Umbkaudse arvutuse alusel võib öelda, et kui 15 inimest töötas koalitsioonikokkuleppe valmimise nimel 20 täistööpäeva, kulus kokku 300 tööpäeva ehk terve ühe inimese tööaasta selleks, et kokku saaks 23 lehekülge tihedat teksti. Koos seletuskirja või kommentaaridega oleks tekst mitu korda pikem ning kui arvesse võtta ka taustajõudude töötunnid, võib tööaja kahega korrutada.

See on päris suur töö, aga kõrvalseisjatel ei kulunud poolt päevagi, et kokkuleppele anda hävitav hinnang. Valijate tahtel opositsiooni jäänud erakondade liidritele, rääkimata vaba meedia vaimsetest isadest, oli lepet lugematagi selge, et see on Eestile väga kahjulik.

EKRE juht Martin Helme on veendunud, et uus valitsus soodustab majanduslangust ning kavatseb karistada vaeseid ja maapiirkondade elanikke. Kusjuures "kõik see, mis nad on koalitsioonileppesse kirja pannud, ei ole saanud valijatelt mingit mandaati".

Isamaa esimees Helir-Valdor Seeder tuli aga täitsa iseseisvalt mõttele, et valitsus lisaks asub maaelu hävitamisele süvendama ka demograafilist kriisi. Seedri meelest saab vaestest veelgi valusamalt pihta keskklass, mida Isamaa on seni suure vaevaga ja endiste valitsuspartnerite kiuste elus hoidnud. Seedrit täiendas tema kaasvõitleja Priit Sibul teatega, et "uus valitsus läheb kõige haavatamate inimeste kallale". Ja need võivad kuuluda igasse sotsiaalsesse kihti.

Ka keskerakondlased ei ole taas suutnud targalt vaikida. Tanel Kiik avastas, et arstiabi jääb tulevikus ainult jõukate privileegiks. Andrei Korobeinik jõudis sammukese sealt edasigi, näidates ära, et juba Kaja Kallase varasemate valitsuste ettevõtlust mitte toetava ja pigem hävitava poliitikaga jätkamine kaotab õige pea Eestist nii ettevõtted kui ka nende omanikud, kes peaksid kuuluma jõukate elanike kihti.

Seega ootab opositsionääride ühise veendumuse järgi ees Eesti elanikkonna kõigi rahvakihtide allakäik ja hääbumine ning võistlus käib vaid selle üle, kas enne surevad välja vaesed, rikkad või keskmikud. Ainsaks leevendavaks lootusekiireks vääramatu hävingu teel on võimuliidu lubadus algatada eutanaasia ja teiste elulõpuotsuste seadustamine Eestis, mis eeldatavasti peabki saama tähtsaimaks ja kõigile kättesaadavaks avalikuks teenuseks, mille abil oma elupiinu saaks lühendada kõik elanikud lapsest raugani ja rahakoti paksusest sõltumata.

Vaevalt et opositsioonilised kõnemehed isegi oma jutust silpigi usuvad ja paksu värviga maalitud õuduspilte realistlikeks teosteks peavad. Kõik nad on ju ise ning mitte kuigi ammu olnud ka valitsuskoalitsioonis ning teavad väga hästi, milliste variantide vahel Eesti arengu kujundamisel üldse valida on.

Kahjuks läksid valitsuse moodustajad samuti libedale teele, kui asusid juba kõneluste avapäeval rääkima ühiskonna tohutust rahapuudusest ning vajadusest teha ebapopulaarseid otsuseid. Ennekõike olevat ebapopulaarne kõik, mis seotud maksumäärade kergitamisega või kellelegi pillavalt ja tulutult ümberjagatava ehk toetuste kasvu ohjeldamisega.

Eks kõik võimuerakonnad on seda väikese maksukoormusega heaoluühiskonna müüti läbi kogu iseseisvusaja hoolega toitnud, mistõttu ei ole sugugi imekspandav, et koalitsioonileppe avalikustamisele reageeris Eesti Päevaleht juhtkirja pealkirjaga "Koalitsioonileppe maksutõusud on alatud ja šokeerivad". Postimees teatas esiteks pisut leebemalt, et "Uus valitsus kavandab seda, mida pole üldse lubatud", kuid päev hiljem ristis võimuliidu juhtkirjaga "Valetajate koalitsiooniks".

Kui midagi on ammu selge ühiskonna sellele osale, kes oskab lugeda, kirjutada ja lahendada koolimatemaatika tekstülesandeid, siis see, et põhjamaist heaolu üles ehitada ning Põhjamaadega võrdväärset avalike teenuste mahtu ja kvaliteeti pakkuda on võimalik ainult põhjamaise maksukoormusega.

Loomulikult annavad sotsioloogilised küsitlused, milles inimestelt uuritakse jah või ei vastusevariandiga, kas neile maksud meeldivad või mitte, alati vastuseks, et maksud ei meeldi.

Sellest on erakonnad läbi aastakümnete eksimatult järeldanud, et n-ö populaarne saab olla ainult lubadus makse vähendada, mis sellest, et see tähendab ühtlasi kadu hädavajalike teenuste kvaliteedile. Nii on nad end nurka kinni värvinud ja kui sündiva koalitsiooni osalistele midagi ette heita, siis seda, et nad vältimatult saabuva selgitamisel ei osanud õigeaegselt positiivset rõhutada.

Kui inimestelt küsida, kas nad maailma parimate haridus-, kultuuri-, tervise-, hoolekande- ja muude avalike teenuste eest on valmis solidaarselt ja piisavalt maksma, saaks kindlasti palju jah-vastuseid. Eestist hoopis suurema üldise maksukoormusega riigid on selle tulemuseni kõik jõudnud demokraatlikul teel, mitte jõuga, vaid saades valijate hääli, näidates maksuraha eest saadavat hüve lihtsalt õige nurga alt. Miks ei peaks ka Eestis õnnestuma rahvast veenda, et maksud on ennekõike investeering heaolu kasvu, mitte kodanike karistamine?

Igatahes võib ainult rõõmu tunda sellest, et kunagi igaveseks suletud maksutabu pudelilt on nüüd kork pauguga pealt lennanud. Alustaval valitsusel on muidugi veel vara šampanjat juua, enne peab lubatu ikka seadusteks vormima ja maksutõusude loodetud mõju avaldumise ära ootama.

Kroonu kommunikatsiooniosakonnad saavad aga uuel lainel tööle hakata juba teisipäeva hommikust, praakides kõigepealt välja kõik sünge ja negatiivse maksudest rääkimise sõnavarast ning seejärel ehitades üles uue loo maksumõnust, mille juured ulatuvad tagasi Lehola Lembitu aegadesse.

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.