Ain Hinsberg: majutuse käibemaksu teine vaatus ehk Seletamatu seletuskiri

Majutusasutuste käibemaksuerisuse kaotamise puhul ei ole küsimus ainult majutusasutuste äramajandamises ja mõjus kogu turismile, vaid kogu riigi tulude löögi alla panemises, sest keskmine turist kulutab sihtriigis majutusele ainult viiendiku oma reisieelarvest, kirjutab Ain Hinsberg.
"Väljaminekud kasvavad, et järele jõuda sissetulekutele."(Murphy seadus)
Esmareaktsioon majutusteenuste võtmes käibemaksuseaduse eelnõu seletuskirjaga tutvumise järel on, nagu oleks lugenud Jaan Rannapi raamatut "Agu Sihvka annab aru", mis ongi ju kogum seletuskirju: "Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli, pean ma alustama sellest, et kõike ja ausalt ei saagi ära rääkida".
Analüüs või süntees?
Käibemaksuseaduse eelnõu seletuskiri on muudatuste mõju analüüsiks pealiskaudne ja näiline ning igalt poolt kumavad ridade vahelt läbi apologeetilised traagelniidid: "üheselt hinnatav ei ole" ja "Nagu näha, on hinnanguid väga erinevaid". Pigem on see eksperthinnang või -arvamus, milles on küsitavusi ka allikate ja võrdluste osas.
Lahtiseid otsigi pigem tekitatakse juurde. 2014. aastal samal teemal tehtud EKI uuringut nimetatakse oletuslikuks hinnanguks targutades veel juurde: "Kõige täpsemad on need hinnangud, kus vaadeldakse tegelikku käitumist pärast maksumäära muudatust."
Üksjagu arrogantsi kumab läbi ka Leedu ja Läti varasematele sarnastele "eksperimentidele" hoiatavale viitamisele reageerimises: see, mida sektor väidab, pole see pole see pole see, kuna… meie nii väidame.
Tegelikult on see analüüs pigem süntees. Kui analüüsis protsessina lahutatakse mingi kompleksne teema lihtsamateks osadeks lihtsustamaks nendest arusaamist ja ka nendevaheliste seosete leidmist, siis süntees on põhimõtteliselt analüüsi vastand, algosade ühendamine uueks üksuseks või mõtteliseks tervikuks.
Ja mida see mõtteline tervik pidi ütlema, seda me ju teadsime juba ette ehk "töö tellija materjalist".
Ajafaktor ja hea valitsemise tava
Seletuskiri "seletab", et "seaduseelnõu väljatöötamiskavatsus ei ole nõutav, kui eelnõu menetlus peab olema põhjendatult kiireloomuline. Käesolev eelnõu on kiireloomuline, kuna 22-protsendise maksumäära kehtestamine on planeeritud 2024. aasta 1. jaanuarist."
Turismitalupojamõistus küsib, et miks ja kuhu on kiire majutusteenuse käibemaksuga, mille kohta ju antud selgitus ei päde, sest on plaanitud, et tõstmine jõustub 1. jaanuaril 2025, mis jätab piisavalt aega jälgida nii hea valitsemise tava kui ka "Hea õigusloome ja normitehnika eeskirjas" sätestatut, kui viia otsuse mõjude hindamiseks läbi mõjuanalüüs ning lõpuks ometi astuda ka sisulisse dialoogi sektori esindajatega, mida ju tegelikult läbi kogu senise protsessi ei ole tehtud.
Tõesti, hea kaasamise tava ega muude hea õigusloome põhimõtetega ei ole kooskõlas praegu toimunud näiline "kooskõlastamine", kus sektorile anti seaduseelnõule oma seisukoha väljatöötamiseks ja valitsusele edastamiseks sisuliselt vaid kaks ja pool päeva.
Samal ajal, kui rahandusminister väitis avalikkusele, et on ju suheldud ja kooskõlastatud, siis tegelikkuses said sektori esindajad võtmeministri jutule alles pärast seda, kui kooskõlastusele minema pidev pakett oli lukku pandud ja ringlema saadetud.
See aspekt ei oleks nii valuline, kui vastava muudatuse plaan oleks tulnud avalikkuse ette juba enne valimisi või vähemalt koalitsiooniläbirääkimiste ajal, aga sektor sai esimest korda sellisest plaanist teada koalitsioonilepingust, misjärel käivitus spurt eelnõuni jõudmiseks.
Läbi kogu protsessi on kordunud olukorrad, kus muudatuste autorid ja toetajad viitavad oma argumentide veepidavuse tagatisena dokumentidele, mida keegi muu selle väite väljakäimise hetkel peale väitjate endi ei ole näinud. Nii oli käibemaksuseaduse eelnõu seletuskirjaga ja sama kordus maksuseaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjaga.
On üritatud leevendada seda ärategemise kartust väidetega, et riigikogus debateeritakse, esitatakse muudatusettepanekuid ja saab ka eelnõu riigikogus olemise ajal sektori esindajatega suhelda. Pigem on õhus aga aina selgemalt signaalid, et kõik kulmineerub kobareelnõu puhul täiesti loomuliku, aga kahetsusväärse asjade käiguga: kobara ja sellega kaasneva protsessi ja eesmärgi omadus välistab sisulise debati konkreetsetel teemadel ning jõuame esmalt obstruktsiooni ja seejärel usaldushääletuseni.
Kui veel veidi aega tagasi oli näha, et tegelikult puudub antud küsimuses üksmeel valitsuse juhterakonnas endas ja valitsuspartneridki lubasid avalikkuse ees endale kogu asja mõttekuse osas üsna kahtlevat tooni, siis ühtäkki on üks ja ainumas kord majas: "valitsus töötab kollektiivina"; "koalitsiooniläbirääkimistel otsustasime, et selle valitsuse fiskaalpoliitika saab olema selline"; "pigem on praegu koalitsioonis seisukoht, et ta toimub ühtse tervikuna" ja "lõpuks me kõik leppisime kokku, et käibemaksuerisuse kaotame ja see on ettepanek, mis valitsusest läheb".
Mõjud
Seletuskiri väidab: "…eeldatavat olulist sotsiaalset mõju, mõju riigi julgeolekule ja välissuhetele, elu- ja looduskeskkonnale, mõju regionaalarengule ega kohaliku omavalitsuse korraldusele ei tuvastatud." See on huvitav oksüümoron: ei tuvastatud, kuna seda mõju ei ole või pigem ikka, et ei tuvastatud, kuna tuvastamist ei toimunud?
Eriti kummaline on antud süntees just selles võtmes, et kui samal ajal räägib valitsus koalitsioonilepingus regionaalarengu toetamisest, siis on antud muudatuse oluline mõju regionaalsele arengule ilmselge ja seda ei näe ainult see, kes seda näha ei tahagi.
Tänu eelnõu väljatöötamisele eelnema pidanud põhjaliku väljatöötamiskava ja seejuures huvigruppidega peetava dialoogi puudumisele ongi huvigrupid pidanud läbi meedia oma vastuseisu väljendama, mis mõistagi omakorda valitsusele meelehärmi tekitab.
Demokraatia diktatuur – meid valis demos, seega on meil nüüd voli demosele dikteerida mida, kuidas ja millal iganes ning kui see demosele ei meeldi, on see demose probleem?
Regionaalaspekti eiramine toob meid ka palju suurema pildi juurde. Küsimus ei ole ju ainult majutusasutuste äramajandamises ja mõjus kogu turismile, vaid kogu riigi tulude löögi alla panemises, sest keskmine turist kulutab sihtriigis majutusele ainult viiendiku oma reisieelarvest ja ülejäänu kulub hoopis muudele teenustele ja toodetele.
Ehk siis kitsamalt majutusega, aga laiemalt kogu turismiga seotud sotsiaalmajanduslikku ökosüsteemi ei suudetagi (loe: tahetagi) näha?
Mõju puhul on ka oluline panna tähele, et seletuskiri lähtub eeldusest, et juba on kogu majandus parajas kasvufaasis, kindlustunne on taastumas ning tarbimiskulutused suurenevad ning seega ei peaks 2025. aastal olema plaanitav maksutõus majutussektorile enam mingi probleem. Kahjuks eirab see reibas loogika asjaolu, mille seletuskiri ka ise esile toob, et suure tõenäosusega on sektor kobarkriiside järel selleks ajaks alles n-ö nulli jõudnud ehk jaksanud kriisides kaotatu tasa teha ja teenida.
Vajutame just ennast veepinnale rabelenud ja alles esimesi kopsutäisi õhku ahmiva sektori pea uuesti vee alla lähtudes loogikast, et jaksas seni välja ujuda, jaksab ka edaspidi?
Samal ajal, kui majutust nimetatakse luksuseks, mida ei peagi mingi maksuerisusega toetama, kuna antud maksuerisus ei olevat efektiivne, sest ei toetavat õiget sihtrühma, ei varjata, et lõpuks maksab selle hinnatõusu kinni mitte ettevõtja, vaid selle "luksuse" tarbija, sealhulgas siis ka siseturist.
Turist aga kogu seda argumentatsioonide abrakadabrat ei vaata ega jaga. Teda huvitab lõpphind, mida ettevõtja temalt küsib, ja nüüd oleme olukorras, kus lõpptarbija hakkab lisaks oma raha mujale viimisele kandma vimma ka meie "hõlprikastuvate" ettevõtjate vastu, kes tema käest seda kõrgemat hinda on sunnitud küsima.
Tulud
Seletuskirjas on muudatuste peamine eesmärk riigieelarve tasakaalu poole liikumine riigitulude laekumise suurendamise kaudu ning teisene eesmärk on muuta käibemaksuerisuste vähendamisega maksusüsteemi efektiivsemaks.
Nii peamise kui ka teisese eesmärgi osas küsib majutussektor: kas mitte esmalt ehk enne maksumäärade suurendamist riik ei peaks panustama senisest rohkem juba kehtestatud maksude kogumisele sealt, kust neid ilmselt ikkagi kätte veel ei saada (lühiajalised rendipinnad ja varimajandus toitlustuses)?
Teiste riikide kogemusi arvestades tooks see pingutus Eesti riigile märkimisväärse lisatulu, mida praegu aga ei peeta vajalikuks üles korjata, sest lihtsam ehk mugavam on võtta sealt, kust juba võtma on harjutud ja lihtsamalt võtta saab.
Üks oluline "luksus", mida me tegelikult endale ei riigi ega ühiskonnana lubada ei saa, on see, et hüppelise maksutõusuga kaasneb ka risk suurendada varimajanduse osakaalu majutuses.
Peamise eesmärgi osas tunnistab seletuskirigi, et netomõju riigieelarvele võib osutuda ka negatiivseks ehk loodetud lisatulu asemel läheme eelarvega hoopis veel rohkem punasesse. Siingi tundub argumendiks olevat pime usk ehk vahksoov näha ja näidata seda, mida oli vaja kokku sünteesida, ehk tegelikult on arusaamatu, milliste õunte pealt vaadates peetakse miinusest tõenäolisemaks, et eeldatava 11,9 protsendise hinnatõusu puhul säilib turisminõudlus senisel tasemel andes arvestusliku netomõjuna +35 miljonit eurot.
Lõpetaks kokkuvõtte asemel etteantud teema klassikaga: "Mitte ühtegi ettepanekut ei arvestatud, mitte ühtegi hoiatust ei kuulatud. Tuldi kobareelnõudega, kobareelnõude kobaratega, võeti vastu seadusi, millel ei olnud eriolukorraga mingit seost. /-/ See ei ole koostöö ega riigikoguga arvestamine. Tagantjärele informeerimine ei ole strateegia arutamine. Ülevaadete saatmine ei ole riigikogu kaasamine." (Kaja Kallas 18. mail 2020 riigikogus.)
Toimetaja: Kaupo Meiel