Äsja vabastatud küladesse Donetski oblastis pole jäänud mitte ühtegi inimest ega ühtegi tervet hoonet.

Sellest külast põgenesid venelased suhteliselt kiiresti, sest ukrainlaste vastupealetung oli siin üsna intensiivne.

"Nad ei olnud valmis. Neil pole sellist motivatsiooni, nagu meil. Nad viibivad võõral maal. Juhtus isegi nii, et nad põgenesid juba meie saabudes. Nad andsid oma positsioonid ilma võitluseta ära. Neil täiesti puudub motivatsioon," rääkis Ukraina sõjaväelane Anatoli.

Kolme kuuga õnnestus sõduritel edeneda 12 kilomeetrit ning jõuda venelaste peamise kaitseliinini.

"Peamine on mitte kiirustada. Mitte kunagi. Oli palju selliseid momente, kus mul kästi minna peale, aga ma sain aru, et sellisel juhul jääksid minu poisid vastase suurtükitule alla. Sellepärast ma ei kiirustanudki. Ma tegin kõike rahulikult ja läbimõeldult. Inimelud on kõige tähtsamad. Tehnika ja muu on teisejärguline," rääkis sõjaväelane Igor.

Igor lõpetas sõjakooli alles selle aasta veebruaris. Rindel on ta praeguseks natuke üle kahe kuu. "Mind aitab üks väga kogenud sõdur, kes on sõdinud juba 2014. aastal. Tihti annab ta mulle nõu, mida peab tegema. Päris sõjas ei käi kõik täpselt nii, nagu õpikutes kirjas," ütles ta.

Kirill sõdis Donbassis 2014. ja 2015. aastal.

"Loomulikult on vaenlane muutunud. Ta on saanud tugevamaks ja targemaks. Kui 2014. aasta alguses olid nad nagu kutsikad, siis pärast professionaalsete Vene vägede jõudmist rindele, tundsime seda kohe. Vaenlane muutus. Ta õpib iga päev," rääkis Kirill.

Kirill sündis Poltava oblastis venekeelsesse perekonda. Sõda aga muutis kõike. "Ausalt öeldes on mul natuke häbi rääkida selles keeles. Siin olles õpin ma ukraina keelt. Ma kasvasin venekeelses linnas rääkides terve elu vene keeles."

Vene keeles räägivad ka need vähesed inimesed, kes on rindeäärsesse Velõka Novosilka külla alles jäänud. Vene väed küll ei jõudnud sellesse külla, kuid venelaste mürsud kukuvad siia iga päev.

"Viimasel ajal on palju vaiksemaks jäänud. See on meie jaoks kõige tähtsam. Ei pommitata enam nii tihti kui varem. Olid ajad kui me ei saanud mitmeid päevi järjest keldritest välja minna," rääkis kohalik Alla.

"Me ei saanud oma esivanemate juttudest Teisest maailmasõjast aru, et see võib nii hirmus olla. Nüüd aga saime seda omal nahal tunda," ütles kohalik Irina.

Proovisime jõuda viimasesse vabastatud külla – Urožainesse. Ukraina sõdurid aga soovitasid tungivalt meil seda mitte teha.

"Küla on küll vabastatud, aga see on vaenlase pideva tule all. Seal pole ei inimesi ega terveid maju. Sinna pole mitte midagi alles jäänud. Nad teevad lihtsalt kõik maatasa. Sellepärast on sinna väga raske jõuda ja ma kindlasti ei soovita teil seda teha," ütles Igor.

Päris Urožainesse me sõdurite tungival soovitusel ei läinudki, aga tee külani on kaetud Vene okupantide laipadega.