Soomel on nüüd NATO-ga liitumiseks olemas peaaegu kõik rohelised tuled, Rootsi peab veel veidi ootama. Kuidas te end tunnete? Kas teie olukord on nüüd paranenud või pigem halvenenud?

Meil on väga hea meel selle üle, et Soome ühineb NATO-ga. See on väga hea, aga me ootame ka Rootsi NATO-taotlusele rohelist tuld. Samas tugevdab Soome pääsemine NATO-sse ka Rootsi julgeolekut. Nii et me kõik oleme selle üle väga rõõmsad. Ratifitseerimine Ungari ja Türgi poolt on meil siiski endiselt saavutamata.

Kas olukord on teie jaoks parem või halvem praegu, kas teie jaoks on üksi jäämine olukorda muutnud?

Ei, ma ei ütleks seda. Aga see rõhutab meie vajadust koos 28 liikmesriigiga, kes on juba Rootsi NATO-taotluse heaks kiitnud, et Ungari ja Türgi ratifitseeriksid meie taotluse nii kiiresti kui võimalik. 28 riiki 30 riigist on seda juba teinud. See on pretsedenditu NATO ajaloos, et ühe riigi protsess on läbitud sellisel rekordkiirusel.

Kas te teete ka praegu midagi, et Türgit ja Ungarit veenda või te lihtsalt ootate praegu?

Türgiga me järgime memorandumit, mille allkirjastasime eelmise aasta NATO tippkohtumisel. Me oleme täitnud kõik oma kohustused, mis selle memorandumiga on võetud ja me lihtsalt ootame Türgi poolt ratifitseerimist, millega nad peaksid alustama nii kiiresti kui võimalik. Praegu käib Türgis muidugi valimiskampaania ja sellel on oma mõju, aga see ei tähenda, et memorandumit vaadates midagi oleks muutunud. Kõik on jäänud samaks.

Ungari positsiooni on raskem mõista. Kõik kontaktid, mis mul on olnud viimastel nädalatel – ma olen kohtunud välisministriga, meil käis siin parlamendidelegatsioon – on näidanud, et nad arvavad, et Rootsi peaks saama NATO liikmesriigiks. Nad arvavad, et nad tahavad selle poolt parlamendis hääletada. Nii et me oleme veidi nördinud sündmuste sellise arengu pärast. Nad peaksid meie taotluse ratifitseerima. Rootsil ja Soomel ei ole siin mingit vahet.

Ungari välisminister ütles midagi umbes sellist, et nad on tüdinud Rootsi kriitikast nende demokraatia ja õigusriigi kohta ja nad sooviksid mingit garantiid, et selliseid diskussioone tulevikus enam ette ei tule. Kuidas te seda kommenteerite?

Kõigepealt, Rootsi ja Soome on väljendanud samasugust kriitikat Ungari õigusriigi küsimuses nagu ka Euroopa Liit tervikuna. Seetõttu on raske mõista, miks Soome taotlus on ratifitseeritud ja Rootsi oma mitte. Teiseks, tahan ma taas rõhutada, et me ei arva, et me peaks tegema midagi, mida me juba teinud ei ole ehk näitama oma sobivust NATO perekonda. Seda me juba tegime enne Madridi tippkohtumist. Ungari oli üks 30 riigist, kes andis Rootsile kutse saanu staatuse, Ungari ja teised riigid on meid juba liituma kutsunud. Ainult Türgiga oli meil erikokkulepe memorandumi näol, Ungari ei ole midagi sellist kunagi küsinud.

Aga mida te üldiselt arvate sellisest soovist, et palun ärge tülitage meid rohkem?

Ma ei saa aru, miks tuleks selline kokkulepe allkirjastada, pealegi on õigusriigi küsimused Euroopa Komisjoni teema. Ja me peame rõhutama, et küsimus on NATO-liikmesus. Me ei taha liituda Ungariga, vaid NATO perega.

Eelmisel nädalal leidis Rootsis aset parlamendiarutelu NATO küsimuses. Ma märkasin, et kunagine välisminister Margot Wallström oli veidi kriitiline ja üks asi, mida ta ütles, oli see, et Rootsi ei saa enam olla see vapper väikeriik, vaid peab olema ettevaatlikum ja end tagasi hoidma, rääkides demokraatiast, inimõigustest ja muust. Kuidas teile tundub, kas Rootsi välispoliitika muutub?

Ma arvan, et me peame selles küsimuses vaatama oma naabreid ja ma ei näe, et teised Põhjamaad – Norra või Taani – oleksid vähem häälekad, rääkides inimõigustest või vähem aktiivsed välispoliitika tegijad. Ma ei räägi nii palju oma eelkäijast, sest ta oli ikkagi NATO vastu ja ma arvan, et talle ei istu eriti, et me saame peagi liikmeks. Aga erapooletult vaadates, siis ma arvan, et ei ole korrektne rääkida suurest muutusest, mis puudutab, nagu te ütlete, vapper riik olemast või olemast riik, kellel on oma hääl välispoliitikas. Mis juhtub, on see, et NATO-liikmesus tagab meile julgeolekuplatvormi koos teiste Põhjamaade ja Balti riikidega, mis annab meile suurema turvalisuse ja tagab meie vabaduse ja suveräänsuse. See on igasuguse välispoliitika ajamise eeldus.

Üks asi, mida Põhjamaad hiljuti otsustasid koos teha, on õhuvägede koostöö. Miks te otsustasite seda teha ja milline edasine koostöö teil plaanis on?

Selle kokkuleppe allkirjastamine oli väga hea ja see andis meile ühise õhuväe rohkem kui 200 hävitajaga, mis saavad Põhjamaade peres koostööd teha ja millest on kasu ka Balti riikidele. Me teeme seda, sest me usume, et selliseid leppeid on rohkem vaja nii enne meie NATO-sse astumist kui ka pärast. Kaitsekoostöö kokkulepped on head. Me oleme öelnud ka seda – peaminister ütles seda väga selgelt –, et me tahame panustada Balti riikide õhuturbemissioonil ja me oleme rääkinud ka maavägede viimisest Balti riikidesse. Kõike seda pakume me, kui saame NATO liikmeks. Me pakume oma võimekusi oma naaberriikidele, aga ka kõike seda, mida 360 kraadi lähenemine meilt eeldab.

Te paistate olema väga enesekindel NATO-sse jõudmises. Mis teile selle kindluse annab?

Esiteks, oleme me ette võtnud suurima muutuse selle riigi julgeolekupoliitikas 200 aasta jooksul. Seadus, mille parlament vastu võttis, tähendab, et me oleme nüüd täiesti valmis NATO liikmeks saama, kui Türgi ja Ungari on meie taotluse ratifitseerinud. See oli tempel sellele otsusele, me oleme valmis ja meie parlamendis valitseb sellele sammule laialdane toetus.

Põhjus, miks ma olen väga lootusrikas, on see, et ma tean, et see on õige asi, mida teha. Suur enamus rootslastest, üle 70 protsendi Rootsi elanikest on arvamusküsitluste järgi NATO-liikmesuse poolt ja valitsus viib seda poliitikat ellu. Samuti arvan ma, et meie tugevus tuleneb ulatuslikust ja sügavast toetusest, mida me tunneme oma liitlaste poolt, sealhulgas Balti ja Eesti poolt. Ja ma arvan ka, et USA, Suurbritannia, Prantsusmaa ja Saksamaa toetus julgeolekutagatiste näol on samuti Rootsi valitsusele enesekindluse allikas.

Tahaksin küsida ka abi kohta Ukrainale. Rootsi on lubanud vist kümme tanki. Kus need on, kas juba Ukrainas?

Ma ei vasta sellele küsimusele, sest see on sõjasaladus. Aga ma kinnitan, et me teeme tihedat koostööd Ukraina ja teiste partneritega, et tagada, et abi, mida me oleme Ukrainale lubanud, jõuaks sinna nii kiiresti kui võimalik, et Ukraina saaks end Venemaa agressiooni vastu kaitsta ja taastada oma territoriaalne terviklikkus

Millist abi Rootsi edaspidi võib Ukrainale saata? Ukraina on palunud hävitajaid ja teil on suurepärased Gripenid.

On tõsi, et meil on head hävitajad, aga samuti on tõsi, et me usume, et praegu on teised lahendused nagu MiG hävitajate saatmine, mida ukrainlased oskavad käsitseda, väga hea alternatiiv. Gripenid on kõrgtehnoloogilised lennukid, mille pilootide väljaõpe nõuab palju aega. Ma ei arva, et see oleks õige lahendus praegu võrreldes MiG-idega. Me oleme andnud Ukrainale suurel hulgal militaarabi ja me jätkame Ukraina sõjalist toetamist. Viimane abipakett sisaldas lahingumasinaid CV90, soomukeid, Archeri suurtükisüsteeme, mis on maailmas tuntud ja väga tõhusad, ja ka tanke. See kõik näitab meie pühendumist Ukraina toetamisele.

Euroopa Liit kuulutas välja laskemoona ühishanke Ukraina toetamiseks. Rootsis on tugev kaitsetööstus, kas ka Rootsi ettevõtted võivad selles osaleda?

Ma ei välista seda, vastupidi, aga see on muidugi avatud turg. Kõige olulisem on seal tootmise osa. Kaitseministrid tegid õige otsuse. Laskemoon Ukrainale on alfa ja oomega, ilma laskemoona saadetiste suurendamiseta ei ole Ukrainal võimalik seda sõda võita.