Viimastel nädalatel on lisaks lumele sulanud ka kütusehinnad meie tanklapostidel ja jõudnud tasemeni, mida pole teab mis ajast (õigemini eelmise aasta veebruarist) nähtud. Autoomanikud ei meenuta ilmselt hea sõnaga viimast aastat, mil kütusehinnad tõusid üle kogu maailma enneolematutesse kõrgustesse.

12 kuuga pöörati sisuliselt kogu globaalsete kütuseturgude toimimisloogika pea peale. Kas praegune hinnasula annab märku, et hullem on nüüdseks selja taga? Või on meie kütusetarbijate hingele palsamina mõjunud soodsamad hinnad ainult ajutiseks nähtuseks?

Möödunud aasta hinnaralli peamiseks põhjuseks oli loomulikult Venemaa agressioon oma naabri vastu ning läänemaailma soov verisest Vene naftast loobuda. Kui varasemalt sai meie idanaaber oma naftatankeritega sisuliselt kõrvalväravast sisse tagurdada, siis nüüd tuleb musta kulla müümiseks mitmeid kuid maailmameredel seilata.

Venemaalt pärineb üle 13 protsendi globaalsest naftaekspordist ja turud reageerisid paaniliselt, kui eelmise aasta kevadel tekkis küsitavusi, kas Vene naftatarned ikka maailmaturule jõuavad. Brenti toornafta barreli hinnad sööstsid üle 120 dollari, tasemele, mida viimase kümnendi jooksul polnud nähtud.

Globaalsed naftaturud olid aastate jooksul oma tarneahelad äärmiselt efektiivseks lihvinud ja Venemaa tarnete ümbermängimine on avaldanud märgatavat mõju just Euroopa piirkonna hinnakujundusele. Euroopa Liidu jaoks kriitilise tähtsusega diislikütuse puhul moodustas import Venemaalt umbes kümme protsenti liidusisesest lõpptarbimisest ja nii olid viimase aasta jooksul eriti suure hinnasurve all just diislikütuse tarbijad.

Kui 5. veebruarist hakkas kehtima Vene mootorikütuste impordiembargo, siis selgus, et Euroopa mahutid on põgenevat Vene diislikütust täis. Teadmine, et meie piirkonda vähemalt lähiajal diislikütuse kitsikus ei ohusta, viis diislikütuse hinnad viimase kuu jooksul langusesse nii Euroopa hulgiturul kui ka Eesti tanklapostidel. Võrreldes jaanuari lõpuga on hind meie tarbijate jaoks langenud üle 20 sendi.

Kui läinudaastane toornafta hinnatõus tulenes tegelikult naftaturu fundamentaalidest, siis viimaste nädalate hinnalangus on pigem seotud finantsturgudel toimuvaga ja murepilvedega globaalse majanduse kohal. Toornafta järsu odavnemise kutsus esile probleemide üle pea kasvamine pangandussektoris, mis pani investorid riskantsematest investeeringutest väljuma. Selle alla loetakse ka naftafutuure, mille hind langes kolme kauplemispäevaga kümme protsenti.

Teiselt poolt on juba pikemat aega naftaturu osalisi teinud ettevaatlikuks Euroopa ja USA keskpankade intressitõusud, mis jahutavad maailmamajandust ning vähendavad naftanõudlust. Ometi pole naftahinna langusega sama jalga käinud lõpptoodete hinnad Euroopa hulgiturgudel: kui kümne päevaga on Brenti toornafta andnud oma hinnast ära 11 protsenti, siis diislikütuse hinnad on ainult neli protsenti ja mootoribensiini hinnad kaks protsenti madalamal.

Pilvised väljavaated maailmamajanduse pea kohal on Brenti toornafta futuurhinnad toonud tasemele, mida viimati võis näha 2021. aasta detsembrikuus.

Tähtis on siiski mõista, et lõpptoodete hulgituru hinnad on täiesti teistsugustel tasemetel ning lisaks on ebasoodsas suunas liikunud euro ja dollari vahetuskurss. Nii ongi võrreldes 15 kuu taguse ajaga diislikütuse hulgituru hind eurodes 37 protsenti ja mootoribensiini hind 35 protsenti kõrgem, samal ajal kui nafta hind on sisuliselt sama. Rafineerimistehaste suurenenud tootmise omahinnad, keerulisem kütuseturu logistika ja Prantsusmaal streikivad tehasetöötajad on kõik põhjused, miks lõpptoodete rafineerimismarginaal on praegu hoopis teises suurusjärgus, mis ajalooliselt.

Tuleviku ennustamine on tänamatu töö, seda eriti kütuseturgudel, mida mõjutavad geopoliitika, finantsturgudel toimuv ja tagatipuks ka kliimapoliitika. Lähinädalate ja -kuude hinnaliikumised on suuresti mõjutatud sellest, kuidas ja kas pangandussektorist alguse saanud ebastabiilsus finantsturgudel laheneb.

Samuti jälgivad naftaturu osalised tähelepanelikult keskpankade edasisi samme – praeguse ulja ja jõulise intressimäärade tõstmisega jätkamisel väheneb Aasiast tulenev hinnasurve. Nimelt on koroonaunest ärkav Kagu-Aasia ja eriti maailma suurim naftaimportija Hiina globaalse nõudluse kasvu peamiseks veduriks.

Pikemas perspektiiviks on jokkeriks kaardipakis Venemaa ekspordivõimekus. Seni on Venemaa suutnud kõigile üllatuseks oma ekspordimahtusid hoida suhteliselt stabiilsena. Jah, nende nafta on küll odavmüügis, kuid siiski voolab see globaalsetele naftaturgudele pea muutumatus mahus.

Maailma energiaagentuur ennustas hiljuti, et aasta lõpuks kukub globaalne naftaturg rohkem kui ühe miljoni barreli mahus defitsiiti. Seda veab ühelt poolt aasta teises pooles rekordtasemeni 103,2 miljonit barrelit päevas tõusev naftanõudlus ja teisalt vähenevad Vene tootmismahud. See mõjutab loomulikult ka musta kulla hinda – veel kuu aega tagasi oli valdav osa turuosalistest seisukohal, et defitsiit turul toob aasta lõpuks kaasa taas kolmekohalise hinnalipiku.

Ebakindlus finantsturgudel pannud esimesed "naftapullid" jalga väristama. Suurpank Goldman Sachs hindas enam kui kuue protsendi võrra alla oma Brenti toornafta hinnaootuse ja ei näe, et hind tõuseks üle 94 dollari.

Irooniliselt võib öelda, et viimased kolm-neli kuud olidki naftaturul sündmustevaesed ja igavad ning nüüd hakkas alles õige andmine. Seni on ärevad ajad turul liigutanud hinda meie kütusetarbijate jaoks soodsas suunas. Jääb üle ainult loota, et pärituuled jäävad puhuma ka pikemas perspektiivis.