Minult on viimase nädala jooksul palju küsitud, kuidas ma jõudsin sihtasutuse Pere Sihtkapital ebaeetiliselt teostatud uuringute teemani, mis viis Tartu Ülikooli dekaani Raul Eametsa tagandamise algatamiseni. Kuna palju on ringlema lastud vandenõumaigulisi arvamusi ja kohati absurdi ulatuvat alusetut laimu, kirjutan asja lahti. Kokkuvõtlikult: tegemist on minu ajakirjandusliku töö tulemusega, nii et võtan isiklikult, kui keegi omistab selle kellelegi teisele.

Asusin teemaga tegelema reede hommikul, kui üks teine teema n-ö ära kukkus. Nimelt olid juba umbes nädala jooksul sotsiaalmeedias silma jäänud mingi veidra uuringu kuvatõmmised, mida selle saanud naised jagasid.

Selgus, et käimas on kaks uuringut: üks neist on sihitatud lastetutele naistele ja teine kolme- ja enamalapselistele naistele, kusjuures nii, et uuringu läbiviijad on e-kirjad saatnud juba teadmisega, et pöördutakse vastavalt ühte või teise sihtgruppi kuuluja poole.

Naistel tekkisid küsimused, et kust on saadud nende andmed ja miks küsitakse selle käigus asjasse puutumatuid küsimusi, nagu parteilisi eelistusi või usulist kuuluvust. Kolleegil venekeelse "Aktuaalse kaamera" toimetusest oli välja pakkuda kontakt, kes oli valmis omalt poolt kommenteerima, miks teda saadud uuringuküsitlus häiris.

Edasi suhtlesin juba Pere Sihtkapitali inimestega, kes algul keeldusid kommentaaridest, aga saanud aru, et lugu tuleb igal juhul, soostusid viimaks intervjuud andma. Küll mitte sihtasutuse juhataja, vaid uuringuküsimused koostanud Allan Puur Tallinna Ülikoolist, kes üksiti kuulub sihtasutuse nõukokku.

Andmekaitse inspektsioon ütles, et küsitlus on problemaatiline, ja hindas, et menetlus ilmselt on tulekul.

Siseministeeriumi rahvastikuregistri pidaja ütles, et andmed väljastati, sest kõik nõuded olid täidetud: Pere Sihtkapitalil oli ette näidata leping Tartu Ülikooliga, mida ta isiklikult kontrollis, ning kuna ülikool on teadusuuringute läbiviija ja uuringuteema on vajalik, väljastatigi küsitud isikuandmed – nii lastetute kui ka paljulapseliste naiste isikukoodid, telefoninumbrid ja e-postiaadressid.

Kui uuesti uuringu kaaskirja lugesin, et sealt Tartu Ülikooli nime leida, jäin nõutuks, sest seda ei olnud. Kirjale olid alla kirjutanud Pere Sihtkapital ja küsitlusfirma RAIT Faktum & Ariko. Tartu Ülikooli polnud kogu pika kaaskirja jooksul kordagi mainitud. Nende roll jäi seega küsitavaks.

Sotsiaalministeeriumist öeldi, et sellisteks uuringuteks on vajalik inimuuringute eetikakomitee luba. Helistasin siis Tartu Ülikooli eetikakomitee sekretärile ja küsisin, kas taotlus loa saamiseks on esitatud ning saadud. Selgus, et esitatud on, ent selle läbivaatamine pidi toimuma alles 21. augustil. Minu info peale, et aga uuringud juba käivad, sekretär esmalt vakatas ja teatas siis, et sel juhul seda enam arutama ei hakata, sest tagantjärele lube ei väljastata. Selle telefonivestluse peale liikus info probleemsest uuringust Tartu Ülikooli rektoraati.

Lugu oli justkui koos, aga üks küsimus jäi: miks ometi on Tartu Ülikool teinud Pere Sihtkapitaliga lepingu sellise uuringu tarbeks isikuandmete kättesaamiseks rahvastikuregistrist, kui ülikooli kuskil mainitud ei ole ja neil ei tundu olevat teemaga puutumust? Pealegi, kui ülikooli all tegutsev eetikakomitee pole uuringuks isegi luba jõudnud anda?

Kuna ülikooli roll tundus olevat fiktiivne, tekkis mul kahtlus, et võib-olla oli allkirja andja Raul Eamets ise, kes Pere Sihtkapitali nõukogus istub. Helistasin Eametsale, ent ta ei vastanud. Tagasi ka ei helistanud.

Helistasin siis hoopis uuesti rahvastikuregistri pidajale, kes oli varem maininud, et on ise lepingut Tartu Ülikooliga näinud. Küsisin, kelle allkiri sellel lepingul ülikooli poolt oli. Ja ta vastas: "No selle Raul Eametsa, kes ju tegeleb nende rahvastikuteemadega". Bingo! Viimane pusletükk asetus oma kohale.

Õhtuse uudistesaate eetrini oli jäänud kaks tundi. Tund aega hiljem saatis Tartu Ülikool juba rektori kommentaari, milles taunis Eametsa omavolilist tegevust, milleks ülikooli õigusnõunik polnud luba andnud.

Seega nullist sajani ühe tööpäevaga, ise leides, kaevates ja tassides. Ülejäänu on juba ajalugu.