Ühismeedias ja kommentaariumis on sõjakamate trollileeride püsinarratiivis juba aastaid sees, et vastaserakond ning selle käsilased riigiaparaadis ja ajakirjanduses lihtsalt võltsivad küsitlustulemusi või tellivadki peremeestena endale soodsaid.

Selle jutu ümberlükkamine faktide ja loogika abil on lootusetu, kuid kordan siiski üle. Esiteks ei kuulu suuremad küsitlusfirmad üldse Eesti omanikele, vaid on rahvusvaheliste ettevõtete filiaalid. Omanikud asutavad ettevõtteid teatavasti kasumi teenimiseks ning sohikaubaga see pikalt võimalik ei ole. Seega, mis peaks olema Norstati, Kantari või Taloustutkimus OY huvi kohalikul turul partei reitingutega manipuleerida, kui see igal juhul ohustab pikaajalist tulusat äri?

Teiseks, erakondade populaarsuse mõõtmine on väga väike osa uuringufirmade tegevuses ja kui sellest loobuda, ei juhtu midagi muud, kui et mainekahju jääb saamata. Lõpuks, poliitiliste eelistuste kohta ongi küsitlusmeetodil võimatu valimistõde kätte saada, sest töö käib n-ö tellija materjalist ning see materjal ehk kodanikud on varmad poliitilistele küsimustele vingerdades või valetades vastama hoopis hõlpsamini kui näiteks piima- või leivatarbimise kohta.

Igal juhul on küsitlusfirmade viimaste nädalate mõõtmistulemused sedavõrd suurelt lahknevad, et ka kirgliku eelistuseta valijal tekib küsimus, kelle andmeid uskuda.

Iseenesest ju tähtsusetu küsimus, sest reitingutel otsene mõju valimistulemusele puudub, ehkki küsitlustulemuste avaldamist kui sellist nähakse erakondades ja nende turundajate hulgas valijaskonda mobiliseeriva mõjutusvahendina. Aga kuidas ette teada, kas näiteks mõnele erakonnale loodetavast kehvema reitingu näitamine sunnib valima minema just selle erakonna toetajaid või tunnevad selles vere ja võidu lõhna hoopis vastase jõud? Oleks mõttetu risk.

Seega, mõõdetud küsitlus- ja valimistulemuste vahel võib valitseda tugev korrelatsioon, kuid inimeste peas olevate kujutluste ning realiseerunud tahte vahel ei ole võrdusmärki ning küsitlustoodangut peabki vaatlema kui informeerivat meelelahutust. Küll peab alati meeles pidama, et kindel ja kustumatu väärtus on sõna- ja arvamusvabadusel, mistõttu oleks eriti tobe, kui küsitlusfirmasid, kelle tulemused seekord täppi ei lähe, kuidagi ahistama või keelama hakataks.

Kolme enam-vähem regulaarselt erakondade toetust mõõtva firma tulemustes torkab silma, et Norstati meetodil mõõtes saavutab konservatiivne blokk regulaarselt parema tulemuse kui Kantari ja Turu-uuringute küsitlustes ning viimastes on suhteline edu liberaalse bloki erakondadel. Siinjuures ei saa erinevuste määravaks mõjutajaks olla valimi suurus, sest Kantar Emori valim on 1500-1600 inimest, Norstatil 1000 ja Turu-uuringutel 600-700.

Miks jõuavad küsitlejad erineva meelsusega inimkomplektideni, pole lõpuni selge. Kuid igale valijale, kes võtab oma otsust tõsiselt ning otsib tõde rohkem kui ühest allikast, tuleks kasuks, kui küsitlustulemuste tõeväärtuse kontrollimiseks saaks tulemusi kõrvutada mingi hoopis teisel meetodil saadud andmestikuga.

Eestist pikaajalisema demokraatia traditsiooni ja ka hasartmängukultuuriga maades, eriti näiteks Ühendkuningriigis on vähemasti viimase kümnendi vältel kihlveokontorid valimistulemust ennustanud küsitlusfirmadest hoopis täpsemini.

Miks nii läheb, selle seletus on üsna lihtne ja loogiline, kui vaid kihlvedudesse panustajaid on piisav hulk. Mõistagi suhtub inimene asjasse hoopis tõsisemalt, kui mängus on ta oma raha. Õigesti riskimiseks on vaja teadmisi, seega eeldagem, et poliitilistes kihlvedudes raha teenida lootvad panustajad viivad end poliitikaelu nüanssidega hoopis rohkem kurssi kui suvalise telefoniküsitlusega pihta saavad inimesed.

Eelöeldu viib koguni järelduseni, et kihlveokultuuri propageerimine on tõhus viis parandada kodanike poliitilise hariduse ja teadlikkuse taset, mis omakorda annab saagiks kvaliteetsema valimistulemuse.

Õnneks on esimesed pääsukesed Eestiski lendu tõusnud. Spordiennustusega tegelevatest ettevõtetest vähemasti üks on lõppevate valimiste eel pannud üles terve hulga poliitilisi panustamisvõimalusi. Kuigi panustajate hulk ei ole ehk väga suur, on nad mõnes põhiküsimuses üsna üksmeelsed. Valimistel enim hääli saamise koefitsient on Reformierakonnal 1,001, järgmised ehk EKRE ja Keskerakond saavad koefitsiendiks juba 20 ja 25, mis tähendab, et nende võitu ja sellelt raha teenida loodab neli-viis protsenti inimestest, mis erineb kardinaalselt küsitletute usust.

Sama käib kõige tõenäolisema valimisjärgse koalitsiooni kohta. Keerulisi arvutus- ja tuletusmeetodeid kasutavad analüütikud pakuvad igasuguseid veidraid ning erimeelsuste tõttu tõenäoliselt kiiresti tülli minevaid valitsuskoalitsioone. Kihlveokontoris valitseb aga veendumus, et järgmine koalitsioon koosneb koefitsiendiga 2,75 Reformierakonnast, Eesti 200-st ja sotsiaaldemokraatidest või viimaste asemel Isamaast, koefitsiendiga 3,0. Muud variandid jäävad kaugele maha.

Eks esmaspäev näitab, kelle ennustus kõige täpsem on, aga selleks, et järgmistel valimistel oleks otsuse tegemiseks rohkem ja paremat infot võtta, julgustan kõiki huvilisi kihlvedudes osalema. Kasvab teadlikkus, informeeritus ja pealegi on võimalus parteide pealt raha teenida, mitte ainult nende ülalpidamiseks kulutada.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.