Enne valimisi kõikusid reitingud nädalate lõikes paiguti väga suures ulatuses ja paljud inimesed, arvamusliidrid nende seas, esitasid loomulikult ka Ühiskonnauuringute Instituudile küsimusi, et miks üldse vajame reitinguid või miks neid teha, kui nad nii kõikuvad või ebatäpsed on. Äkki ei peakski reitinguid tegema ja need ongi hoopis kahjulikud?

Kohe alustuseks tuleb ära öelda, et kõikidel valimistel on alati mingi metoodika, mis annab päris valimistulemusele ka väga sarnase või vahel isegi üllatavalt lähedase resultaadi. Näiteks Ühiskonnauuringute Instituudi ja Norstati aasta 2019. aasta riigikogu valimiste nelja nädala keskmist koondtulemust arvesse võtnud küsitlustulemus osutus kõikidest teistest täpsemaks.

Eeldasime, et samamoodi võiks eelmisel korral kasutatud varasema nelja nädala koondtulemus anda kõige parema tulemuse ka aastal 2023, kuid käesolevatel valimistel nii ei läinud. Teistest täpsemaks osutus hoopiski Ühiskonnauuringute Instituudi ja Norstati viimasel nädalal vahetult enne valimisi läbiviidud küsitlus tuhande vastaja seas, mis andis Reformierakonnale 32,5, EKRE-le 16,2, Keskerakonnale 15,4, Eesti 200-le 14,5, sotsiaaldemokraatidele 7,8, Isamaale 7,3, Parempoolsetele 3 ja rohelistele 1,6 protsenti. See oli valimistulemusele vägagi sarnane ning nii EKRE kui ka Keskerakonna puhul erines päris tulemusest ainult 0,1 protsenti.

Emor ja Turu-uuringud said viimase nädala küsitlustes samuti eri metoodikatega üpriski lähedasi tulemusi. Kuigi Ühiskonnauuringute Instituudis otsustasime peatähelepanu suunata 2019. aastal täpseima tulemuse garanteerinud nelja nädala koondtulemusele, pidime võrdluses valimistulemusega tõdema, et sel korral toimusid valijaskonnas selgelt kas suured otsustamised või ka emotsionaalsed grupeerumised ja mobiliseerumine kellegi selja taha justnimelt viimas(t)el nädalatel. Esitasime viimase nädala tulemuse avalikkusele valimispäeval, aga suurt tähelepanu see enam ei saanud.

Etteheited, et suur osa või mitmed küsitlejad oleks väga mööda pannud, ei vasta tõele, sest arvud näitavad midagi muud. Küll aga peab analüüsima võimalikke põhjuseid, miks võis suure tõenäosusega valijaskonna kindel eelistus kujuneda just valimisvõitluse lõpu poole ning mitte pigem stabiilsemalt terve kuu aja jooksul, nagu juhtus see eelmisel korral.

Ei oska antud teemas välja pakkuda ühtegi muud põhjust või lahendust, kui seda, et EKRE Ukraina teemal võetud mõned seisukohad hakkasid elektoraadi peades tõenäoliselt kristalliseeruma justnimelt viimasel valimiseelsel nädalal. Ühildudes EKRE vastu esitatud süüdistustega koostöös Jevgeni Prigožini või Kremliga, andis ka EKRE enda tegevus tulemuse hoolimata sellest, et veel nädal-paar tagasi tundus minevat hoopis vastupidi.

EKRE retoorikasse järsku tulnud väited, milles esitati nägemus sellest, et "Ukraina sõda pole ikkagi meie sõda" ning üpriski jõuline väitmine, et "peame esmalt enda peale mõtlema ja siis alles Ukrainat aitama" olid nii mulle kui ka paljudele sugulastele-sõpradele-kolleegidele üpriski jahmatava iseloomuga ja arutelu selle üle, miks EKRE on selgelt võtnud oma programmi seal varasemalt mitte kunagi olnud vaatenurga, oli püsiv.

Tõenäoliselt oleksid kõik süüdistused oponentidele selles osas, et Eesti oleks pidanud omale hankima märksa kiiremini ja rohkemalt relvastust, tulnud EKRE-le kindlasti hoopis kasuks. Aga ilma Ukraina mistahes vormis aitamist kahtluse alla panemata.

Nimelt on ainult üks teema, mis absoluutselt igat Eesti soost valijat mistahes nurga alt hingepõhjani võib puudutada justnimelt "vene" teema. Ehk enne ollakse nõus ka päriselt kartulikoori sööma või metsas elama, kui soovitakse kasvõi mõtteliselt meile tagasi mistahes Vene maailma elementi või väikest jutupunktigi.

Süüdistusi, et EKRE teeb koostöö Prigožiniga ei uskunud vist päriselt küll mitte keegi veidigi rohkem mõtlev inimene, sest skandaali valimisnarratiiviloomeline iseloom oli lihtsalt niivõrd läbinähtav. Kuid EKRE enda enneolematud ja väga jõulised väited Ukraina teemal ühenduses kõikjal kõlava Kremli-süüdistusega tegid ilmselgelt laiade rahvahulkade seas oma töö.

Julgeolek sai valdava osa mõttemaailmas täiesti domineerivaks küsimuseks ja tõenäoliselt ka suur hulk konservatismi kalduvaid valijaid tegi oma otsuse: enne valime liberaalid ja stabiilsuse kui kaootilise ja ettearvamatu tuleviku neljaks aastaks kriisi ajal.

Erakonnast, mis hea õnne korral veel alles äsja pretendeeris valimisvõidule, sai tegelikult nende enda sõnade suurel kaasabil üks kaotajatest, sest asuti esindama pigem USA-s traditsioonilist libertaarset-isolatsionistlikku maailmavaadet, mis aga Eesti konservatismi või traditsionalismiga erilist kokkupuutepinda ei oma.

Miks liberaalne ja vasakliberaalne tiib – Reformierakond, Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid – tegi varasemate reitingute baasile tuginedes oodatust parema tulemuse on vast arusaadav just rahva absoluutse enamuse kandumisega mistahes vormis Ukraina toetamise poole ilma "agadeta". Liberaalse tiiva retoorika oli ka kõige kindlamalt sellise nägemuse taga.

Keskerakonna oodatust halvem tulemus ongi aga selgelt seotud pigem vene valijaskonna vähese valimatulekuga kui ka koondumisega osade uute putinistlike jõudude selja taha, kelle meelsuskaaslasi aga tõenäoliselt küsitlejatel polnudki eriti võimalik oma täies ulatuses kätte saada. Võimalik, et "mingitelt Eesti fašistidelt" tulev telefonikõne pannakse lihtsalt kohe kinni, rääkimata valimisküsitlusele internetis vastamisest.

Milleks reitingud?

Kuid vastus küsimusele, kas reitinguid ikkagi peaks tegema, on tegelikult lihtne. Nimelt kui maailmas on olemas mingi suurus, mida on võimalik kuidagiviisi mõõta, siis keegi seda ka teeb.

Sama võib muide öelda ka mistahes teadusliku või meditsiinilise uurimise kohta, mille otstarbekus või isegi kasulikkus-kahjulikkus või eetiline pale on sageli pandud avalikkuses kahtluse alla. Olgu selleks siis ohtlike viiruste uurimine moel, mis võivad valesti turvatud laborist välja pääsedes tekitada raskeid haiguspuhanguid või ka ravimiuuringutega, mille puhul on testitavateks elusad inimesed.

Lõpuks on olukord ikka nii, et kui kuskil säärased uuringud ära näiteks keelata või sobimatuks kuulutada, hakkab neid tegema keegi kahtlane ja nurgatagune labor ikkagi ning seeläbi tekkiv kahju võib osutuda ettenägematuks. Mõõdetava suuruse mõõtmine – nagu on seda aga ka parteide toetus rahva seas – on iga demokraatliku ja ka ausalt sõnavabaduse raames toimiva lääneriigi paratamatus.

Kuna reitingud peidavad enda taga eriti just praeguses läänemaailmas suuri maailmavaatelisi vastuolusid või pigem isegi vaimseid sõdu, on teema loomulikult alati atraktiivne ka mistahes vormis meediale. Huumoriga pooleks võib väita, et reitingud on kuulunud läbi ajastute alati avalikkust erutavasse kategooriasse sarnaselt žanriga "seks ja vägivald" ning on täiesti ebatõenäoline, et need demokraatlike riikide avalikkusest kuhugi kaduda saaks.

Peamise aspektina reitingute ühiskondlikust vajadusest võiks aga hoopiski tuua asjaolu, et reitingud panevad demokraatlikus ühiskonnas mistahes poliitilise jõu enda maine ja rahvale meeldivuse eest pingutama ka valimistevahelisel ajal. Poliitikud on rahva teenrid ja rahval ehk isandal ja tööandjal peab olema võimalus nelja-aastase tähtajalise töölepingu alusel töötavat teenijat kuidagi ka hinnata. Ühtegi teist toimivat lahendust peale toetusreitingute selleks aga kahjuks ei kipu olevat.

Nii ebatäiuslik kui säärane kontrollimehhanism ka pole – sest see ei mõõda ju sageli mitte sisu, vaid pigem "meeldivust" –, ühtegi paremat võimalust või isegi alternatiivi ei näi olevat. Ka erakonnad, mis tõepoolest tegid ka eelmistes valitsuses sageli otsuseid põhinedes mitte "meeldivusel" või "populismil", vaid lähtudes sellest, mis oli nende jaoks "õige" (milliseks vast peaks lugema näiteks ka Isamaad), peaksidki justnimelt järgmise nelja aasta jooksul üles leidma oma paiguti kaduma läinud "atraktiivsuse" või "rahva armastuse", mis omakorda annaks juurde ka topelt võimalusi edaspidi õigeid asju teha.

Ning kui rahva teener ehk poliitik on valimistel järgmiseks neljaks aastaks saanud oma tööle rohkem negatiivset tagasisidet, kui oleks lootnud, on ühtlasi ka igati paslik selles esmalt mitte süüdistada rahvast, kes otsustabki ka poliitiku töölepingu jätkumise üle, vaid kõigepealt ikka iseennast.

Olen täiesti veendunud, et kõik need jõud, kes hetkel pahase tööandja tõttu kannatasid, võiksid kiirelt asuda oma tööandja soosingut tagasi võitma nimelt oma reitingut suurendades ja mitte rahvast mõistmatuses või kedagi ka pettuses süüdistades. Oma vigu ja sageli ka kahjuks rumalat juttu tunnistades ja end ise aastaks 2027 võimalikult parandades saab sellest kindlasti aru ka rahvas ehk tööandja.

Seniks saab aga ainult edu soovida just sellisele päikesele, keda rahvas ise enda peale paistma valis. Kellele säärane sära võiks aga tunduda väljakannatamatuna, on sunnitud tõdema paratamatust, et Eesti rahvas on ikka kannatustega harjunud ja elab ka edaspidi üle nii head kui halvad valitsused, peaasi, et nad ikka meie enda omad on.