Kunagi ammu, aastaid tagasi, kohtusin ma Cambridge'i ülikoolis korraldatud Siberi-teemalisel seminaril ühe huvitava kanadalasega. Ta oli tükk aega töötanud Venemaal, eriti Siberis. Seal oli tal tekkinud huvi Siberi etnoloogia vastu ja ta oli läinud seda õppima Scott Polar Research Institute'i, mis on siiamaani üks olulisemaid läänemaailma Siberi-uuringute keskusi Tartu Ülikooli kõrval.

Nojah, too kanadalane rääkis siis järgmise loo. Ta töötas pikka aega Venemaal ühes suures eraturvafirmas, mis tegutses terve riigi territooriumil. Ükskord olid tööasjad paisanud ta Kamtšatkale, Venemaa kõige idapoolsemasse otsa. Mingis väikeses külas tekkis tal konflikt kohaliku miilitsaülemaga, keskealise ülekaalulise naisega (ma kujutan sellist väga hästi ette, tavaliselt on neil liiga kitsas vormipluus ja tihkelt ümber puusade vormiseelik, juuksed kuklas kas krunnis või patsis). Ning juhtus nii, et too kohalik miilitsaülem hakkas õelutsema ja pani meie kanadalase sisuliselt koduaresti ning võttis talt lisaks kõik dokumendid ära.

Kuna koduarest hakkas mingil hetkel pikaks ja tüütuks kujunema ja miilitsaülem ei näidanud leebumise märke, siis kontakteerus kanadalane oma tööandjaga, firmaga, millel olid sidemed Moskva võimukoridorides. Kui pikk lugu paari lausega ära rääkida, siis firma lükkas kõik rattad käima, loosse sekkus Kanada saatkond Moskvas, Venemaa saatkond Ottawas ja FSB.

Kui saabus lõpuks külla regiooni FSB-ohvitser ja nõudis kandalase vabastamist, siis lõi miilitsaülemus trääsa lauale ja ütles: "Kui neil seal Moskvas teda (ehk siis kandalast) nii väga vaja on, siis las tulevad ise siia temale järele!". Kanadalane sai lõpuks vabadusse hoopis nii, et tema eest kostis kohaliku kooli direktor, kelle majas ta koduarestis istus.

See lugu tuleb mulle alati meelde, kui igat masti säravad eksperdid ja analüütikud järjekordselt väidavad, kuidas Venemaal on kõik FSB kontrolli all. FSB-st hakati jälle rääkima kui ühest võimalikust osapoolest Jevgeni Prigožini lühikeseks jäänud mässus.

FSB ehk ametlikult Федеральная служба безопасности Российской Федерации on Venemaa julgeolekuteenistus, kurikuulsa KGB järeltulija. See on suur organisatsioon, mille ridades on avalike andmete järgi 66 200 inimest, ja millele allub lisaks Venemaa piirivalve, kus on kuni 200 000 inimest.

FSB-l paistabki olevat käsi sees igal pool ning selle suutlikkus näib olevat mõõtmatu. Mõrvad kodu- ja välismaal, dopinguskandaalid, Venemaa ekspordi kontroll ning kübertegevus on vaid vähesed valdkonnad, millega kurikuulus kolmetäheline organisatsioon teadupärast tegeleb.

Muidugi kultiveerib ka FSB ise hea meelega kõikvõimsuse müüti, üritades hoida sellise organisatsiooni kuvandit, millega James Bond omal ajal hambad ristis ja igasugu imevidinaid kasutades võitles.

Ma olen Venemaa eriteenistustega otse ja kaudselt kokku puutunud küll. Mitte et mind oleks keegi kunagi värvata üritanud või et mind oleks veetud kuhugi piinakeldrisse, et minult mingeid saladusi välja pressida. Asi on selles, et jõuametid ei eksisteeri Venemaal vaakumis.

Ma olen kunagi istunud Moskvas pulmas ja üle minu laua istus GRU eruohvitser. Rääkisime peamiselt vist ajaloost. Jakutskis tean ma inimest, kes on kohalikus FSB kolledžis kehalise kasvatuse õpetaja, ja arsti, kes vähe sellest, et teenindab FSB-d, mitmed tema kunagised ülikoolikaaslased on nüüd FSB-lased. Aastate eest sattusin Mirnõi linnas šašlõkki tegema ja napsi võtma seltskonnas, kus oli ka kohalik FSB kõrge ohvitser. Ja mõnel mu Venemaa kolleegil on vanemad töötanud KGB-s/FSB-s.

Väga huvitav oli juhtum mu viimasel visiidil Jakutskisse. Linna keskväljakul toimus mingi üritus, me läksime sõbraga seda vaatama ja meie ümber hakkas keerlema kõhn vuntsidega jakuudi mees. Lõpuks käis ta minu käest suitsu või kella küsimas ja muu seas uuris, et ega ma ameeriklane ole (Jakuutias on muide kõik välismaalased ameeriklased, aga see on teine lugu). Mu sõber siis pärast ütles, et 1990. aastatel oli too tüüp olnud räketis, kasseeris turul katuseraha ja nüüd töötab kohalikus FSB-s.

FSB on suur organisatsioon, millel on töötajaid üle terve Venemaa. Asi on aga selles, et mida allapoole hierarhias, seda vähem sarnaneb see tolle kõikvõimsa institutsiooni kuvandiga, mida me teame, tunneme ja millest armastame rääkida.

Regionaalne FSB, eriti mittevene regioonides, on tegelikult suure dilemma ees. Ehkki FSB on föderaalses alluvuses, peavad regionaalsed töötajad arvestama kohaliku eliidiga, eriti kui neid seovad nendega ka klanni- ja sugulussidemed. Kohalik võim, kui sellega tülli minna, võib FSB-lase elu kibedaks teha. Näiteks ei võeta last lasteaeda või eliitkooli, naine ei leia hästimakstud tööd ja nõnda edasi.

Nii on alama astme FSB-lased pidevalt huvide konflikti keskmes ning nende lojaalsus on kahetine. See kõik pärsib muidugi ka kurikuulsa kolmetähelise organisatsiooni töö efektiivsust. 

Kui tuleb karm käsk Moskvast, siis muidugi tehakse regioonis, mida vaja. Aga kui pole väga karm, ent ebameeldiv käsk, siis võib selle täitmisega raskeks minna. Mitte et otseselt käske ei täidetaks, aga viilitakse ära. Öeldakse, et regionaalne FSB töötaja ei saanud käsku vastu võtta, sest oli kala püüdmas ja seega levist väljas. Venemaal võib alati purjus olla, see ei üllata kedagi. Ja neid meetodeid ära viilida on veel. Lisaks ei pruugi ta olla oma ülesannete kõrgusel, nagu endine katuseraha väljapressija Jakutskis, kes ei jätnud just kõige teravama pliiatsi muljet.

Nii või teisiti, FSB olemus on väga mitmetahuline ja mitmekihiline. Mida see ei ole, on kuni viimase detailini ideaalselt töötav masinavärk. Mulle meeldis see, mida üks endine ja nüüdseks läände putkanud Venemaa eriteenistuja töötaja kunagi intervjuus ütles: "Kui terves riigis on bardakk, siis on üleliigne oodata, et seda pole jõuametites".

Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.