Euroopa Parlament kiitis heaks paketi "Eesmärk 55", mille kohaselt tohib Euroopa Liidus alates 2035. aastast müüa ainult selliseid uusi sõiduautosid, mis ei tekita üldse CO2 heidet. Selle tulemusel võib Eestis aastaks 2030 olla kasutuses juba üle 100 000 elektrisõiduki.

Euroopas on elektriautode osakaal juba nüüd märkimisväärne. Kui eelmisel aastal oli 12 protsenti kõigist Euroopas müüdud uutest autodest täiselektrilised, siis kahtlemata suureneb lähiaastatel osakaal veelgi.

Elektriautode arendamisel on autotootjate jaoks Euroopa Parlamendi "Eesmärk 55" otsus väga oluline signaal. Näiteks Volkswagen on lubanud Euroopas müüa alates 2033. aastast ainult elektriautosid ning eeldatavasti paneb otsus nüüd tööle needki autotöösturid, kes pole seni elektriautode arendamisse tõsiselt panustanud.

Eraldi küsimus on see, kas elektriautode järsu nõudluse tingimustes suudavad autotootjad piisavalt elektrisõidukeid valmistada. Autotööstuses on hetkel toimumas viimase saja aasta suurim revolutsioon, mille tulemusena satuvad osad tootjad tõenäoliselt ka raskustesse. Tekkinud on palju uusi ettevõtteid, mis võivad 10-15 aasta pärast asendada neid, mis pole elektrisõidukite arendamises sedavõrd edukad olnud. Seetõttu võime hoopis näha Hiina autotootjate jõudmist Euroopa turule ja turuosa võtmist siinsetelt tootjatelt, kes pole suutnud piisavalt kiiresti kohaneda.

Ettevõtteid ootab ees autoparkide väljavahetamine

Võib juhtuda, et suurem laine elektriautodele üleminekul algab hoopis ettevõtete autoparkide väljavahetamisel, sest sisepõlemismootoriga autode jääkväärtused hakkavad lähiaastatel langema. See tähendab, et nende autode finantseerimine läheb järjest kallimaks ja sisepõlemismootoriga autode kogukulu (TCO) tõuseb ühel hetkel elektrikautodest kallimaks. Konsultatsioonifirma McKinsey on hinnanud, et elektriautode kogukulu võib olla sisepõlemismootoriga autodega võrdne juba 2025. aasta paiku.

Seeläbi on "Eesmärk 55" otsus oluline signaal nii riigile kui ka ettevõtetele, et hakata planeerima autoparkide väljavahetamist. Euroopa riikides on kasutusel erinevad süsteemid, kuidas riik selle eesmärgi täitmiseks ettevõtetele appi on läinud, ning loodetavasti leitakse vastavad lahendused ka Eestis. Riik saab näidata eeskuju, hakates oma autoparke järk-järgult elektrifitseerima, andes seeläbi kogu valdkonna arengule Eestis tõuke.

Laadimisvõrgu areng käib nõudlusega ühte sammu

Tõenäoliselt on lähima kümne aasta jooksul Eestis oodata suuremahulist elektriautode populaarsuse kasvu. Elektriautode populaarsust pole mõjutanud isegi elektrihinna tõus, sest kui elekter oli kõige kallim, oli see ikkagi odavam bensiinist ja diislikütusest. Olemasoleva informatsiooni alusel võib prognoosida, et praeguse 3000 elektrisõiduki asemel on Eestis aastaks 2030 kasutuses juba üle 100 000 elektrisõiduki.

See tähendab, et paralleelselt on tarvis edasi arendada ka elektriautode laadimisvõrku. Kuigi Eestis toimub praegu hinnanguliselt 80 protsenti laadimisest kodus, siis Hollandis, kus elektriautode osakaal on uute autode müügist juba 24 protsenti, näitab kogemus, et umbes pool laadimisest toimub tegelikult väljaspool kodu ehk avalikus võrgustikus. Seega võib lähiaastate investeerimisvajadus uute avalike laadimispunktide rajamiseks ulatuda lausa sadade miljonite eurodeni.

Kuigi Elektrilevi kinnitas hiljuti, et võrk ei piira elektriautode kasutusele võttu veel pikemat aega, siis liitumiste välja ehitamise kiirus on täna probleemiks mitte ainult Eestis, vaid ka meie lähiriikides. Kui kohe anda liitumistaotlus sisse, siis Eestis võib liitumise väljaehitamine võtta aega kuni 500 päeva, Poolas näiteks kuni kaks aastat. Seega sõltub elektriautodele üleminek ja revolutsiooni kiirendamine olulisel määral paraku jätkuvalt ka võrguettevõtetest.