Paljude vaatlejate jaoks ei olnud möödunud pühapäeva riigikogu valimiste pommuudis mitte Reformierakonna võit ega Kaja Kallase rekordiline häältesaak, vaid see, kuidas 52-aastane Narva-Jõesuust pärit Aivo Peterson tegi Ida-Virumaal sisuliselt puhta töö. Tema  valimisliidu kogutud rohkem kui 14 0000 häält on ligikaudu sama palju kui näiteks  Parempoolsetel, keda peeti valimiste võimalikuks mustaks hobuseks. Petersoni isiklik saak 3968 häält oli pisut kehvem kui Mihhail Stalnuhhinil, aga näiteks parem kui Keskerakonna staaril Yana Toomi. Kusjuures isikumandaadist ehk otse riigikokku pääsemist jäi Petersonil puudu vaid mõnisada häält.

"Ma arvan, et see on Eesti kõigi aegade rekord, kui odavalt on võimalik... kui odav on ühe hääle saavutamine. Üks euro üks inimene ehk 14 000 häält, me kulutasime kuskilt 15 000. Meil ei olnud mitte ühtegi sponsorit, me ise kogusime oma rahad. Meil see viimane päev kui kandidaate registreerisime, kuna meil ei olnud piirkondades inimesi, siis me korjasime üksteise käest 10-20-30-50 euro haaval kokku, et me saaksime teatud piirkondades inimese välja panna, lihtsalt, et ta on seal olemas," rääkis Peterson.

Aivo Peterson, sünninimega Krõlov, kasvas üles Setomaal ja kolis pärast nõukogude armees teenimist Ida-Virumaale, kus töötas nii piirivalvuri, kinnisvaramaakleri kui pulmakorraldajana, kuni leidis enese jaoks ravimassaaži. Enda sõnul kogu elu poliitilisel aktiivne olnud Peterson kandideeris mitmel korral kohalikel valmistel Narva volikogusse, aga ei osutunud valituks. 2009. aasta valimiskampaania ajal, kui ta kuulus veel sotside ridadesse, ei teinud mees saladust, kes on tema poliitilised eeskujud.

Suhtelisest tundmatusest murdis Peterson välja protestipoliitikuna, ühendades venemeelseid ja konservatiivseid vaateid. Ta avaldas meelt nii seksuaalvähemuste, vaktsiinide kui kõrgete energiahindade vastu, kuid üleriigilise meedia tähelepanu hakkas ta rohkem pälvima pärast Venemaa agressiooni Ukrainas oma aktsioonide ja avaldustega, mis enamike eestlaste jaoks on selgelt Kremli-meelsed.

"Ma olen alati tahtnud aru saada, et informatsioon, mis ühelt poolt tuleb... et noh, tegelikult ajakirjandus on see, kus üritatakse ka lahata teist poolt. Seda nimetataksegi uurivaks ajakirjanduseks, et vaatame neid asju ka sealt poolt, isegi kui ta ei ole õige," rääkis Peterson "Pealtnägijale".

Nii et te läksite uurivat ajakirjandust sinna tegema? "Noh, ma üritasin näidata nii adekvaatselt kui sai ja ma võin öelda, et ma tundsin seal ennast kui ajakirjanik täielikult vabalt," ütles Peterson.

Kas leidsite siis sealt Donetskis seda, mida Anton Aleksejev ei näita Eesti Televisiooni uudistes? "Jah, ma saan aru, täna võin öelda ühte. Need inimesed, kes Donetskis,  Donbassis või Mariupolis elavad, nad ei taha tagasi Ukraina võime. Ma üritasin... nad ei taha isegi kuulda rahuläbirääkimistest ja nad ütlevad ausalt öelda, et enne surevad, kui annavad kasvõi ühegi meetri territooriumist ära," rääkis Peterson.

Kas teid sõidutas seal ringi Vene eriteenistus? "Jah, täitsa täitsa võimalik, tal ei ole otsa ette kirjutatud, tätoveeritud – mina olengi eriteenistuse liige. Loomulikult neil pidid olema eelnevad läbirääkimised, et meid läbi lastaks. Neil olid kaasas vormistatud dokumendid, mida nad näitasid blokpostidel või kuidas neid nimetatakse, kus peatatakse inimesi kinni kontrollideks," sõnas Peterson.

Kes teid Donetskisse kutsus, mis organisatsioonid need olid? "Vošroždenje ehk siis taastulemine. Humanitaarabi veavad ju, auto oli ju täis neil humanitaarabi pakette, eraisikutele jagasid, selles mõttes, ma ise olin ka juures, aga filmida ei lubatud, ma ei saanud aru, miks nad ei lubanud seda filmida," sõnas Peterson.

Mullu augustis asutatud Vošroždenje ehk tõlkes Taassünd on kodulehe andmetel humanitaarabiorganisatsioon ja Venemaa äriregistri andmetel fond. Peale Petersoni ja grupi teiste lääne vaatlejate reisi korraldamise Donetskisse pole nende tegevusest erilisi märke, kuid asjatundjate sõnul ei saanud tuuri okupeeritud piirkonda korraldada ilma Venemaa julgeoleku õnnistuseta. Lisaks torkab silma, et Vošroždenje direktorina märgitud Andrei Sergejevitš Gromov on seotud võimuparteiga Ühtne Venemaa.

Kuidas tavaline Eesti inimene peaks vaatama neid reportaaže, mida te seal Donetskis toodate, sest seal on ju täpselt needsamad jutupunktid, mida Kreml toodab? "Ma räägin omaenda hirmudest. Kas ma olen nüüd selles mõttes nagu Kremli-meelne, kui ma räägin teatud hirmudest? Ma ei taha Eestile sõda. Mina üritan olla kontaktide looja, sest ma veel kord rõhutan, iga sõda saab kord läbi ja pange tähele, kõik Euroopa riigid riburada pidi, varem või hiljem maanduvad Kremlisse majandus-kokkuleppeid tegema. Ma olen täitsa kindel, et Eestil oleks viimane aeg hakata oma majandusega tegelema," rääkis Peterson.

Teie pintsakurevääril on ka Euroopa Liidu lipp, aga see mida te praegu räägite, on täpselt vastupidine sellele, mida Brüsselist räägitakse? "Ei ole. Brüsselis täna räägitakse täna ühte ja homme öeldakse lõpetame sanktsioonid ära, aga meie omalt poolt oleme selleks valmis," ütles Peterson.

Mis me siis teeme, kas laseme venelastel seda sõda jätkata? "Ütleme nii, et me võiksime selle sõja kohal võtta nüüd natukene neutraalsema hoiaku. Ma olen ikkagi selle poolt, et see on suurriikide sõda ja me ei pea oma viimast sellele turule viima. Nagu kunagi oli Soome president väga hea rahuvahendaja, miks ei võiks Eesti olla rahuvahendaja selles samas suures konfliktis? Aga me oleme võtnud liiga agressiivse suuna, et ainult sõda päästab. Aga kui ei päästa? Sest see tunnetuse, mille ma täna sealt kätte sain. See on ohu märk. Ja see kutsub minus esile, ma ei ütle paanikat, aga see kutsub minus esile ikkagi elementaarset inimlikku alalhoiu, instinkti, ka rahvuslikku alalhoiuinstinkti, sest täna Eesti oma väljaütlemistega ja oma äärmustega oleme läinud nii kaugele, et et võibki juhtuda, et keegi kuskilt astub üle punase joone ja üritab meile kohta kätte näidata," kõneles Peterson.

Tavalisele inimesele on jäänud mulje, et te olete lihtsalt provokaator seal, kus on püssirohutünn. Näiteks augustikuus Narva tanki juures, ütlesite, et tulge kokku Narva inimesed, ärme lase seda tanki ära viia? "Ei! Ei ole kordagi. Ma ei ole kordagi, ma ei ole küsinud niimoodi. Riik on niikuinii otsustanud selle ära viia. Ma ütlesin, okei, võtame need monumendid ja viime nad kõik sinna Sinimäele, seal niikuinii see okupatsioonimuuseum, paneme sinna maha nad, sildid juurde ja viige need lilled sinna. Mida me jälle tegime? Lendasime koppadega peale. Tulime öösel Petersoni juurde, murdsime ta maha, viisime kaheks päevaks vangi. No edasi, mille eest? Ma mitte kordagi ei kutsunud kedagi tanki alla viskuma. Ei nende koppade alla, mitte ühtegi inimest, mitte kordagi. Mitte keegi ei saa mind selles süüdistada, et ma olen tahtlikult inimesi, nagu öeldakse, omaenda vaadete või ootuste pärast tanki alla visata," sõnas Peterson.

Kaitsepolitsei kuulas teid jälle üle. On see lihtsalt kokkusattumus, et Aivo Peterson satub lihtsalt valel ajal valesse kohta? "Ei ole, no eks nendele oma töö ja nendele oma kartused, nemad teevad oma tööd õigesti. Nemad peavad tegema kõik selleks, et Eestis ei tekiks tekiks võimalust või tahtmist kellelgi siin füüsiliselt tõepoolest seda konstitutsioonilist korda muuta," sõnas Peterson.

Peterson saabub intervjuule otse Donetski tretilt. Tema äraoleku ajal arutati arutati kuni riigi tippjuhtideni välja, kas ja kuidas teda propagandatuuri eest vastutusele võtta. Tagasiteel pidasid piirivalvurid ta Narva piiril kinni ja kuulasid kaheksa tundi üle.

Kui varem eraldi partei asutamine kõlbulike liikmete vähesuse tõttu luhtus, siis värske häältelaine najal plaanivad Peterson ja tema seltsimehed valimisliidu Koos/Vmeste registreerida erakonnana ning liikmeskonna 900 vähemasti kolmekordistada, et osaleda ka 2024. aasta Europarlamendi valimistel. Kui Peterson ise käitub nagu oleks pühapäevane häältesaak olnud midagi loomulikku ja ootuspärast, siis suur osa Eestist on siiski jahmatuses, et Ida-Virumaal anti nii palju hääli mehele, kes mitte ei viibi programmiliselt vaid viibis ka füüsiliselt valimiste ajal agressorriigi rüpes. Ja pange tähele, Peterson võrdleb end taas rahvarinde eestvedaja Edgar Savisaarega.

Mida see ütleb Eesti ühiskonna kohta, et neid inimesi on nii palju, venekeelseid inimesi, kes tulid teie taha? "Noh, integratsioon on rappa läinud. Seal tuleb ka seda, et Keskerakonda, kes on olnud ajast-aega siis ka nende teiste rahvuste ja õnnetute kaitsja, on oma rolli selleks korraks nagu lõpetanud. Keegi peab tulema ja inimestele ikkagi andma seda lootust ja mitte ainult lootust, ka tõepoolest ettepanekud, mida edasi saab ja kuidas edasi olla koos, sest ega need inimesed kuhugi lähe, me ei saa ju neid kõiki Venemaale saata. Sellepärast, et nad on hüljatud, nad on teist meelt ehk me oleme ise jäänud, jätnud nad puutumata, rääkimata, hoidmata. See ei ole, et mina olen nüüd tahtnud kelleltki midagi ära võtta. Kui hääled vedelevad maas, siis tuleb need üles võtta," rääkis Peterson.

Vox populi – vox dei ehk valijad on rääkinud, meeldib see või mitte.