Sanktsioonide kehtestamise alguses räägiti kõvasti sellest, et Venemaa majandus kukub vähemalt kolmandiku, kuid seda ei juhtunud ning sel aastal vihjatakse, et majandus isegi kasvab. Seega, kuidas saame väita, et sanktsioonid töötavad?

Lääne poliitilised liidrid olid 15 kuud tagasi väga kehvad narratiiviloomes ja retoorikas. Nad jätsid mulje, et sanktsioonid laastavad Venemaa majanduse ning Putini sõjamasin hävitatakse majanduslikult üleöö. Oli rumalus sellist muljet jätta.

Samas lisan, et oleme ühtlasi statistikasõjas. Venelased toodavad andmeid, millega loodavad näidata, et sanktsioonid ei tööta. Neil on ka siseauditoorium, propaganda on seotud sanktsioonidega. Seega peame kogu informatsiooni vaatama suure kahtlustusega, ja ka seda, kuidas majanduskasvu mõõdetakse.

Kui arvestada, et Venemaa ehitas 20 tanki, siis see on majanduskasv ja tootmine. Kui need tankid hävitatakse Ida-Ukrainas, siis mida see lisab majandusele? Seega peame väga ettevaatlikult hindama, mis toimub ja mis mitte Venemaa majandusega.

Mida peaks jälgima, on reaalsus. Kas neil on keeruline asendada oma rakette? Kas neil on raskusi oma üksuste toitmisega? Jah, neil on. See näitab minu hinnangul tõelist sanktsioonide mõju lahinguväljal.

EL-i sanktsioonidest rääkides on selge, et liikmesriigid peavad neid rakendama. Teada on, et neid ei jõustata igas riigis ühtemoodi. Kuidas seda siiski teha?

2022. aasta tähendas Euroopa Liidu jaoks jooksmist võimalikult kiiresti, et olla paigal. Kehtestati üheksa sanktsioonidepaketti, hiljuti lisandus kümnes pakett. Liikmesriigid olid väga rabatud töö hulgast, mille nad endale lõid.

Vaevalt, et keegi seda hinnata oskas, kui palju tööd on vaja teha sanktsioonide jõustamiseks. Fookus ei olnud tõhusas jõustamises, vaid õigete seaduste vastuvõtmises, et sanktsioonidele anda efekti.

2023. aasta on alanud sanktsioonide erisaadiku David O'Sullivani ametissenimetamisega. Tema ülesanne on sama, mis meil RUSI-s, ehk liikmesriikide külastamine, et tuvastada, mis toimub, mida on tehtud, mida ei ole tehtud, kus on seaduseaugud, kuidas muuta olemasolevad sanktsioonid võimalikult tõhusaks.

Liikmesriikide vaheline harmoniseerimine on väga kehv. Liikmesriikides on erinev suhtumine ja seadusraamistik Eestis ei ole sama, mis Lätis, Leedus või Poolas. Seega on süsteemis palju lünki, mida on vaja parandada.

Tähtis on see, et lünkade parandamiseks on olemas pühendumus. Niisamuti on pühendumus sanktsioonide jõustamiseks. Seega peame pühendumuse rakendama olemasoleva süsteemi efektiivseks töötamiseks.

Kas ka Lõuna-Euroopa riikides?

Euroopa Liidus on selgelt erinev suhtumine sanktsioonidesse. Mida kaugemal olla rindejoonest või piirist Venemaaga, Valgevenest või Ukrainast, seda vähemtõsiselt suhtud teemasse. Oluline on siiski, et ükski neist liikmesriikidest ei hääleta sanktsioonide vastu, kui Euroopa Komisjon need esitab.

Ühtsus on väga tähtis, isegi kui teatud liikmesriigid ei ole häälekad sanktsioonide toetajad, kuid vähemalt nad ei hääleta sanktsioonide vastu.

Kas Euroopa Liidul peaks olema ühine mehhanism sanktsioonide jõustamiseks ja kontrollimiseks?

Euroopa Liidu sanktsioonimehhanism on näidanud end vigaselt viimase 12 kuu jooksul. Euroopa Liit on võimeline sanktsioone kehtestama ning on seda teinud mitu aastat, kuid nagu ütleksid nii mõnedki spetsialistid EL-is, et 2022. aasta sanktsioonid Venemaa vastu olid esimesed, mis päriselt avaldasid mõju liikmesriigile. Nad pidid päriselt midagi tegema, et sanktsioone kasutusele võtta.

Peame vaatama süsteemi Euroopa Liidus, mis nagu kõik muugi selles ühenduses, on ühine, aga samal ajal killustunud. Seega on olemas argument järelevalveasutuse loomiseks Euroopa Liidu tasandil, mis saaks meetmeid kasutada liikmesriigi vastu, kes ei võta kasutusse sanktsioone. Näiteks piirangud pankade või ettevõtete vastu, mis ei järgi sanktsioone. Peaksime sellele otsa vaatama. Kahtlustan, et Brüsseli erisaadik tegelebki sellega. Kui ta tuvastab, et killustatus on peamine probleem, siis peab ta tegema soovitusi selle parandamiseks.

Ilmselt ta leiabki. Kas te ei arva?

Absoluutselt kindlasti leiab. Oleme külastanud viimase aasta jooksul nii palju liikmesriike kui võimalik. Iga riik on erinev. Tuumprobleem on killustatus, ühtlustamise puudumine ja seetõttu lüngad ning need, kes tahavad sanktsioonidest kõrvale hiilida, saavad seda teha.

Näiteks?

Mis on kontrolli definitsioon? Ühes riigis peab ettevõtte omaniku käes olema 51 protsenti ettevõttest, et sanktsiooni alla sattuda. Naaberriigis võib see tähendada, et sanktsiooni alla satud siis, kui oled ettevõtte nõukogus või lihtsalt mõjukas inimene.

Sellised lüngad, mis tähendab, et süsteemi saab ära kasutada ning raha ja kaup liigub Euroopa Liidust läbi nõrgematesse riikidesse ja sealt edasi Venemaale või mujale, kuhu vaja.

Kas mõni riik torkab eriti halvasti silma?

Mis puutub sanktsioonidesse suhtumisse, siis hiljuti oli Ungaris küsitlus, kus 97 protsenti vastanutest olid sanktsioonide vastu.

Ajalooliselt on mõned liikmesriigid, kellel on finantssektoris sanktsioonide kehv regulatsioon. Mõnes lõunapoolsemas liikmesriigis nagu Küprosel ja Maltal on palju tööd teha.

Positiivne on see, et nii mõnedki liikmesriigid kehtestasid 2022. aastal õigusaktid, mis annab institutsioonidele jõu tegeleda nendega, kes sanktsioone ei jõusta. Mitmes Ida- ja Kesk-Euroopa riigis on vastu võetud õigusaktid. Mida peaks 2023. aastal tegema, on inimeste karistamine, kes ei ole sanktsioone järginud. Ausalt öeldes, karistus loob kuulekuse.

Kas EL peaks ka hakkama mõtlema teisestele sanktsioonidele, mida USA kasutab?

Teisesed sanktsioonid on Euroopa Liidus loomulikult väga ohtlik teema. EL on aastaid vastu hakanud USA-le teiseste sanktsioonide teemal. EL-is on statuut, mida saab juriidiliselt kasutada teiseste sanktsioonide vältimiseks Euroopa Liidus tegutsevate ettevõtete ja pankade heaks.

Seda öeldes, 12 kuud pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse, on EL hakanud muutma oma õigusakte. EL saab kehtestada sanktsioone kolmandate ettevõtete vastu, kes vahendavad EL-i sanktsioonidest kõrvalehiilimist.

Kui seda oleks öelnud eurokraadile Brüsselis 12 kuud tagasi, siis ta oleks öelnud, et pole mingit võimalust, et EL hakkaks muutma vastavat seadust. Seega EL liigub selles suunas. Kas EL kehtestab teisesed sanktsioonid? Ma ausalt öeldes ei välistaks seda, arvestades EL-i viimase 12 kuu progressi.

Kas siinkohal oleks põhjust vaadata Kesk-Aasia riike ja Gruusiat? Viimane tahab saada liikmesriigiks, kuid valitsus ei ole sellel teel?

Meie jaoks on kaks prioriteeti. Parem täideviimine kodus ja kolmandate riikide seotud väljakutse. Erinevad -stanid, Gruusia, Araabia Ühendemiraadid, Lõuna-Aafrika Vabariik. Ootaksin Euroopa Liidult sel aastal, et kasutatakse EL-i atraktiivsust kaubanduspartnerina. Neile tuleks öelda, et teil on valik. Võite jätkata kauplemist Venemaaga, kui tahate, või suurendate kaubandust EL-iga. Kasutades kaubanduslikku mõjuhooba, suunatakse neid sinna, mis meie arvates on õige valik.

Ootaksin, et erisaadik edastab just selle sõnumi neile riikidele. Euroopa Liidul on ahvatlev pakkumine ning seda tuleks pakkuda täies mahus, et taotleda sanktsioonide alal koostööd nendes riikides.

India või Gruusia vastab sellisel juhul, et polegi vaja Euroopa Liidu turgu, me kaupleme vaid ühe liikmesriigiga. Kas selline möödahiilimine on võimalik?

Pole mingit kahtlust, et riigid langetavad suveräänse valiku ja kauplevad, kellega tahavad. Mida Euroopa Liit peab tegema, on näitama nendele riikidele, et sellisel valikul on oma hind.

Kui sul on eriline soov seoses EL-iga, näiteks liitumine, migratsioonilepe või maksualandus,  siis hea küll, räägime su soovist, kuid meie räägime, mida meie tahame, et sa teeksid. Me julgustame ja aitame sind tegema õiget valikut. Kui kardad, et kauplemine Venemaaga kahjustab su majandust, siis räägime, kuidas asendada tekkivat puudujääki.

USA rahandusministeerium avalikustas 2021. aastal raporti, milles tõdes, et sanktsioone kasutatakse liiga palju ning et see peaks olema teisejärguline vahend. Kas Euroopa Liit kasutab sanktsioone liiga palju või mitte?

USA-l on viimaste kümnenditega kasvanud sõltuvus sanktsioonide kasutamiseks. 2021. aastal tuli raport, mis soovitas sanktsioone kasutada väga selgete reeglitega koos selgitustega, mida teha, et sanktsioonid lõpetataks.

EL ei ole ajaloolises plaanis sanktsioone eriti kasutanud. Zimbabwe või teiste vastu, kuid mitte materiaalselt. Venemaa-vastased sanktsioonid on täiesti uus asi.

Praegu peaks EL minema täielikule survele, sest lõppude lõpuks on Euroopa Liidul kõige suurem majanduslik mõjujõud Venemaa üle. Kui tahame degradeerida Venemaa sõjaväge ja lõpetada selle rahastamise, siis Euroopa Liidu jaoks on suur vahe, kas olla edukas või kukkuda läbi. EL peab jätkama sanktsioonide survet.

Alles siis, kui sõda on lõppenud, saab EL mõelda, milline peaks olema tuleviku sanktsioonide strateegia. Praegu on vaja täielikku survet.

Millised on järgmised sammud, et sanktsioone täielikult ellu viia?

Kõige tähtsam on meeles hoida, et kui EL kehtestab sanktsioone, siis on Venemaal õigus reageerida. Ta leiab alternatiivseid viise, kuidas neist mööda minna.

Viga, mille EL teeb, on mõelda, et sanktsioonide väljakuulutamine on ühekordne liigutus. Teatad sanktsioonidest ja töö on tehtud.

Sanktsioonide avalikustamine on protsessi algus. Pärast seda on vaja monitoorida, millist mõju nad avaldavad ja kuidas sihtmärk muutub. Seejärel pead avalikustama veel sanktsioone, et tagada, et kui sihtmärk liigub, siis sa jälitad teda. See on väga oluline punkt, millega EL ei ole veel sisuliselt tegelenud.

EL-il pole protsessi kehtestatud ning kui otsustusprotsess on nii aeglane ja komplitseeritud, siis ei suuda ta olla dünaamiline ega paindlik. Seda võiks EL õppida USA-lt, mis on väga paindlik ja kehtestab sanktsioonid vastavalt sihtmärgi liikumisele.

Mis te arvate nafta hinnalaest, mille suhtes USA on olnud äärmiselt kriitiline?

Olin alguses nafta hinnalae suhtes skeptiline. Kui hakkasin selle loogika üle mõtlema, siis suutsin näha selle väärtust.

Maailmas on palju riike, kes ei toeta sanktsioone Venemaa vastu. Nad ei kehtesta sanktsioone. Lääs peab nende riikidega suhtlema viisil, et need riigid saaksid näiteks allahinnatud nafta, vastutasuks millelegi, mida lääs tahab ehk vähenenud tulu Venemaale.

Minu jaoks on nafta hinnalael perfektne loogika. Selle elluviimine on väljakutse.

Peame tagama, et nafta hinnalagi saavutab oma eesmärgi. See on tark mõtteviis ning peaksime rohkem niimoodi mõtlema, et luua teised vahendid, kus suudame pakkuda võit-võit seisu skeptilistele riikidele nagu India, mis ju annab kasu ka meile.

Millised on õppetunnid, sest kui vaatame Iraani või Põhja-Koread, siis riigid jäävad ellu ka sanktsioonide all?

Sanktsioonid on maraton ja iga poliitik, kes mõtleb, et asjad muutuvad üleöö, ei peaks sellel töökohal olema.

Peame hoidma fookust. 2014. aastal vedas EL Ukraina rahvast alt, sest kehtestas sanktsioonid ja siis lihtsalt unustas need. See õppetund tuleb selgeks saada.

Peame pidevalt jälgima, kus on lüngad ja meil peavad olemas olema vahendid, et lüngad kinni panna. Me ei saa oodata järgmist suurejoonelist paketti iga kuu-kahe tagant. Kui tuvastame lünga, siis sulgeme selle. Minu jaoks on see kõige olulisem, millele keskenduda. Tagades, et sanktsioonid teevad seda, mida nad peavad ning jätkavad seda ka tulevikus.

Venemaa on korjanud kokku vanu tankereid, et naftat edasi müüa. Lennukid lendavad, isegi kui kannibaliseeritakse neid. Euroopa Liidus mõeldakse rohe-eesmärkidele ning mingil hetkel vaatavad valijad, et sanktsioonidega tekitatakse surve keskkonnale, mistõttu hakatakse riigijuhtidelt nõudma sanktsioonide tühistamist keskkonnakaitse nimel?

Üks asi, mida lääneriikide juhid on viimase aastaga halvasti teinud, on sanktsioonide eesmärgi, mõju ja olulisuse selgitamine. Praegu toetab enamik lääne kodanikke sanktsioone, niisamuti täielikult toetavad Ukrainat ja ukrainlasi. Kui praod hakkavad ilmnema ja inimesed väsima, sest on kõrge inflatsioon ja suured energiaarved, siis peavad valitsused selgitama ja näitama, et sanktsioonid töötavad.

Kommunikatsioon kodanikega on valdkond, millele lääne liidrid peavad keskenduma. Inimesed unustavad sanktsioonide tähtsuse, nad väsivad isiklike asjade tõttu ning Venemaa ei ole halb propaganda kasutaja. Peame selle suhtes valvel olema ja tagama, et oleks tugev avalikkusele selgitamise kampaania, miks on sanktsioonid vajalikud ja kriitiline on näidata, et need töötavad.

Millised on argumendid?

Euroopa Liidu poliitilises süsteemis on piisavalt palju kasulikke idioote, keda Venemaa saaks kasutada. Seetõttu on oluline, et ajakirjanikud, akadeemikud ja sõjaväelased koguvad infot ja näitavad, et sanktsioonid mõjuvad.

Tasub meeles hoida, et luureasutused Suurbritannias ja EL-i liikmesriikides on olnud väga avatud jagama infot lahinguväljal toimuva kohta, miks venelased kaotavad ja nii edasi. Selline laiaulatuslik jagamine on väga oluline, sest lihtsalt öelda, et sanktsioonid töötavad, see ei jäta poliitikuid ellu.

Peame demonstreerima, et venelased kasutavad iidset varustust, nad ei saa oma üksusi toita ja ei saa osta varustust, mida tahavad. Sellised asjad näitavad, et sanktsioonid töötavad ning seda tuleb inimestega jagada, et tõestada, et nende kannatused on midagi väärt.

Kuidas on Suurbritannia kõige selles valguses hakkama saanud?

Suurbritannia on mõjukas finantskeskus. Sanktsioonide varajases faasis oli Suurbritannia kesksel kohal, sest paljud pangad pidid astuma samme kontode külmutamiseks, oligarhide raha identifitseerimiseks.

Mida see sõda ja sanktsioonid on teinud, on pannud Suurbritannia taipama, et kümneid aastaid Londongradi oli suur viga ja häbi. Suurbritannia proovib õigusakte luua, et finantssüsteemi puhastada.

Suurbritannia on üleminekufaasis, proovides tasa teha aastakümneid tegemata reforme ning nagu me ütleme, ei lase kriisi raisku. Pikk tee on minna ning kui räägime energiasanktsioonidest, siis Suurbritannia ei ole Venemaaga niimoodi ühendatud nagu Balti riigid või Saksamaa. Praegu peab Suurbritannia oma kodu korda tegema ning mitte muutuma osaks probleemist nagu seni.

Kas muutuse on toonud Boris Johnson või Rishi Sunak?

Reformid Suurbritannias tõi Vladimir Putin. Reforme poleks toimunud, kui Vladimir Putin poleks Ukrainat rünnanud.

Viimase 12 kuu õigusaktid on vastu võetud ainult seetõttu, et Venemaa ründas Ukrainat. Probleemid on aastakümneid vanad. Need lõi mitu eelmist valitsust alates 1990. aastate lõpust. Seega pole küsimus poliitilisest probleemist, vaid tahtest sellega tegeleda.

Boris Johnson oli erakordselt kehv nende teemadega tegelemisel, kuid ta pole ainus, kes neid ignoreeris.

Teleintervjuud Tom Keatingega saab näha esmaspäeval kell 21.40 ETV saates "Välisilm".