Me kohtusime teiega kaks aastat tagasi, kui teid riigikogus valiti Eesti presidendiks ja toona me spekuleerisime, milline teie elu saab olema. Kuivõrd need ootused on vastanud tegelikkusele, kui te nüüd tagantjärgi vaatate?

Natuke ikka vastas tegelikkusele. On üksjagu nüansse, mida ju ei oska kõrvaltvaatajana näha. Aga ma olen presidentide lähedal olnud ka varem, aga olles ise selles ametis, siis eks ta natuke teistmoodi kindlasti on, aga mitte mitte suures võtmes. Väga suuri üllatusi ei ole olnud. 

Mis kõige enam võib-olla on üllatanud?

Võib-olla mitte üllatunud otseselt, vaid aega ei ole palju, et mõelda. Tuleb minna ja teha edasi. Mitte et mõtlemisaega üldse ei oleks, aga see eeldab pikemat pausi, kus saaks järgmised sammud põhjalikumalt läbi mõelda. Aga see on selle ameti juures ilmselt paratamatu. Ja jääbki unelmaks, et saaks istuda ja mõelda kõik läbi.

Igas töös on ilmselt ka asju, mis häirivad - tujukad, kolleegid või tihe ajagraafik. Mis teie häirib kõige rohkem selle töö juures?

Kolleegidega on mul vedanud, selles mõttes ei ole midagi öelda. Ja osa kolleege olen ka ise valinud. Mitte küll enamust neist.

Ei taha häirivatest asjadest midagi välja tuua. Need on pisiasjad. Ühe häiriva asjaolu ma rääkisin ära - kõige muuga ju harjub. Et inimesed sind rohkem ära tunnevad ja tahavad sinuga rääkida või pilti teha. Privaatsus on vähenenud ja koju saad tunduvalt vähem, kui eeldaksid. Aga eks selles ametis ole ka helgeid hetki.

Aga te ei ole kahetsenud otsust presidendiks kandideerida ja saada?

Ma üldiselt ei kahetse midagi, mida ma teinud olen. Ma tihti kahetsen küll seda, mida ma ei ole elus teinud või olen tegemata jätnud. Aga aga tehtud asjade üle ma väga ei muretse ja ei kahetse.

Vahetame natuke teemat. See suvi on olnud väga turbulentne uudistest. Vaadates erinevaid skandaale, siis see justkui viitab, et Eestis on miskit lahti. On mingi närvilisus ja tõmblus. Kuidas teie seda defineeriks, mis Eestis praegu toimub?

Kas ainult Eestis? Ma arvan, et selline närvilisus ja laiem ebakindlus tuleviku ees Ukraina sõja kontekstis on üldiselt. Euroopa on sellises faasis, et hakatakse hoidma seda, mis on kätte võidetud. Samal ajal me näeme, et maailmas on piirkondi, kellel silmad on võib-olla säravamad ja sihid on selgemad, kuhu jõuda. See on üks mõtlemise koht. Siin Eestis täpselt samamoodi. Aga jah, kindlasti ajad on natukene närvilisemad meie riigis, kui nad peaksid olema.

Aga mis seda põhjustab siis?

Raske öelda. Eks siin on nüüd sotsiaalteadlastel natukene tööd, et mõelda, miks see on niimoodi läinud. Aga õhustik alati mõjutab inimesi ja käitumismalle. Kui see närvilisus on õhus, siis inimesed hakkavad käituma mitte kõige adekvaatsemalt.

Räägime aktuaalsetel teemadel, mis täna on üleval ja millest räägitakse igal grillipeol. Mis puudutab Kaja Kallase abikaasa äriniidistikku, mis jooksid otsapidi Venemaale. Te ütlesite, et peaminister peab andma piisavalt selgitusi rahvale. Kuidas teile hetkel tundub, kas ta on piisavalt selgitusi andnud ja ühiskond on oma vastused saanud?

Siin on kaks poolt. Peaminister on selgitusi andnud, aga võib-olla vastuseid me ei ole saanud. Liiga palju on mindud detailidesse, ta läheb järjest detailirohkemaks.

Küsimus ei ole ju selles, kus täpselt ja kui palju midagi liikus Venemaale. Põhimõte on selles, et see side Venemaaga on olemas.

See on pigem eetika ja moraali küsimus. Ja seda tulebki vaadata sellest aspektist, kuidas peaminister reageeris sellele, kui see avalikuks tuli.

Milline on teie moraalne hinnang kogu sellele juhtumile?

Moraalina see on kahetsusväärne juhtum. Arusaadavalt.

Ma ei taha panna ennast peaministri nahka, aga kui mina oleksin peaminister, tõenäoliselt oleksin ma reageerinud kiiremini ja teinud selgema otsuse. See probleem ei oleks ära kadunud, aga ta ei oleks eskaleerunud selles võtmes, et me täna räägime mitte ainult grillipeol, vaid ka oma välismaa kolleegidega - see teema tuleb kohe üles. Ja isegi kui ei tule üles, siis sa näed, et kuskil see ikkagi meie vahel on.

Mis otsust te silmas peate, et oleks pidanud kiiremini tegema?

Ma arvan, et kiiremini reageerima. Juba siis, kui need sanktsioonid algasid ja teadmine oli, et abikaasal on sellised sidemed. Siis kohe öelda otse välja, et jah, ma tean, mu abikaasal on sidemed, aga need lõpevad nüüd ära. Ta tõmbab otsad kokku ja oleks selgus majas olnud.

Või teine koht oli see, kus tõesti oleks võinud öelda, et jah, siin on mul koht, kus öelda, et ma näen, et ma ei peaks võib olla peaminister olema ja astuma tagasi. Ja siis oleks seda küsimust saanud ka kaitsta tunduvalt paremini, kui olles peaminister.

Avalikkuses on mulje jäänud, et teie ja teie abikaasa olete väga lähedased. Millal teie näiteks temalt laenu saite või vastupidi, talle laenu andsite? Ja kas te rääkisite, milleks laenuraha kulub?

Me üldiselt ei laena vastastikku ja meil kummalgi ei ole ka firmasid. Kunagi oli, aga see oli väga ammu.

Me oleme nii kaua abielus olnud, et meil on ühine rahakott. Seal ei ole vaja midagi laenata ja need summad, mis meil meil pangaarvel on, need ei ole kolossaalsed.

Kuivõrd eluliselt on usutav, et inimesed laenavad üksteisele sadasid tuhandeid eurosid ja abikaasad ei räägi omavahel, kuhu see raha kulub?

See on hüpoteetiline küsimus. Inimesed on erinevad. Kui mina laenaksin, ma ikka küsiksin, olgu see kasvõi 20 eurot.

Sa ei laena lastele, aga kui sa lapsele annad raha, sa ikka küsid, mis sa sellega teed. Ja siis ta vastab, mis teeb. Kas ostab närimiskummi või midagi muud.

Kui me läheme sellest konkreetsest loost välja, siis on ka teisi ettevõtteid, kes poolteist aastat pärast Ukraina sõja algust jätkuvalt omavad mingisuguseid võrgustike Venemaal. Kuidas see mõjutab Eesti tõsiseltvõetavast?

Me oleme praegu fookuses sellega. Ja rääkida sellest, et teised teevad, ei ole ka väga eetiline. Aga see probleem on selgelt olemas, et need ettevõtted nii Euroopas kui ka laiemalt G7 riikidest - nad on Venemaa toimetamas ja püüavad leida võimalusi, et nende ettevõtmised ei lähe selle koodi alla, mis on sanktsioonide all. Ja leiavad teid ärisid jätkata. See protsent on ikkagi väga-väga suur, kes on sinna jäänud tegutsema.

Aga veel kord, see ei ole ettekääne, et öelda, et meie peaksime samamoodi käituma, kui mõned teised riigid.

Milline on teie soovitus nendele Eesti ettevõtjatele, kes täna siis jätkuvalt Venemaal äri ajavad?

Soovitus on väga lihtne. Senikaua kui me oleme sellises konfliktis naaberriigiga ja ta peab sõda Ukrainas, siis ma ei näe teist võimalust, kui tuleb need kahjud kannatada ja sealt tagasi tõmmata.

Äri ongi ju üks riskide maailm, sellega peab arvestama. Kui sa hakkad äri tegema, siis sa pead ka mõtlema selle peale, kuidas sellest ärist väljuda, kui midagi juhtub.

Milline on teie soovitus peaministrile?

Raske öelda. Minu soovitus, kui peaminister ise selle otsuse teeb - võib-olla tulla Kadriorgu hakatuseks. Kas siis nüüd paberiga või ilma paberita, aga sel teemal rääkida.

Te näete, et te peaksite ka ise sellesse asja kuidagi rohkem ka sekkuma?

Ei, ma ei taha detailidesse üldse minna. Mind huvitab lihtsalt inimlik reaktsioon sellele.

Aga võib-olla ühiskond ootab, et president teeb mingisuguse suurema käigu, ütleb midagi peaministrile ja kutsub ta ametist ka tagasi?

Meil see võimalus täna puudub, et peaministrit tagasi kutsuda presidendi poolt. Ta peab sellele otsusele ise jõudma ja siis on see presidendi otsustamise koht, kas kas see avaldus vastu võtta või mitte. Aga selle sammu peab tegema peaminister.

Siin on pretsedent varasemast ajast ehk aastat 2012, kui teie eelkäija Toomas Hendrik Ilves andis väga selgelt mõista, et Kristen Michal peab tagasi astuma. Ja lõpuks ta tagasi ka astus.

Kes tähelepanulikult seda intervjuud praegu kuulas, siis ma arvan, et ta leidis selle. See on küsimus, mida peaminister peaks kiiresti lahendama, kui ta selleks hetkeks, kui see saade eetrisse läheb, ei ole seda teinud.

Ta peaks tagasi astuma teie hinnangul?

Veel kord, see on tema otsus, aga kui mina oleksin tema asemel, ma oleks selle sammu teinud juba tükk aega tagasi.

Kuivõrd te selle suve jooksul olete äraspidisel kombel tajunud, et olete Kaja Kallasega justkui ka sarnases positsioonis. Temal, mees ajas äri, sellest tekkis suur probleem ja skandaal. Ka teie sisenõuniku Toomas Sildami vestluste tõttu on olnud skandaal, rohkelt uudiseid. Ja mis mõlemal juhul on määrinud rohkem teie ja peaministri mainet kui need, kes neid tegusid tegid.

Eks president on ju institutsioon ja ükskõik kui väike või suur skandaal või isegi inforünnak, siis ta ikkagi mõjutab. Ega kellelgi ei ole aega süveneda nendesse detailidesse ja meelde jääb ikkagi see, et seal presidendil oli midagi, peaministril oli midagi. See ulatub paraku ka ka meie piiride taha. Nii et sellega peab arvestama, kui kui sellised skandaalid kerkivad.

Aga te tajute, et need on sarnased juhtumid ja jääb kuvand, et ühel oli probleem ja teisel oli probleem. Kuigi ka faktiliselt ei pruugi asjad nii olla.

Eks neid probleeme on nii presidentidel, peaministritel kui ka ministritel, aga ma ei paneks neid ühte ühte patta.

Presidenti ei ole võimalik ära osta. Sellepärast et meil on põhiseadus, mis seda ei võimalda. President ei saa endale lubada olukorda, kus ta allkirjastab seadused, mis on põhiseaduse vastased. Sest see tuleb kohe välja, see diskrediteerib presidenti. On õiguskantsler, on riigikohus, on opositsioon, kes kohe seda märkaks. Nii et isegi teoreetiliselt ei ole see võimalik. Seetõttu ma seda skandaali endale väga sisse ei lase.

Kuivõrd te olete analüüsinud seda juhtumit, mis sai alguse Toomas Sildami vestlustest erinevate inimestega. Mis sai valesti tehtud teie nõuniku enda poolt või teise poole poolt?

Mul on raske hinnata, sest ma ei olnud ju nende vestluste juures. Ma ei tea, mis oli nende vestluste sisu. Aga mida ma saan küll öelda, on see, et kui see tuli avalikuks ministrile, kui see tuli avalikuks peaministrile, siis minu arust esimene kõne oleks pidanud olema mulle kui presidendile. Ja küsima, mis siis toimub? Kas see kõik vastab tõele?

Need sammud jäid tegemata. Aga see, mis toimub kuskil vestlustes kohvitassi või veiniklaasi taga, sellele mul on raske hinnangut anda.

Siin on üks teine oht veel. Et inimesed muutuvad ettevaatlikumaks oma naljadega, oma väljaütlemistega vabamates õhustikes. See on ka ju üks piirav faktor, mida ma arvan ei tohiks meie riigis olla. Inimene võib teha nalja isegi siis, kui teine pool sest naljast aru ei saa.

Kuidas teil endal nalja tunnetamisega on?

Minu kohta on öeldud, et mul naljataju on päris hea. Ega mul ei ole midagi selle vastu, kui ka minu enda üle nalja tehakse. Need on päris lõbusad asjad teinekord.

Kui me selle huumorisoone ära võtame sellest olustikust, kus me praegu oleme, mis meile siis jääb? Ma arvan, et huumorisoon peab olema inimestel ja naljategemise võimalus jääma, sest sellega saab väga keerulistest olukordadest teinekord läbi. See võtab pinged maha teinekord.

Aga Toomas Sildami naljadest, mida me avalikkuses kõlanu järgi võime hinnata, et need on legendaarselt halvad, teie saate aru või ei saa?

Mina saan Toomas Sildami naljadest küll aru.

Kas tema minu naljadest aru saab, seda ma ei tea. Sest ega mulle on ka öeldud, et sul on veidrad naljad. Huumorisoon on inimestel erinev. Huumorisoon on erinevatel rahvastel ja rahvustel erinev, nii et sellega peab ka arvestama.

Kuivõrd ajas Toomas Sildam tol hetkel isiklikku asja ja kuivõrd ajas teie kokkulepitud asja? Et ta sidus väidetavalt erinevaid teemasid, millest üks oli lisaraha taotlused kantselei jaoks.

Meil on raske midagi kokku leppida sellel teemal, sest rahaasjadega ei tegele Eesti Vabariigi president, selleks on kantselei ülem. Tema peab tagama, et oleks piisavalt raha.

Küsimus ei ole selles, et presidendi kantseleil ei ole raha või eelarve on lõhki. Küsimus on selles, et, et me ei saa kõiki neid ülesandeid, mis presidendil on, teha seda kõige paremal viisil.

See jutt, et nüüd on kuskil poole aasta pealt raha otsa saanud, see on vale! Sellistel institutsioonidel ei võimalik pankrotti minna. Me vähendame oma tegevusi. Mis vähendab ka mõnes mõttes ka riigi riigi väärikust.

Rahadest olen ka mina rääkinud kõikide rahandusministritega ja kõikide peaministritega selle ametiaja jooksul, et meil ei ole ressurssi piisavalt. Seda teavet olen ka mina jaganud ja see on loomulik.

Te viitasite, et rahaasjade eest vastutab presidendi kantselei juht, mitte sisenõunik. Olite te tema tegevusest teadlik või mitte?

Ei, ma ei olnud teadlik, aga see on kantseleis teada, et meil on ressurssi vaja. Ja kui mõni kantselei töötaja kohtab inimest, kes võib seda teavet viia valitsusse, siis ei ole selles mingit pattu, kui ta räägib ja argumenteerib, miks näiteks presidendi kantseleil on ressurssi rohkem vaja.

Kuivõrd suur probleem on, kui mõni teie töötaja teeb selliseid käike, mis lõpuks kahjustavad teie mainet?

Mainekahju teatavas mõttes on muidugi olemas, aga see on üks õppetund. Ma arvan, et tuleb olla ettevaatlikum ka nende vestlustega ja ka nende inimestega, keda sa arvad, et tunned.

Aga veel kord, see on väga halb õppetund, et see piirab inimeste... ma ütleks otse - piirab ka sõnavabadust.

Toomas Sildam on ka ise öelnud, et hakkab edaspidi rahandusministriga suhtlema pigem e-maili teel. Kuidas teiega on - teie helistate veel rahandusminister Mart Võrklaevale või mitte?

Ta palus mul helistada, kui ma millestki aru ei saa. Aga ma arvan, et see, millest ma aru ei saanud, polnud minu arusaamine, vaid et Eesti rahvas ei saa sellest aru. Ma räägin teatava maksu tekitamisest.

Eks me ole helistanud nii peaministriga kui ka ministritega vajadusepõhiselt. Kui seda vajadust ei ole, ei ole mõtet ka niisama lobiseda. Alati ei pea telefoni haarama, kui midagi natukene viltu on. Aga kui on tõsised küsimused, siis kindlasti.

Mitme olulise teemaga, mis sel suvel on üleval olnud, teil ei ole peaministriga kuigi head suhted olnud?

Ma ei väidaks seda. Ma ei näe põhjust, miks ma peaksin personaalselt praegu peaministriga kuidagi tülis olema. See, et me kõik teeme vigu, mõned teevad suuremaid vigu, see ei tähenda seda, et me ei peaks inimestena suhtlema.

Tegemist on institutsioonidega. Institutsioonid peavad omavahel suhtlema sõltumata sellest, kes on minister, peaminister, president. Isikuomadused on erinevad, mõnega klapib see vestlus paremini, mõnega vähem. Aga tööasjad on vaja ajada. Nii et ma ei näe põhjust inimestega tülli minna, miks peaks?

Aga seesama skandaal, mis teie institutsiooni on puudutanud - on see Reformierakonna kättemaks? Teadmata küll, mille eest, aga nii räägitakse.

Mul on raske hinnata, sest tänapäeva maailmas me näeme, kuidas levivad igasugused mõtted ja ideed. Et hakata analüüsima iga käiku, kes on selle taga, miks ta seda tegi? No siis ma jääksingi sellega tegelema. See ei ole minu jaoks põhiküsimus, kes on midagi üles kergitanud.

Aga kui see halvab riiki ja tema väärikust, siis kindlasti tuleb sellele tähelepanu juhtida.

Räägime siis rahast, millest see probleemistik algas. Kas presidendi kantseleil on tõesti liiga ahtad võimalused toimetada?

Kellel on need võimalused täna piiramatud? Ma arvan, et kellelgi ei ole. Aga kindlasti presidendi kantseleil ja presidendil on omad ülesanded, mis on vaja täita. Ja need tuleb täita parimal võimalikul viisil.

On minimaalsed ülesanded, mis tuleb täita, aga lisaks sellele peab ka president vaatama ka kaugemale ette ja tegelema sellise välissuhtlusega, mis tuleb meile kasuks aastate pärast. Isegi siis, kui on ametis järgmine president. See on presidendi ülesanne ja see raha on meil täna piiratud. Me peame tegelema ka kaugemate riikidega. Olgu see Araabia riigid, olgu see Aasia, olgu see Aafrika, sest seal hakkavad toimuma sündmused, mis mõjutavad meid võib-olla alles 10 aasta pärast.

Aga võrreldes eelarveid, siis aasta-aastalt on justkui eelarve ikkagi kasvanud! Milles probleem, öeldakse!

Jah, aga endise teadlasena ma ütlen, et kui me esitame mingid arvud ja kasvukõverad, siis need tuleb panna võrdlusesse. Et võrrelda teistega, võrrelda näiteks riigikantseleiga, võrrelda välisministeeriumiga. Alles siis me saame aru, milline see kasv on. Kogu riigis on ju toimunud kasv, nüüd on see pidurdunud. Nii et näidata, et kui ka presidendi kantseleil on raha natuke rohkem olnud, siis on need investeeringuid IT-sse, mis on kõikidele eraldatud Eesti riigis. Et mina eeldaks, et kui keegi analüüsib midagi, siis võtaks andmed välja ja paneks nad võrdlusesse.

Olles rääkinud nii mõnegi riigiametnikuga, kes on vastutanud eelarve eest, siis nad avaldavad imestust, et kuidas saab juba maikuus minna lisaraha küsima? See tähendab, et on halb majandamine ehk see, kelle käes on rahakott, juhib seda rahakotti halvasti.

Ilmselt on räägitud inimestega, kes ei tea, kuidas eelarve koosneb ja kuidas kasutatakse. Ega siis põhiseaduslikud institutsioonid ei kasuta eelarvet kuu kaupa. Lisaks sellele tulevad ka lisaülesanded, mis on ootamatud. Teinekord on juba ka varasemate presidentide poolt lepitud kokku, et keegi on kutsutud Eestisse külla. Ühel hetkel minu ametiaja jooksul see kutsutud teise riigi president teatabki - nüüd on see aeg, kus ma tulen Eestisse! Siis tuleb see ressurss leida. Kui see on ära kulutatud esimese poolaasta jooksul, siis see tähendab, et teisel poolaastal ei ole võimalik väga palju välissuhtlust teha.

Teine küsimus on personalikulud. Meil on üksjagu nõunikke rotatsiooni korras. Nad tulevad välisministeeriumist ja teistest ministeeriumist. Ja kui nad satuvad presidendi kantseleisse, nad teevad sama tööd või isegi veel rohkem tööd ja kui nende palganumbrid on väiksemad, siis see on on ju probleem. Presidendi lähedal peaks olema ikkagi parimad võimalikud inimesed, et me suudaksime oma tööd teha hästi.

Lähtuvalt sellest, et lisaraha teile ei antud, kas siis nüüd sügishooajale vastu minnes töötab president säästurežiimil?

Ma ei oleks nii dramaatiline, sest need hädavajalikud visiidid, mis on vaja teha, saavad tehtud. Ma lähen Bukaresti, kus on kolme mere initsiatiiv, kuhu peab minema, sest seal on kohal kõik teised kes, on selle initsiatiiviga seotud. Siis on kohtumine Portugalis, mis on kokkusaamine nendele presidentidele, kes ei osale ülemkogul. Need on sellised visiidid, kust sa ei saa puududa.

Aga jääb puudu mõnest olulisest visiidist, mida on ette valmistatud. Ega visiit ei ole niimoodi, et ma ärkan esmaspäeva hommikul üles ja mõtlen, et läheks teisipäeval Austraaliasse. Need on väga pika ettevalmistamisega visiidid ja on kahju, kui nad edasi lükatakse või ära jäävad. Ja vastupidi, kui siia tulevat visiiti peame edasi lükkama või ära ütlema. See on riigi väärikuse küsimus.

Aga see reaalselt on nii, et tuleb jätta ära mõningaid visiite, kuhu teie tahtsite minna ja vastupidi, kedagi külla kutsuda.

Jah, ikka on, aga ma ei tahaks...

Kuidas teie kolleegid suhtuvad sellesse, kui te ütlete, et vabandust, meil ei ole raha?

Vaadake, presidendid elavad selles maailmas, kus ollakse üksteise vastu soliidsed ja viisakad. Ja arusaavad. Eks on ju ka teisi riike, kus on olukordi, kus ei saa seda teha, mida täpselt tahetakse.

Presidentide tasemel siin küll ei teki mingit vimma sellepärast, et keegi jäi vastu võtmata või kuhugi jäi minemata. Aga lihtsalt see meeskond, kes seda visiiti siin või sealpool ette valmistab, nendel on natuke tusane tunne küll.

Puudutab see peamiselt välisvisiite või ka Eestis vähem ringi sõitmist?

Eks ikka. Kui raha on piiratud, siis sa ju vaatad, kust on võimalik kokku hoida. Ja erinevalt ministeeriumitest ei ole meil puhvrit kuskilt võtta. Ministeeriumites on ikkagi need olemas. Tõsi, ka erinevates ministeeriumites on need puhvrid erinevad. Seetõttu ma ei ole päri sellega, et kui midagi kärpida, siis kõigil ühtemoodi.

Ma arvan, et mõnda ministeeriumi või mõnda valdkonda tuleks pigem raha juurde panna, kui me tahame, et riik toimiks korralikult.

Kui kõrgelennulised need kärpearutelud kantselei kontekstis on olnud? On räägitud 24. veebruari tähistamise ärajätmisest, küll pooleldi läbi nalja.

24. veebruar ja 20. august on meie riigi jaoks nii olulised sündmused, mida peab tähistama. Jah, me oleme arutanud, sest mõlemad üritused on läinud kallimaks. Me ju ostame kõik sisse, me ei tee ise midagi. Kui sulle öeldakse igal aastal, et kõik on kolmandiku võrra kallimaks läinud, siis sa pead mõtlema, kuidas seda üritust teha niimoodi, et ta ei tunduks säästuüritusena.

Need on tõesti sündmused, mis peavad särama. Ka see roosiaia üritus, me ju püüame järjest rohkem inimesi sinna tuua, et ta ei oleks mingi väga kitsa seltskonna üritus, vaid võimalikult paljud saaks sellest osa. See on õnnestunud viimasel kahel aastal ja ilm on ka seda soosinud. Aga hakata kokku hoidma või ära jätma, siis me kaotame midagi väga märgilist.

Kuivõrd mõistlik oli president Kersti Kaljulaidi otsus Liberty mõis ehk siis presidendi residentsi projekt pausile panna, mis nüüd meile teadaolevalt on ka müüki läinud? Temal ei olnud toona kodu vaja, aga teie Tallinnas ei elanud, kui presidendiks saite.

Ma ei suunaks seda konkreetselt selle Liberty mõisa peale, mis oli tõesti väga halvas olukorras ja võib-olla ta isegi ei paikne hästi, sest see eeldab läbi linna sõitmisi. Residentside omamine ei tohi olla sõltuvuses, kas president saab valitud Tallinnast ja tal on seal kodu või ta tuleb kuskilt eemalt. Presidendid on ka erinevad. Mina olen harjunud sellega, et ma elan Kadriorus selles majas, kus on kantselei.

Aga kindlasti on presidendid, kes tulevad ja eeldavad, et neil on eraldi residents, mis on tegelikult mõistlik. Olgem ausad. Meie naaberriikidel on mõnel isegi mitu residentsi.

See on koht, kus sa tegelikult võtad oma külalisi vastu. Täna on seda väga keeruline teha Kadrioru korteris. Aga oleks võimalik residentsis, kus on rohkem ruumi, rohkem vabadust, rohkem intiimsust.

Aga teie elate Kadrioru residentsis ja kui tööpäev lõpeb, lähete uksest sisse, kus jõuate oma koju nii-öelda.

Ma ei nimetaks seda nüüd residentsiks, see on presidendi kantselei, kus ma elan. Seal on üks nurgakene majast, kus ma tõesti elan ja eks see töö ja muu elu läheb segamini küll. Ma olen teinekord ka toatuhvlitega tulnud kabinetti, aga päris pidžaamaga ei ole mööda maja liikunud. Aga seal kaob see sein ära küll, kus on töö ja kus on kodu.

Aga see on jälle selle ameti paratamatus ja millega ma üldiselt olen harjunud. Privaatsust sinu eraelus väga palju ei ole.

Kui proua Sirje Karis oli Tartus muuseumijuhiks kaks aastat tagasi, siis oli jutt, et tema jääb elama teie päriskoju.

Jah, nii see mõte oli, aga ka presidendi abikaasal on üksjagu ülesandeid minu ametist tulenevalt. Kahte rolli täita oli natukene keeruline - tuli vastu võtta otsus, kumb siis jääb. Seda enam, et tegemist on ju erinevate linnadega.

Ma arvan, et see, mis rolli ta praegu täidab, see on ka tema jaoks huvitav ja uus. Olla patroon. Ja nüüd ta sõidab Kiievisse presidendiproua kutsel arutama laste tervist ja vaimset tervist, mis sõjakontekstis on ju väga oluline. Nii et neid rolle tal on ja kahte ametit pidada ei jõuaks.

Aga olete te teadlikult selle valiku teinud, et erinevalt Kersti Kaljulaidi abikaasast on teie abikaasat avalikkuses palju rohkem näha?

Jah, üks asi on tegemine, teine asi on, kuidas meedia seda vaatab ja kajastab. Võid ju teha väga palju toredaid asju, aga kui sa avalikkuse ette ei jõua, siis nad jäävadki sinna. Mitte et need teod oleksid vähem väärtuslikud. Eks see on jälle tõenäoliselt presidentide otsus, kuidas abikaasa roll on.

Ma tean ühe suure riigi presidenti, kes teist korda valiti tagasi ja siis ta abikaasa otsustas tööle minna. Ta ütles, et ta ei taha minna pensionile presidendi abikaasana, vaid tahab minna mingist ametist.

Kuivõrd väärikas on täna presidendi amet Eestis?

Seda oskate nüüd hinnata teie ja avalikkus. On ju diskussioon olnud, kas Eestil üldse peab president olema. Ma arvan, et tal on mingi tasakaalustav jõud. Et ta hoiab võime lahus ja las ta siis praegu olla.

See diskussioon, et kas presidendi peab valima rahvas või parlament - pärast taasiseseisvumist pole ju ühtegi presidenti rahvas valinud. Katse on olnud. Kui ma ametisse sain, siis ma lubasin, et ma räägin erakondadega. Seda ma ka tegin. Aga näha oli, et sellist konsensust ei ole.

Kui aktiivne te enda hinnangul olete presidendina olnud avalikkuses ja oma tegemistes, sh teiste riigipeadega suhtluses?

Ma ei oska hinnangut anda endale. Meil on otsustatud, et NATO kohtumistel ja Ülemkogul käib peaminister, presidendid ÜRO-s. Eks see määrab ka natukene ära, kuidas sa avalikkuses esined. Kui peaministrid ja välisministrid saavad oma tööga hakkama, siis ei ole mõtet sinna kõrvale särama minna. Mõnikord tasandad mõningaid nurki, mis on tekkinud.

Mul ei ole soovi olla kogu aeg ajalehtede esilehtedel. Tööd saab teha väga erinevalt ja riigid teevadki seda väga erinevalt. Ka sellise suure riigi kui Saksamaa president teeb oma tööd, aga rohkem teatakse ikka kantslereid.

Teie naljataju kohta me juba rääkisime, kuidas te kriitikat talute?

Kes meist ikka kriitikat armastab, aga kui ta on sisuline, siis ta jääb külge, sa mõtled järele, et kas see, mis ta nüüd ütles, et palju seal tõtt on. Päris nii ka ei ole, et ah, mis mul sellest, mis ta ütles. Ikka natuke analüüsid. Kui ta on kriitika, kui ta ei ole kritikaanlus, siis seal on vaks vahet.

See, mida avalikkuses välja tuuakse on see, et te olete rohkem ikkagi Eestis. Te ei sõida mööda maailma nii palju, kui teie eelkäijad.

Eks erinevatel presidentide on erinevatel aegadel olnud ka erinevad rollid. Ja seda peab president tunnetama. Maailmas võib ringi sõita muidugi, aga sa pead analüüsima, mis selle mõju on.

Toona, kui oli Kersti Kaljulaid president, siis oli õhus ju ÜRO Julgeolekunõukogus ajutise liikme staatus ja tema täitis seda rolli. Kui nüüd statistikat vaadata, siis neid riike, kus ma olen selle kahe aasta jooksul käinud, on mõnes isegi rohkem kui tahaks. Need sõidud on küll lähedased, ei ole väga kaugele mindud, aga nad on vajalikud. Sõita on tulnud küll üksjagu.

Mulle jäi hiljuti silma selline ütlus, et tahtsime presidendiks inimest, kes oleks nagu Arnold Rüütel, aga räägiks võõrkeeli ja me saimegi presidendiks inimese, kes on nagu Arnold Rüütel ja räägib võõrkeeli.

Raske midagi öelda, mina seda kirjutanud ei ole. Eks peab küsima selle inimese enda käest. Need võrdlused on ju alati sellised pool naljaga ühest küljest, aga midagi nad ikkagi näitavad.

Eks hinnang presidentidele antakse mitte tema ametiaja jooksul, vaid alles 10 aastat hiljem. Siis kui on näha, mis reaalne mõju sellel ajahetkel presidendil oli. Presidendile hinnangut kohe anda on võimatu. Kui just president hakkama ei saa mingisuguse asjaga, mis halvaks riigi mainet.

Kui ma hiljuti intervjueerisin julgeolekuekspert Meelis Oidsalut, siis viidates taas Kaja Kallase skandaalile, ütles ta, et sel skandaalil on mõned positiivsed tagajärjed juba olnud - üks on olnud president Karise poliitiline ärkamine ehk et te olete leidnud oma sisemise Kersti Kaljulaidi.  

Mida ma oskan selle kohta öelda... Ma oskan öelda niipalju, et ega iga asja peale ei pea reageerima. Et on väga palju asju, kus ma võiksin sõna võtta. Iga nädal. Aga ma arvan, see diskrediteeriks ka presidendi institutsiooni.

Sõna tuleb võtta siis, kui on presidendi koht sõna võtta. Ega minule ka ei meeldi üks või teine seadus või mingi muu toiming, mida valitsus teeb. Aga hakata seda avalikult kritiseerima ei ole eriti eriti mõistlik. Seda enam, et presidendil ei ole Eesti riigis seda rolli, vaid ta ärkab siis, kui on tõesti vaja.

Vahetame teemat. Kui te kaks aastat tagasi ametisse saite, rääkisite haritud ja targast rahvast. Kuidas rahva harimisega on läinud?

Rahvas saab targemaks kogu aeg. Täna me käisime lasteaias ja ma lugesin lastele n-ö sõnad peale, et ärge kaotage võimet küsimusi esitada. Mida rohkem te oskate küsimusi esitada, seda targemaks meie rahvas ka muutub. See on liikumine ideaali poole. Seda me püüame teha ja haridus on üks olulisemaid verstaposte mitte ainult üksikisiku tasandil, vaid ka riigi julgeoleku tasandil. Mida targemad me oleme, seda targemaid otsuseid me teeme ja seda targemini me vaatame ka tulevikku.

Hariduses on mitmeid probleeme, mis on pikalt olnud. Alustame venekeelselt hariduselt eestikeelsele üleminekust. Mis on läinud valesti, et see ei õnnestu?

Ilmselt ei ole seda kõike võetud piisava tõsidusega. Ma kohtusin just Tallinna Ülikooli õpetajaks õppivate tudengitega, kes tõsi, 90 protsenti õpetavad juba koolis. Seal olid ka õpetajad, kes juba on vene koolis. Nad ütlesid, et see ei ole üldse lihtne ülesanne. Õpetajad, kes on vene taustaga või kelle kodukeel on vene, aga räägivad väga puhtalt eesti keelt. Nad ütlevad, et seal ongi üksjagu õpetajaid, kes ei suuda eesti keelt ära õppida, aga nad on väga head õpetajad.

Üks küsimus, mida ma küsisin õpetajatelt, kes on vene või ka ukraina taustaga, et kas see annab mingi eelise, et olete eesti keele ära õppinud? Ja nad ütlesid, et see ei anna mingit eelist. Ehk seda tunnetust ühiskonnas ei olegi, et eesti keele ära õppimine annaks selles riigis mingid eelised. Üks vastus oli, et saame vene keelega väga hästi hakkama ja eesti rahvas armastab meid ja miks me peame eesti keele ära õppima.

Nii et selle teemaga peab tegelema süvitsi, eriti piirkondades, kus eesti keelt ei kuule. Kuidas seda õpet korraldada, see on ka kallis lõbu.

Ma olen käinud välja mõtte, et teeks nii, et võtaks ühe vaheaasta ja õpetaks ainult eesti keelt. Noor inimene õpib aastaga, isegi poole aastaga keele ära. Ja siis me saame jätkata eriala ainetega ja eesti keeles. Üks aastakadu ei ole nii koormav ja surmav tänases maailmas, noored ikka käivad välismaal koolides ja tulevad tagasi. Tasuks mõelda, see võibolla lihtsustab eesti keelele üleminekut.

Kas te näete, et poliitikud ja seda peamiselt kohalikul tasandil, kohati torpedeerivad võimalikku üleminekut eestikeelsele haridusele?

Mina ei ole otsest torpedeerimist näinud ja ma ei ole seda teemat süvitsi rääkinud omavalitsustega. Üldine kuvand on ju ikkagi selline, et kõik tahavad üle minna. Aga saatan on ju teatavasti detailides ja sealt need probleemid algavadki.

Ja probleem, mis hariduses kindlasti on samamoodi aastaid olnud ja millele te juba viitasite, on õpetajate hulk, kes on valmis klassi ette astuma.

Õnneks numbrid ja arvud näitavad, et soov õpetajaks saamisele on kasvanud. Aga noored õpetajad kurdavad, et see koormus on nii suur, et nad vajavad sinna kõrvale abiõpetajat. Kui me tapame ära noore õpetaja piltlikult öeldes esimese kahe aastaga, siis nad lahkuvad koolist ja leiavad muu töö. Teises otsas on meil vanem generatsioon õpetajaid, kelle soov on minna teenitud vanaduspuhkusele. Ja me olemegi olukorras, kus õpetajaid ei ole piisavalt.

Meil on olnud tore suvi selja taga, kus me ühiselt laulupeol koos laulsime, aga on fakt, et Eesti rahvastik väheneb. Kuidas seda lahendada?

See ei ole ainult meie probleem. See on väga paljude riikide probleem, see on isegi Hiina probleem. Aga mis nüüd soosiks, et meil rohkem sünde oleks? Eks see on jälle seesama, et sa tunnetad, et keskkond, kuhu sa tahad, et lapsed sünniks, oleks soosiv. Peab olema natukene helgem perspektiiv, nagu oli 1990-ndate alguses. Meil oli tuleviku visioon ja vaade. Täna ei ole seda.

Aga ma usun, et küll need lapsed ikka sünnivad, kus nad siis nüüd sündimata jäävad.

Kas perepoliitika saab ja peab olema ainult rahapõhine.

Kindlasti mitte ainult rahapõhine, aga on peresid, kes vajavad toetust. Noortel inimestel, kellel on üks, kaks või kolm last - see on ikkagi ka finantsiline koormus. On ka üksikvanemad, kes vajavad tuge. See toetus ei peaks kuskile kaduma, aga ta peaks olema tunduvalt lihtsamalt üles ehitatud, kui praegu seda püütakse teha.

Me hakkasime rääkima rahvastikust ja eestlastest ja jõudsime kohe sündide juurde. Kas muul viisil on ka võimalik eestlaseks saada ja kas me ei peaks ka seda rohkem edendama?

Kui te peate silmas eestlasteks saamist läbi selle, et meil on Eesti riigis väga palju erineva etnilise taustaga inimesi, siis see on sisetunnetus, kas sa tunnetad, et oled eestlane või sa ei ole eestlane. Sõltumata sellest, kas su vanavanemad olid mõnest muust rahvusest.

Ma käisin aasta või rohkem tagasi Narvas, kus arutati sellel teemal, et kes me oleme. Ma ütlesin, et kui te olete venelane, siis mis sellest halba on, kui olete venelane, kes elab Narvas ja olete Eesti Vabariigi kodanik. Oma juurte tausta ei peaks mitte kuidagi varjama, kuigi tänases olukorras, kus Ukrainas käib sõda, hoitakse ennast tagasi. Aga põhimõtteliselt ma arvan, et meil kõigil on ju mingi taust. Eks rahvused ju ka segunevad ja see on rohkem sisetunde küsimus.

Mina elasin viis-kuus aastat Hollandis ja ega ma ei arvanud, et peaksin hollandlane olema. Kuigi mulle Hollandi kodakondsust soovitati, aga ma jäin ikkagi eestlaseks. Ma oleks ilmselt 10 aasta pärast olnud seal eestlane, mis sellest, et oleksin elanud Hollandis.

Ehk siis türklased, soomlased ja kes iganes Eestis on, kui nad on ära õppinud eesti keele, saanud Eesti kodakondsuse ja tajuvad, et nad ise on eestlased, siis nad on eestlased?

See on pikk protsess. See ei ole nüüd niimoodi, et sa tuled Türgist, õpid keele ära ja põhiseaduse pähe ja oled kohe eestlane. See käib ikka pikemalt. Ega ka nendes riikides, kus türklased on juba pikka aega olnud, nad on ikkagi türklased, aga neil on selle riigi kodakondsus, kus nad on.

Ma tulen meie jutuajamise alguse juurde korra tagasi. Kas ma sain õigesti aru, et senise kogemuse pealt selles ametis teile see amet täitsa meeldib?

Ma ütleksin niimoodi, et igas ametis mida keegi on pidanud või mina olen pidanud, on hetki, kus sa mõtled, et pagan küll. Aga samal ajal on seal momente, mis selle kõik tasakaalustavad ära. Selles ametis sa kohtud inimestega, kellega sa varem ei ole kohanud ja saad targemaks. Sa näed, et maailm on tunduvalt avaram ja ka Eesti riik on tunduvalt avaram kui kui ühte või teist ametit pidades.

Teil täitub pool ametiaega. On vast paslik küsida, et kui selline võimalus tekiks, siis kas te tahaksite jätkata presidendina ka teisel ametiajal?

Te ütlesite õigesti, et möödub pool ametiaega. Kui see aeg käes on, siis on see hetk otsustada. Ma olen otsused teinud siis, kui otsus on vaja teha. Senikaua ma püüan anda endast parima sellesse töösse, mida ma parajasti teen.

Minu varasem CV näitab, et ma ei ole kippunud väga teist korda ametisse kandideerima. Kuigi istuval presidendil, istuval rektoril on tunduvalt lihtsam seda teist ametiaega kätte saada.

Kas siin võib saada ka probleemiks suhtlus Reformierakonna juhtidega, kes täna on teiega keerulistes suhetes?

Seda peab nende käest küsima. Mina ei näe siin mingit keerulist suhet. See, et on mingid väljaütlemised, jumal... Kui ma olin riigikontrolör... Kui vaadata seda, mis siis ajakirjanduses tuli, kui ma oma esimese raporti parlamendi ees tegin, siis ma olen selliste asjadega harjunud. Üldiselt poliitikas sellised väljaütlemised emotsionaalselt väga palju kaalu ei oma, kui lõpuks läheb otsustamiseks.

Mina ei otsi konflikti, aga teinekord on see vältimatu, et sa pead ütlema asju välja. Teinekord tuleb ka konflikti minna teadlikult, et see probleem, mis õhus on, saaks lahendatud.

Ja selleks, et teist ametiaega saada, te ei hoia ennast tagasi?

Ei, miks ma peaksin? Aga põhiseaduslikud institutsioonid, kaasa arvatud president, tema ametiaeg võiks olla seitse aastat. Ja üks ametiaeg. Viis on natuke vähe, 10 on liiga palju. Seitse on paras. Siis ei pea üks või teine inimene, kes selles positsioonis on, hakkama muretsema kuskil neljandal aastal, et järsku ma tahaks jätkata. Ja ta ei tee oma tööd kõige paremini, vaid hakkab oma positsiooni hoidma.

Aga mina enda puhul seda ohtu kindlasti ei näe.