Märtsi keskel tutvustas Euroopa Komisjon kriitilise tähtsusega toorainete õigusakti, mille eesmärk on toetada rohe- ja digipöörde elluviimist.

"Meil on vaja kriitiliselt tähtsaid tooraineid ning siin on meie vajadused väga selged: nõudlus nende järele kasvab järgmise kümne aasta jooksul mitu korda," ütles Euroopa Komisjoni asepresident Valdis Dombrovskis.

Kui kõrvale jätta need kiretud poliitilised sõnumid, siis on teema ise Euroopa tuleviku seisukohalt tõepoolest kriitilise tähtsusega. Ehk kui me fossiilsetelt kütustelt ei suuda piisavalt kiirelt üle minna mineraalidele põhinevale majandusele, siis ähvardab Euroopat muuseumiks jäämine. Küsimus pole mitte ainult majanduslikus heaolus, vaid ka julgeolekus ja keskkonnas.

Näiteks 69 protsenti kogu maailma koobaltist tuleb Kongost ning 65 protsenti töödeldakse ümber Hiinas. Aastaks 2040 kasvab vajadus selle järele aga ligi 20 korda, sest näiteks elektriautode akudes on see hädavajalik komponent.

"Praegu oleme äärmiselt sõltuvad Hiinast, Indoneesiast ja teistest riikidest, nagu ka Venemaast. Kas me tahame neist sõltuvad olla? Sõda Ukrainas on selgelt näidanud, et on väga ohtlik sõltuda mõnest kolmandast riigist võtmetähtsusega metallide saamisel," sõnas Leuveni ülikooli jätkusuutlike metallide ja mineraalide instituudi direktor dr Peter Tom Jones.

Tema hinnangul tuleks EL-il avada vastutustundlikud kaevandused, sest muud ei jää lihtsalt üle.

"Kui aus olla, siis Euroopa on lihtsalt liiga aeglane ja veidi naiivne, sest ameeriklased, kanadalased ja austraallased lihtsalt teevad asjad ära. Nad teevad selgeid otsuseid, mis ei ole ebamäärased ning nad panevad sinna palju raha. Joe Bideni inflatsiooni vähendamise seadus annab miljardeid riigitoetust firmadele, mis loovad akutehaseid või kaevandusi Ameerika Ühendriikides. Euroopas üritame seda probleemi lahendada kriitiliselt tähtsate toorainete õigusaktiga, mis pakub välja mõned eesmärgid, aga pole reaalset rahalist stiimulit seda toetada. On soovmõtlemine, et see juhtub iseenesest. Euroopas võtab praegu kümme aastat aega, et kaevandust avada," selgitas ta.

Üks, kes kriitiliste toorainete õigusakti ellu viimise eest hoolitseb, on eestlane Maive Rute, Euroopa Komisjoni tööstuse eest vastutava peadirektoraadi asejuht. Tema sõnul ollakse Jonesi esile toodud probleemist teadlikud ning töö käib.

"Täna ei ole meil liikmesriikides eriti hästi läbi mõeldud, kuidas loa taotlemise protseduur ikkagi käib. Kuuleme ettevõtjate käest näiteid, kus kaevanduste osas tuleb käia 17 erinevas agentuuris või valitsuse kontoris mingeid pabereid ajamas. Meie esimene väide on see, et lubade taotlemise protsessi saaks paremini korraldada. Ja võib-olla ka lubade taotlemisi ei pea tegema tingimata nii, et enne ei saa järgmist sammu astuda kui esimene ei ole tehtud. Meie kõige olulisem sõnum selle lubade taotlemise poole peal on mitte, et ma hakkame keskkonnanõudeid vähendama, vaid me peaksime lihtsustama seda protseduuri kogu keskkonnahinnangu läbi viimisel," rääkis Rute.

Ent bürokraatia kõrval on suuremaks küsimuseks see, kas kohalikud elanikud üldse lubavad kuskil kaevandust avada. Jonesi sõnul soovivad inimesed Teslasid, aga mitte kaevandusi enda tagahoovi.

"Tasuta lõunaid pole olemas. Me peame tegema kompromisse, kui soovime olla sõltumatud Hiinast, Venemaast ja teistest riikidest ning soovime vajalikes koguses materjale toota, et rohepööret läbi viia. Selleks me peame tootma metalle. Teame kindlalt, et taaskasutus on hea, aga see ei lahenda probleemi täna. Millegi taaskasutamiseks peab ta saadaval olema, aga see pole nii praegu. Praegu teedel sõitvate elektriautode elukaare lõpus olevad akud muutuvad saadavaks alles pärast 2035. aastat," rääkis Jones.

Võib-olla mõtleb mõni, et äkki tasuks siis rohepöördest üldse loobuda. See aga kindlustaks, et kõrge lisandväärtusega töökohad liiguvad Euroopast mujale ning majandusmudel käib alla. Ehk lihtsaid lahendusi polegi. Komisjon soovib, et Euroopa maapõue uuritaks senisest põhjalikumalt ka kohtades, kus varemgi miskit kaevandati.

"Väga sageli need projektid pole päris uus koht, kus hakatakse koppa maasse lööma, vaid on võib-olla juba varem olemas olnud kaevandus, mida nüüd laiendatakse. Ja teinekord ka mõned, mis on suletud, aga uute kaevandusmeetoditega on võimalik sealt kätte saada neid maavarasid, mida võib-olla varem ei olnud vaja või mille osas varem oli kättesaadavus liiga keeruline. Täna vaadatakse väga sageli just neid olemasolevaid kaevanduskohti ja neid siis kas uuendatakse, laiendatakse või taasavatakse," selgitas Rute.

Peter Tom Jonesi hinnangul pole siiski pääsu ka mõttemaailma muutusest.

""Mitte minu tagahoovis" põhimõtte asemel peaksime omaks võtma "parem minu tagahoovis". Norralased, rootslased ja soomlased näitavad teed edasi. Kui vaadata keskkonna sotsiaalse juhtimise indeksit, siis need riigid on esikolmikus. Nad näitavad, et Euroopas on võimalik vastutustundlikult kaevandada. Kaevandusprojektid nagu Kevitsa Soomes ja Kiruna Rootsis on tulevikulahendused ja need peaksid olema etalonid kõikidele teistele kaevandustele Euroopas, et toimetada nende põhimõtete alusel," rääkis Jones.