Kas vabariigi valimiskomisjon toetab nutiseadmega hääletamise kasutusele võtmist, nii nagu seda praegu on välja pakutud?

Lihtne vastus on – pigem mitte. Meie arvates vajab see pikemat ja põhjalikku arutelu. Eelkõige riigikogu tasandil, kuivõrd sellega kaasnevad oluliselt teistsugused, kohati palju suuremad riskid võrreldes seniste hääletusviisidega. Et seda lubada, tuleks teadvustada, läbi arutada, leida sellele ühiskondlikus debatis kui mitte konsensuslik, siis vähemalt väga lai toetus.

Kindlasti saame aru soovist muuta tehnoloogilist lahendust, kuna arvutite kasutamine võib aja jooksul väheneda. Kui elektrooniline hääletamine välja mõeldi, siis polnud uusi tehnoloogilisi lahendusi – näiteks nutiseadmeid – üldse olemaski. Ajaga kaasas käimise mõttes on see kindlasti väärt ja asjakohane arutelukoht, aga riskid, mis sellega kaasnevad, on praegu päris suured.

Saan ma õigesti aru, et keskne probleem nutiseadmega hääletamise juures on see, et sisuline kontroll valijarakenduse üle, kuidas see üles pannakse ja mis seal sees on, läheb meie riigist ja meie käest ära?

See on kindlasti üks pool ja võib-olla kõige probleemsem pool. Osa suurematest riskidest, mida me ka eelnõule arvamuse andmisel välja tõime, puudutavadki just seda, et esiteks ei saa avalikkus ja vaatlejad piisavalt veenduda, et tegemist on just sellesama õige koodiga. See on muidu avalik, selle õigsust ja autentsust saab valimised.ee veebilehel oleva arvutites kasutatava programmi puhul üsna lihtsa vaevaga kontrollida.

Aga nutiseadmete puhul eeldab see kontroll seda, et peab olema hea juurdepääs Google'i või Apple'i rakendusepoe pidajatele või haldajatele, mis asuvad väljaspool Eestit, kus need programmid kokku kompileeritakse – see ei ole koht, kus vaatlejad vabalt saavad igaüks sisse ja välja käia.

Majandus- ja infotehnoloogiaministri Tiit Riisalo sõnul pole ju põhjust Apple'i või Google'i usaldusväärsuses kahelda. Ta ütleb, et nende samade äpipoodide kaudu osutatakse igasuguseid usaldusteenuseid, toob näiteks selle, et igal pangal on oma äpp, mis on samamoodi ju eriti siis Apple'i puhul sisuliselt lahti võetud, uuesti kokku pandud ja rakenduse poodi üles seatud. Kas sellest, et tegemist on suurte ja tuntud korporatsioonidega, ei piisa, et osa kontrollist neile usaldada?

Panganduse puhul saame ilmselt igaüks minna oma pangakontolt järele vaatama, kui palju meil seal raha alles on ja kas selle rahaga on keegi toimetanud nii, nagu me ei tahtnud. Hääletamise salajasus on just see, mis ei võimalda meil hiljem väga selgelt kontrollida, kas kõik hääled on õigesti kohale jõudnud, kuhu nad on kohale jõudnud ja kas keegi on saanud neid vahepeal vaadata ja selle tähelepaneku omale kuhugi kirja panna – kelle poolt mina, sina või keegi kolmas inimene hääletanud on.

Selles mõttes nõuab see kindlasti teistsugust ja suuremat usaldust, arvestades ka seda, et valitsuse või parlamendi otsused võivad mõjutada meie rahakotti märksa rohkem, kui hetkel pangakontol oleva raha liigutamine siia- või sinnapoole.

Pikalt on räägitud ka sellest, et nutiseadmega hääletades ei pruugi olla teist nutiseadet, millega antud häält kontrollida. Jälle pöördun Tiit Riisalo varasemate mõtete juurde – tema soovitas kasutada sel puhul pereliikme nutiseadet. Kas see on sobilik lahendus?

Võib olla olukordi, kus see töötab väga hästi, kui peres on hea ja usalduslik suhe ning kõik inimesed saavad salajase hääletamise põhimõttest aru ja toetavad seda.

Aga kindlasti võib see kaasa tuua olukorra, kus pereliige või sõber, kelle nutiseadet laenatakse, lihtsalt uudishimust tahab ka teada, kuidas läks ja kas kõik toimis. Ja kui inimene ise ei oska piisavalt oma hääletamist salajas hoida, siis tekib tal selline olukord, kus ta kas avaldab teisele pereliikmele oma valimiseelistuse, see võib ka alateadlikult tema valimiseelistust mõjutada ja kahevahel olles panna hääletama kellegi sellise poolt, keda toetab ka pereliige. Või siis teisel juhul jätab oma hääle õigele kohale saabumise üldse kontrollimata. See valik kahe mitte kõige parema valiku või lahenduse vahel on kindlasti võimalik. Paljudel inimestel on ka mitu erinevat nutiseadet või saavad nad neid kasutada piisavalt salaja ja isiklikul viisil, aga kindlasti on see risk, mis väärib teadvustamist.

Ma ei hakka kõiki erinevaid riske ja muresid, mis on m-hääletusega seotud, ühekaupa ette lugema, aga ma saan aru, et küsimus on laias laastus selles, kas me saame neid maandada või aktsepteerime neid, sest kõiki maandada ei saa. Kas see aktsepteerimise tasand on piisav, kui riigikogu valitsuskoalitsiooni häältega muudab seaduse ära, me näeme, et rahva valitud saadikute enamus toetab seda, et me aktsepteerime ühtesid või teisi riske ja sealt edasi saamegi rahulik m-hääletamisega edasi minna? Või peaks riskide läbimõtlemise ja ka vastuvõtmise tase olema kuidagi teistsugune? Ehk teiste sõnadega: kas siis, kui riigikogu on seaduse ära muutnud, need riskid enamushäältega aktsepteerinud, ongi hästi?

Hästi siis ei ole. Ütleme nii, et ideaal või eesmärk, kuhu poole püüelda, võiks olla see, kuidas e-hääletamine Eestis üldse kehtestati: 2002. aastal võeti riigikogu valimise seadus riigikogus vastu 90 poolthäälega.

Ma usun, et selline konsensus või väga laiapõhjaline toetus peaks olema kõikide põhimõtteliste muudatuste tegemisel kõikides riikides eesmärk – nii nagu ka rahvusvahelised standardid soovitavad. Loomulikult ei saa öelda, et kui see muudatus saab riigikogus 51 poolthäält, siis ta ei kehti või siis ei tohiks seda rakendada. Riigikogu saabki oma otsuseid vastu võtta enamuse toetusega hääletamistulemusel. Aga see ei ole kindlasti lahendus, mida pidada heaks. Arvestades just seda, et valimistulemusi peaks toetama, usaldusväärseks ja legitiimseks pidama ikkagi väga suur osa ühiskonnast, kui mitte kogu ühiskond. Seadused, mida me kehtestame riigikogus või valitsus, kes meie elu korraldab ja meile käske-keelde jagab, ei kehtesta neid ju ainult poolele või natuke rohkemale ühiskonnast. Ka need, kes jäävad parlamentaarses debatis või väitluses alla, peaksid saama aru, et nad jäid alla ausas ja usaldusväärses võitluses.

Lisaks m-valimiste lubamisele annaks plaanitav seadusemuudatus valitsusele õiguse kehtestada mitmesuguseid elektroonilist hääletamist puudutavaid reegleid. Ma saan aru, et valimiskomisjonile teeb see muret? Valitsus saaks mitmed määruse kehtestamise õigused nende samade küsimuste üle, kus praegu kehtestab reegleid vabariigi valimiskomisjon? Saan ma õigesti aru?

Jah, nii see on! See muudatus, mis puudutab tehnilisi nõudeid elektroonilise hääletamise korraldamiseks, sai alguse riigikohtu kriitikast selles küsimuses ja riigikohus juhtis tähelepanu, et kõik olulised küsimused riigis peaks otsustama seaduse tasandil, mitte delegeerima nende lahendamist alamal seisvatele organitele, milleks on ka vabariigi valimiskomisjon.

Ja riigikogu valimise seadus rõhutab seda eriliselt. Põhiseadus nõuab, et valimiste küsimused peaks olema eriti suure riigikogu toetusega, st vastu võetud 51 häälega. Riigikohtu hinnang oli see, et praegune reeglistik on tugevalt kaldu seadusest alamal seisvate aktide poole.

Juhul, kui me nüüd jätame seadusesse elektroonilist hääletamist puudutavate reeglite hulga enam-vähem sama üksikasjalikuks või üldiseks – ükskõik, kuidas me seda ka hindame – ja näeme lihtsalt ette, et vabariigi valimiskomisjoni asemel kehtestab neid detailsemaid nõudeid vabariigi valitsus, siis on see ju ikkagi seadusest alamal seisvate aktide poole sama tugevalt kaldu, nagu riigikohus kevadises lahendis ette heitis. Selles mõttes see probleem jääb püsima.

Aga meie peame kõige suuremaks probleemiks seda, et tehniliste reeglite sisu võib hakata valitsuse koosseisu vahetudes, sõltuvalt millised erakonnad valitsuses parajasti on, väga oluliselt kõikuma ja muutuma. See kindlasti ei toeta kuidagi seda, et valimistulemused või valimiste korraldus paistaks ühiskonna või valija jaoks usaldusväärne ja legitiimne. Kui me ühes valitsuses muudame seda määrust nii, et elektroonilisel hääletamisel osalemine muutub oluliselt raskemaks, aga järgmine valitsus tuleb ja teeb selle väga lihtsaks, siis ei peaks olema see mitte kuidagi kooskõlas nende üldiste põhimõtetega, mis valimiste korraldamist puudutavad. Need reeglid peaks olema püsivad, stabiilsed ja ka ühiskonnas laialt läbi arutatud ja debateeritud. Valitsuse määruste vastuvõtmise puhul, erinevalt riigikogu menetlusest, on opositsiooni kaasarääkimise võimalused märksa väiksemad.

Justiitsminister Kalle Laanet on taolist muret ka kommenteerinud ja tema ütleb, et muretseda ei maksa, et valitsusele regulatsiooni kehtestamise õiguse andmine ei kahjusta valimiste sõltumatust, vaid suurendab kooskõla õigusriigi põhimõtetega. Ja ma saan aru, et tema viitab samamoodi sellele riigikohtu sõnumile, et elektroonilise hääletamise regulatsioon on liiga kaldu alamate aktide poole ja tema hinnangul just nimelt valimiskomisjoni käest valitsusele otsustusõiguse andmine otsekui siis tõstaks selle otsustustasandi kõrgemale. Kas saab siis kuidagi öelda, et vabariigi valitsuse tasandil see otsustustasand on kõrgemal kui vabariigi valimiskomisjoni tasandil?

Kumbki ei allu teineteisele. Selles mõttes on valimiskomisjon sama moodi riigikogust madalama tasandi otsustuskogu nagu ka valitsus. Võib-olla erinevus valitsuse ja valimiskomisjoni puhul eelkõige ongi see, et valimiskomisjon on kokku pandud poliitiliselt sõltumatul viisil: selle liikmeid nimetavad õiguskantsler, riigikontrolör, riigisekretär, riigi peaprokurör, riigikohtu esimees, audiitorkogu. See tagab selle, et Vabariigi Valimiskomisjonil ei ole ühtegi poliitilist eelistust, me oleme neutraalsed selle suhtes, kellel kuidas valimistel, mida nende määruste või otsustuste alusel korraldatakse, minema hakkab. Seda erinevalt vabariigi valitsusest, mis võib olla oma otsuste tegemisel poliitiliselt ühe või teise tulemuse poole kaldu.

Aga kuidas siis lahendada see riigikohtu poolt tegelikult ju korduvalt üles tõstetud probleem, et see regulatsioon ongi paljudele arusaamatu ja veel enam, et liiga madalal tasemel muudetav? Sest teistpidi, kui viia see riigikogu tasandile ehk seaduse tasandile, siis jälle võib öelda, et praeguses kiiresti arenevas maailmas ei jõua riigikogu piisavalt kiiresti reageerida vajalike õigusaktidega infotehnoloogilise keskkonna muutumisele. Kas ja kui palju sellest regulatsioonist saab anda riigikogu pädevusse?

Seal on terve hulk sätteid, mis praegu vabariigi valimiskomisjoni otsusega on kehtestatud ja on tegelikult sellised, mis vabalt võiksid paikneda seaduse tasandil.

Näiteks valijarakendus peab toetama vaegnägijatele mõeldud vahendeid – üks juhuslik punkt nendest tehnilistest nõuetest, mille vabariigi valimiskomisjon on kehtestanud.

Vähemalt pool nendest nõuetest, mis valimiskomisjon kehtestanud on, võivad paikneda täiesti vabalt seaduse tasandil, ilma et see jääks tehnoloogia arengule või muutumisele kuidagi jalgu või ette.

Loomulikult on olemas ka sõltuvalt tehnoloogia arengust, tehnoloogilistest võimalustest selliseid norme, mis vajavad pidevat jälgimist, ülevaatamist. Nende üle otsustamine peaks jääma seadusest madalamale tasemele, kas siis riigi valimisteenistusele või vabariigi valimiskomisjonile.

Nende viimine vabariigi valimiskomisjoni juurest vabariigi valitsuse juurde otsustamiseks ei muuda seda kuidagi kiiremaks ega taga valimiste suuremat ausust ja sõltumatust.

Loe siit vabariigi valimiskomisjoni põhjalikku arvamust riigikogu valimise seaduse, kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse, Euroopa Parlamendi valimise seaduse ja rahvahääletuse seaduse muutmise seaduse eelnõule enne selle esitamist riigikogule.