vaatame täpsemalt," selgitas Eesti päästemeeskonna ohutus- ja turvajuht Erkki Põld päevikus.

Esimene täispikk otsingupäev algas lootusrikkalt, kuid üks maja teise järel valmistas pettumuse. Umbes 15 kontrollitud hoonest ei õnnestunud leida ühtegi elus inimest. Sel hetkel rääkisid ametlikud allikad kahes riigis kokku kümnetest tuhandetest hävinud majadest ja taristust, miljonitest koduta jäänud inimestest.

"Me ei lähe töökohta mõttega, et kaevame sinna, siis toome surnukeha välja. Eesmärk on elus inimene välja tuua ja kui see ei osutu võimalikuks, siis aitame sellega, et surnukeha kaasa tuua. Aga loomulikult me tulime siia elusid päästma," sõnas Pajupuu.

Reede, 10. veebruar

"Päevad on nii pikad, et tundub nagu oleks juba terve nädal mööda läinud. See olukord ikka natukene šokeeris. Kahju on inimestest," rääkis Eesti päästemeeskonna juht Toomas Kääparin.

Abistajaid oli vähe ja tööd edenesid aeglaselt, sest objektid on varisemisohtlikud. Toimetati võimalikult ettevaatlikult, kuid mingi risk jäi ka päästjatele. Näiteks levib video, kuidas üks kohalik meeskond rusude alla jäi. 

Ka eestlasi tabas ärev hetk – parasjagu ühe maja läbiotsimisel tabas piirkonda uus järeltõuge magnituudiga 4,4 ja anti häire. 

Vaatamata pingutustele ja moodsale tehnikale ei olnud eestlastel seni õnnestunud leida ühtegi elus inimest.

Järjest rohkem selgus ka olukorra mastaap. Ekspertide hinnangul on pihta saanud Prantsusmaa suurune maa-ala.

Meeskond palus kodustaabilt juba teisel päeval, et tagasi Eestisse jõudes ootaks neid ka vaimse toe võimalus.

"Emotsioonid on rasked. Väga intensiivne on need esimesed päevad olnud. Natuke on juba sassis, mis päev see on. Ööl vastu tänast sai juba esimest korda kolm-neli tundi magada. Muidu magasin viimast korda lennujaamas, kui me siia saabusime," rääkis Sander Poks.

"Ei saa öelda, et midagi oleks ebaõnnestunud, kui sul ei ole seda elus inimest, sest need samad meeskonnad samal ajal kaardistavad, millised on teede läbitavused, kus on elektrit, kus pole. Vastuvõttev riik saab tohutu informatsiooni ja hästi oluline, et adekvaatse informatsiooni," märkis Gert Teder.

"Nüüd, kui on juba palju aega mööda läinud, siis on üsna vähetõenäoline, et kedagi veel siit elusalt kätte saab, siis ongi see töö natukene aeglustunud ja saad ise ka hingata," ütles Poks.

Eestlased toetusid peamiselt kohalike vihjetele ning nende järgi liiguti ühelt objektilt teisele. Peaaegu eranditult olid teated aga kahjuks juba aegunud. 

"Kohati on tegemist ka soovmõtlemisega, et eile kuuldi ja isegi kuigi on maavärinast möödas juba viis-kuus päeva, pole mitu päeva olnud kuulda hüüdeid, siis tegelikult on tunda ka keha lagunemise spetsiifilist lõhna, aga ikkagi loodavad, et inimestega, nende lähedastega on kõik korras. Ja kui me teeme oma otsingud ära ja ütleme, et kahjuks siin enam elusaid ei ole, siis silme all näed, kuidas inimesed murduvad," rääkis Pajupuu..

Viimati käisid eestlased nii suurel päästeoperatsioonil 2005. aastal Pakistanis, kui riiki tabas maavärin magnituudiga 7,2 ja hukkus ligi 90 000 inimest. Toona kuulus rühma ka Gert Teder. 

"Pakistani purustused olid väga suurel pindalal orgudes, külad olid kadunud ja kuna tegemist oli ka väga mägise piirkonnaga, siis maalihked viisid teed minema, nii et oli väga suur pindala, kus purustused olid. Türgi on väga puruks, aga kompaktsemalt koos, kui nii võib võrrelda," võrdles Teder.

Laupäev, 11. veebruar

"Tegelikult meie meeskonna silme all varises üks hoone kokku – 200 meetri kaugusel nägid, kuidas üks üheksakorruseline kokku varises. Olgugi, et sellel hetkel ei olnud järeltõukeid, need hooned on lihtsalt jätkuvalt ebastabiilsed ja tegelikult see hoonetesse sisenemine on võimatu või väga suure riskiga," rääkis Janno Pajupuu videopäevikus.

"Kuna me oleme ainsad siin piirkonnas, siis tuli väga palju ka vihjeid, tuli otsekontakte nii varingu kohta, kus võivad inimesed sees olla, kui ka tegelikult tuldi otsima meilt ka meditsiinilist abi," lisas ta.

Üksikutel juhtudel ja tõsiste terviserikete korral andsid eestlased kohalikele ka meditsiinilist abi, aga regulaarset abi andmise võimekust nad pakkuda ei saanud.

"Täna me oleme sellest kohalikust meditsiinisüsteemist proovinud aru saada, et kuhu me saaks haigeid viia, kuhu oma personali, kui nendega pääste käigus midagi juhtub. Praegu me oleme otsapidi jõudnud siia, vist kohalikku piirkondlikku haiglasse, Hatay regionaalhaiglasse. Paistab 11-korruseline hoone, kus sisuliselt tööd enam ei toimu. Ja mis siis kogu meditsiinisüsteemist on järele jäänud, on paar välihaiglat, mis siin parkimisplatsil on," kirjeldas Sander Poks videopäevikus.

"Kohalike tung, soov ja surve kõik majad läbi otsida on väga suur. Seetõttu teemegi koertega ja muude vahenditega esmased otsingud ära, et tuvastada, kas elavaid inimesi on või mitte ja siis kahjuks, kuigi see on nende soov, et surnukehad välja tuua, siis sellega me neid ei aita. Meie prioriteet on elavad inimesed," ütles Janno Pajupuu.

Viiendaks päevaks pärast maavärinat hakkas üldsuseni jõudma hävingu mõõtkava ja pääsenute leidmise lootusetus. Kerkis pahameel Türgi valitsuse ja kohaliku võimu vastu. Kriitikat sai nii hoonete ehituskvaliteet, mis ei vastanud maavärinapiirkonna nõuetele, võimude saamatu tegutsemine kui ka tühjad lubadused alates päästevõime nappusest ja lõpetades kas või joogivee tarnimisega. Türgi ametivõimud hakkasid vahistama ka esimesi ehitustega seotud inimesi. Tuli teateid rahutustest. 

"Kahjuks õhtul pidime kogu operatsiooni seisma jätma, sest meie alades liikusid ringi relvastatud jõugud, kes tulistasid ja väidetavalt ka marodööritsesid. Selline olukord ei sobi meile enam töötamiseks ja tegelikult ka meie turvalisuse tagamine ei olnud enam võimalik, päevavalges me jätkame," selgitas Pajupuu videopäevikus.

"See julgeolekuolukord on võib-olla paari päeva jooksul natukene kehvemaks läinud. Siin oli laagrist juba kuulda iga päev paaril-kolmel korral mõnevalangulist tulistamist kusagilt kaugemalt, mitte meie laagri lähedusest," ütles Sander Poks.

Pühapäev, 12. veebruar

Esimesest maavärinast oli möödas ligi 150 tundi ja vahepealsete päevade jooksul oli toimunud ligi 100 järeltõuget. Ametlikult kinnitatud hukkunute arv ületas 28 000. Kuigi maailma meedias ringlesid kaadrid imekombel rusudes ellu jäänud imikutest, hakkas eestlaste lootus kedagi veel elusalt leida kustuma.

Rahvusvahelisi päästjaid oli selleks hetkeks piirkonda saabunud ligi 8000 ja neil õnnestus päästa ligi 100 inimest.

"Täna meil on juba teine asukoht. Esimesel asukohal oli suur rusuhunnik jälle ja oli kahtlus, et seal on inimesed sees. Aga kuna praegu on juba seitsmes päev pärast maavärinat, siis inimesed on väsinud, lootust kaotamas ja emotsioonid on laes. Tegelikult seal läks juba peaaegu konfliktiks. Aga õnneks suutsime selle kenasti maandada, teostasime seal otsinguid, selgus, et seal elusaid kannatanuid enam ei ole ja siirdusime järgmisele objektile, kus loodetavasti on elus kannatanu veel sees. Praegu seda kontrollibki prantslaste koerajuht," kirjeldas Pajupuu videopäevikus.

"Inimestele on hakanud jõudma see kohale, et neil ei ole kodu ja ei ole kuhugi minna. Ja täna ei ole sellele vastuseid. Eks see omasoodu on tekitanud olukorra, kus nad otsivad lahendusi võib-olla meeleheitest ja see omavahel tekitab vägivalda," sõnas Toomas Kääparin videopäevikus.

"Nad kohati istuvadki seal rusude ümber, kus nad teavad, et nende lähedased on sees. Lihtsalt päevast-päeva istuvad seal ilma söömata, joomata ja magamata ja lihtsalt ootavad, mis siis edasi saab," tõdes Poks.

Esmaspäev, 13. veebruar

Kuna lootus elusaid inimesi leida on väike, siis pakkis 35-liikmeline Eesti päästemeeskond end esmaspäeval kokku. Kuigi taastamis- ja abitöid jätkub seal aastateks, siis kiirreageerijate töö on läbi. 

"Kuna tegemist on ikkagi kiirreageeriva meeskonnaga, siis seda võib võrrelda natuke välja sõitva tuletõrjeautoga – hästi ruttu kohale, teeme hästi efektiivse töö ja kõik jne," selgitas Gert Teder.

"See, et me ei ole suutnud kedagi päästa, jah, natukene kahju, aga me oleme teinud kõik, mida oleme saanud teha ja see, et me siin oleme, on aidanud ka kohalikke. Kui mitte inimesi välja tuua, siis seda, et me oleme siin kohal, keegi on abis, keegi hoolib ja aitab ja kes toob lähedased välja või annab infot lähedaste kohta, et jah, ta on seal sees, aga ta on kahjuks hukkunud," rääkis Janno Pajupuu.

"Kõige olulisem on see, et me jõudsime siia, Türgile appi. Tegime seda, mida Türgi päästeamet soovis, olime seal, kuhu nemad ei jõudnud. Meie enda tulemise osas, mis natuke jäi kripeldama, oli see, et kui me oleksime jõudnud natukene varem siia," ütles Toomas Kääparin.

"Meile riigina annab see üle 30 eksperdi, kes on töötanud päriselt suure katastroofi piirkonnas. Sealt tulevad tagasi teadmised, oskused, sealt tulevad tagasi kogemused – nii head kui ka halvad. Lihtne vastus on see, et meie tavakodanik saab endale lihtsalt parema päästeteenuse," ütles Gert Teder.