Põhja-Atlandi Nõukogu (NAC) on alliansi kõrgeim arutelu ja otsuste tegemise kehand, mis kohtub iganädalaselt suursaadikute ning mitu korda aastas välis- ja/või kaitseministrite tasemel. Tipptasemel ehk riigipeade ja valitsusjuhtide osavõtul kohtub NAC (alates Madridi tippkohtumisest 1997. aastal, kui otsustati allianssi liikmeks kutsuda Poola, Tšehhi ja Ungari) reeglina igal aastal ning ärevatel aegadel tihedamini. Eelmisel aastal toimus kolm NATO tippkohtumist: veebruaris virtuaalselt, märtsis Brüsselis ning juunis Madridis. Selleks oli ka põhjust.

Igal tippkohtumisel viiakse edasi ja täiendatakse eelmistel puhkudel tehtud otsuseid, kuid on ka pöördehetki.

Murranguliseks osutus Suurbritannias Walesis toimunud tippkohtumine septembris 2014. aastal, mille eelõhtul külastas toonane USA president Barack Obama Tallinnat (ning järgmisel päeval röövis FSB riigipiirilt, õigemini Eesti territooriumilt Eston Kohvri). Venemaa agressioon Ukraina vastu oli alanud, Krimm oli annekteeritud ja üks kolmandik Donbassist okupeeritud ning Walesis otsustati ühemõtteliselt tagasi pöörduda NATO põhiülesande juurde, mis on kollektiivkaitse, ning kulutada kaitsele (iga liikmesriigi poolt) vähemalt kaks protsenti SKP-st.

Peatselt toimuv NATO tippkohtumine Vilniuses on juba neljas alates Venemaa täiemahulise agressiooni algusest. Paljude liitlaste ja Ukraina lootused on suured, sest Venemaa poolt eskaleeritud sõja panused on kõrgele aetud ning Ukraina ja kogu Euroopa julgeolek tulevikus peab olema seatud õigetele rööbastele. Põhja-Atlandi alliansi tugevdamise vajadus, eriti idapoolsetel äärealadel Põhja-Jäämerest Musta mereni, on selgemast selgem ülesanne, sest Venemaa oht ning sellest tulenev äge vastasseis püsib kahtlemata kaua.

Sõda võib saavutada oma kõrghetke järgnevatel nädalatel ja kuudel, mistõttu Ukraina on NATO tippkohtumise päevakorra esiplaanis. Keegi ei kahtle – välja arvatud Ungari – vajaduses anda Ukrainale jätkuvalt toetust ja seda nii kaua, kui tarvis läheb.

NATO väljakujunenud hoiak on selline, et allianss annab Ukrainale nii-öelda mittesurmavat abi (ing: non lethal), nagu näiteks meditsiinilist varustust, väljaõpet jms, kuid relvi ja laskemoona annavad liikmesriigid iseseisvalt. Täpsemalt öeldes organiseeritult (niinimetatud Ramsteini formaadis), kuid mitte alliansi mütsi all ehk NATO nimel.

Sellega põhimõttelisi probleeme ei ole, aga teatud erimeelsused on õhus Ukraina NATO liikmelisusega seoses. On ju selge, ka Ukrainal endal, et sõja käigus ei ta saa saada NATO liikmeks, sest siis astuks NATO automaatselt Venemaaga sõtta. Seda ei soovi keegi, sest me kõik tahame sõda lõpetada, mitte laiendada.

Teisalt on liitlaste enamus, arvestades nende avalikke seisukohti, arvamusel, et Ukraina on NATO liikmelisuse välja teeninud, sest ta seisab vapralt kogu Euroopa eest. Liikmelisus tähendab muidugi ka demokraatlikele väärtustele pühendumist, õigusriigi põhimõtete austamist ja korruptsiooniga võitlemist. Ukraina teeb nendeski valdkondades edusamme.

Pigem on küsimus konkreetse lubaduse andmises Ukrainale, et ta saab NATO liikmeks pärast sõda (arvestades ka mittesõjaliste kriteeriumide ja nõuete täitmist). Tundub, et mõned liitlased ei pruugi olla (veel) valmis sellist lubadust erinevatel põhjustel andma.

Sõja lõpetamise lootus läbirääkimiste teel võib olla üks oluline kaalutlus, sest Ukraina NATO-lt kutse saamise puhul ei ole Venemaa nõus mingite kõnelustega. Teisiti saab samuti argumenteeritult väita, et ka vastasel juhul, kui Ukraina NATO-lt kutset ei saa, ei ole võimalik Venemaaga vastuvõetavat ja usaldusväärset kokkulepet saavutada.

Arutelud võivad jätkuda ka tipptasemel laua taga, sest kõige keerulisemates asjades on ennegi nii juhtunud. On siiski selge, et varasemate küllalt üldiste sõnastuste kordamine annaks vale signaali nii Ukrainale kui ka Venemaale.

Loodame, et NATO liikmesriikide juhid suudavad leida kõigile, ka Ukrainale, sobiva sõnastuse. Sellest sõltub ka Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenski etteaste Vilniuses või koguni tema kohalolu (tema enda sõnul). Tema kohalolek on mõistagi oodatud, sest NATO ja Ukraina partnerlus viiakse NATO-Ukraina Nõukogu loomisega kõige kõrgemale tasemele.

NATO laienemine ei puuduta ainult Ukrainat. Põhja-Euroopas on see praegu poolik areng, sest Soome juba on alliansi liige, kuid Rootsi veel mitte. Türgi vastuseisust saab veel kuidagi aru, kuid Ungari hoiak – arvestades mitu korda murtud lubadust Rootsi liikmelisust ratifitseerida eelmisel ja käesoleval aastal – on äärmiselt mõistmatu ja destruktiivne. See on valus õppetund kogu alliansile, mis peab panema mõtlema, kuidas tulevikus taolistest takistustest üle saada.

Ei saa olla nii, et üks NATO liige, kes on ise üliväike panustaja kollektiivkaitsesse, rääkimata Ukraina abistamisest, torpedeerib täiesti põhjendamatult kogu alliansi arengut ja tugevdamist. Peale Vladimir Putiniga sõbrustamise ei näe muid põhjuseid.

Venemaa pikaajalise ohu adekvaatne kirjeldamine ja kinnitamine Vilniuse tippkohtumise dokumentides on äärmiselt oluline. Sellest tulenevad kõik peamised sammud, mida allianss teeb edaspidi Venemaa heidutamise ja enda kaitse jaoks. Me räägime põhjalikest kaitseplaanidest ja õppuste kavadest nende plaanide toimimise harjutamiseks ning lisavõimete loomisest ja juurde toomisest NATO ääreala kindlustamiseks.

Venemaa peab mõistma, et NATO on otsustavust täis. Allianss on kaitseühendus ega himusta sõda ja võõrast maad, nagu Venemaa, kuid on nii sõjaliselt kui ka poliitiliselt valmis koheselt reageerima Venemaa mistahes agressioonile NATO liikmesriikide vastu. Venemaa ei sõdi praegu NATO-ga, nagu väidab Dmitri Peskov või mõni teine Kremli suuvooder, vaid Ukrainaga, millele liitlased ei ole veel andnud kõige efektiivsemaid ründevahendeid (näiteks F-16 hävituslennukeid, korralikke ründekoptereid jms).

Teisalt ei tohi Venemaa kaotus läbi kokkukukkumise tekitada déjà-vu'd ehk külma sõja lõpu ennatlikku väljakuulutamist. NATO plaanid peavad olema pikaajalised ja neid tuleb igal juhul ellu viia. See peab olema Vilniuse tippkohtumise sõnum.

NATO alustas Balti riikide õhuruumi turvamist esimest hetkest, kui nad astusid alliansi liikmeks märtsis 2004. Balti õhuturbemissioon oli rahuaja tingimustele vastav ülesanne, kuid praegu käib sõda ning me vajame selgelt uutele julgeolekuoludele vastava õhukaitse rajamist. Ukraina kogemus on silme ees.

Ääreala liitlased, sealhulgas Eesti, soetavad järjest raketi- ja droonikaitse vahendeid, kuid nad vajavad ilmselgelt teiste liitlaste abi. Meie kaitse on kollektiivne. Lahendus on õhukaitse rotatsiooniline mudel, sarnaselt õhuturbemissiooni mudelile, millesse on panustanud pea 20 aasta jooksul väga paljud liitlased oma hävituslennukitega.

Eestis oleme rääkinud Kalevipoja kuplist, kuid Läti kaitseminister on viidanud Liivimaa kuplile. Lõpuks ei ole nimi muidugi oluline. Oluline on tugeva ja mitmekihilise õhu-, raketi- ja droonikaitse ülesehitamine Soomes, Balti riikides ja Poolas ning muidugi ka lõunapoolsel äärealal, mis kaitseks sisuliselt kogu Euroopat. See tuleb, sest liitlased on õhuruumi kaitse tugevdamise vajaduses nähtavasti üksmeelel.

Muidugi on veel terve rida muid tähtsaid valdkondi, mille osas oodatakse tippkohtumiselt edasiviivaid otsuseid. Näiteks küberkaitse ja veealuse taristu kaitse. Olen arvamusel, et NATO on suutnud teha suuri ja häid otsuseid, vaatamata teatud raskustele ja erimeelsustele, ja ta teeb neid ka edaspidi. Ka Vilniuses.