Koalitsioon pidas oma sõna ja maksueelnõud saidki riigikogus jaanipäevaks vastu võetud. Tagantjärele võib öelda, et ei läinudki nii raskelt, nagu vahepeal tundus. Riigikogu täiendav istung ei väldanud 80 tundi ega isegi 48 tundi, nagu ennustati, vaid veidi üle 27 tunni.

Muidugi pole seegi mingi lühike aeg ja kohati läks päris põnevaks, aga suures osas ja mida edasi, seda enam oli siiski tegu rutiinse vormitäitmisega, mis lõpuks ka opositsiooni ära tüütas. Midagi käegakatsutavat pealegi ju saavutada polnud. Kui kaua sa suudad korrutada, et tegemist on kahjulike eelnõudega ja rahva petmisega, isegi kui see peaks tõsi olema?

Muidugi pole võitlus veel päris läbi, sest oodata on riigikohtu otsust, kuigi seadusi see tagasi ei pööra. Samuti on oodata presidendi otsust, kas seadused välja kuulutada või siis mitte. Ei ole siiski kindel, et põhjendused usaldushääletusega vastu võetud seaduste välja kuulutamata jätmiseks väga veenvad on.

Opositsioon lubab suurema osa vastu võetud seadustest võimule saades tagasi pöörata. Vaadates, kui tihti meil seadusi muudetakse, siis ega see väga uskumatu ole, kuid küsimus on, millal see opositsioon või osa sellest võiks enne järgmisi riigikogu valimisi võimule saada. Seega tuleb praegu võtta teadmiseks, et vastu võetud seadused hakkavad kehtima, mõni järgmisest, mõni ülejärgmisest aastast.

Seni, kuni uued seadused kehtima hakkavad, võiks ikkagi tegeleda sellega, mille puudumises opositsioon valitsust süüdistab: mõjuanalüüsiga. Kuigi ka Eesti Pank kinnitab, et mõju eelarvetasakaalule on positiivne, ja valitsus on kindel, et tegu on paratamatute sammudega, on ikkagi huvitav teada, kas opositsioonil on mõnes punktis siiski õigus.

Igal juhul läheb riigikogu nüüd suvepuhkusele – kuigi nii ei tohi tegelikult öelda – ja kui midagi erakorralist ei juhtu, siis koguneb taas septembris, et hakata tegelema muu hulgas nende lugematute eelnõude ja arupärimistega, mida opositsioon obstruktsiooni ajal sisse suutis anda.