Kas kahetsete, et läksite Narva linnapeaks?

Ei, kindlasti mitte. See on olnud erakordselt lahe kogemus, mul on ju ka kahekordne kogemus, lühikest aega enne eelmisi valimisi, siis valimised ja siis ligi kaks aastat. Mõnes mõttes olen rõõmus, et praegu lõpeb selline suure avalikkuse tähelepanu all kestnud töö, mis tegelikult on kestnud 2018. aasta lõpust - kokku viis aastat. Ministrina, siis riigikogu liikmena, siis Narva linnapeana. Ma tõsiselt naudin seda natuke teistsugust elu, siis tuleb aga kindlasti tagasi tulla ja edasi minna. Ma ei kao poliitikast ja Narvast mitte kuhugi. See on päris selge.

Milline uus töökoht teil silmapiiril on?

Ma ei saa seda nii täpselt välja öelda. Tööleping ei ole alla kirjutatud, aga võin öelda, et mul on töö Narvas ja avalikus sektoris. Ja ma olen väga õnnelik, et ma selle töö leidsin. See on andnud mulle ka tegelikult väga suure enesekindluse. Ega ma oma teed töötukassasse ausalt öeldes ikka ette ei kujutanud. Ja ma arvan, et praegu pole aeg, kus ka päriselt lõdvestuda. Praegu on ikka aeg, kus tuleb ka Narva poliitikas väga aktiivselt edasi tegutseda. Eks praegu on palju ka selliseid hirmu- ja tondijutte, mis kõik Narvas hakkab juhtuma, aga selleks, et tõepoolest ei juhtuks, tuleb vaadata uuele võimule sügavalt silma ja näppudele ja vaadata, mis juhtuma hakkab. Selles mõttes minu soov jääda Narva on siiras ja täna ma võin öelda, kui ma ei oleks leidnud Narvas tööd, siis ma oleks pidanud võib-olla kaaluma mujale minemist, aga siis oleks jäänud Narva tagaplaanile.

Kas teie uus töö on seotud kuidagi haridussektoriga?

Jah, mõni ime! Aga täpsemalt ei saa sellele küsimusele vastata.

Millised muutused tõite linnapeana Narva poliit- ja ühiskonnaellu?

Eelmisel aastal peale tankilugu ütles üks tark inimene mulle, et valge mees ka arvas, et ta muudab Aafrikat, aga Aafrika muutis teda. Kindlasti on raskem hinnata, mida mina olen Narva toonud, kui öelda, kuidas Narva mind on tegelikult muutnud. Kindlasti värvilisemad riided ja punasemad küüned väliselt, aga Narva on õpetanud mulle asjadest aru saama südamega, sest vahel mõistusega ei saa aru. Narva on teinud minust kindlasti tunduvalt tolerantsema inimese. Narva inimesed on erakordselt kannatlikud, teise keelega, vähese rahaga osata elust rõõmu tunda ja hakkama saada - see on mind alati alati hämmastanud ja võlunud. Ma arvan, et me oleme Narva avanud Eestile ja ka väga paljudele teistele inimestele. Panustasime turismi arengusse, ootasime külalisi, suhtlesime palju väljapoole.

Mul on alati väga südamelähedane olnud töökohtade teema, et kui ei ole ikkagi töökohti, siis ei ole ka mõtet linnal, sest Narva elanikkond väheneb kähku - 700- 900 inimest aastas, pooled nendest lähevad, nagu mina ütlen, kalmistule. Nendel, kes on peale sõda tulnud, saab elukene otsa.

Ja palju minnakse Narvast ära. Nüüd, tänu Õiglase Ülemineku Fondile, hakkavad Narvas jälle tekkima uued töökohad ja ma tahaks väga olla selle juures, kui nad lõplikult tekivad, sest praegu on nad veel loomsel. Ma arvan, et meil õnnestus teha palju linnale olulisi dokumente, arengustrateegia, üldplaneering on vastuvõtmisel, veel mitmed strateegilised dokumendid. Ja mis seal salata, ma kasvatasin ja sundisin oma kolleege inimestega palju suhtlema.

Mis on inimestele näha, need on linnapildis lõpetatud suurprojektid: teed, kaks riigigümnaasiumit - üks valmis, teine saab valmis. Need on küll riigi projektid, aga seal on linnal olnud oma osa. Raekoda on valmis, talvel saab valmis esimene päris uus lasteaed, järgmiseks sügiseks saab valmis Kesklinna kool. Narva vanalinnast on saanud ilus linnaruum, sest sealt on võetud maha nõukogudeaegseid hooneid ja võetakse veel. Peagi hakatakse ehitama ka esimest üürimaja. Ma võiksin jätkata. Linnapea töö lõpetamine oli minu jaoks ootamatu. Ma ei ole selles kuidagimoodi valmistunud ja mul on kuni viimase hetkeni, kuni homme õhtuni, töökohustused. Sellel suvel sai väga palju tööd tehtud: suvel ei ole volikogu istungeid, sest volinikud puhkavad ja siis oli ka tunduvalt rahulikum asju ajada.

Narva poliitika, kohalik omavalitsus, tundub siit Tallinnast vaadates natukene teistsugune, tundub, et võib-olla seal ei ole kõik päris nii, nagu õigusriigis asjad käivad. Kuidas teha nii, et poliitikaanalüütikud siin Tallinnas ei kasutaks sellist sõna sõnapaari Narva valitsemise kohta nagu korruptiivne võimukultuur?

Eks tuleb tõestada, et see nii ei ole, eks ju. Ja see võtab ka aega, arvata, et midagi saab muuta sõrmenipsust... Ma olen nii kaua ilmas elanud ja saan väga hästi aru, et kiired muutused ei ole võimalikud. Sa pead väga palju inimesi saama endaga muutustele kaasa, vähemalt kaks kolmandikku nendest, keda see muutus puudutab, siis sa saad midagi muuta või teiseks teha. Kaks Narva halli kardinali on lausa vangis olnud, eks. Nüüd on hea see, et halle kardinale ei ole.
Et asjad käisidki ausalt ja avatult läbi vastavate komisjonide. See on oluline, aga selleks, et ka Tallinna ajakirjanik ja Tallinna poliitik veenduks, selleks peaks olema pikem aeg ja meeskond, kellega muutusi teha. Niimoodi sõrmenipsust on see võimatu. See võtab aega, lihtsalt võtabki aega, aga veel kord, tegelikult Narva on õigel ja heal teel.

Narvas on väga olulised olnud kaks asja: kui sa oled volikogus, siis sisuliselt sinu töökoht on kaitstud: kas sa vastad kvalifikatsioonile või ei vasta, su töökoht on kaitstud. Kas sa oled koolijuht ...

... kes ei täida keelenõudeid?

Jah, olgu need siis eesti keel või haridustase või sa lihtsalt ei ole konkursil parim. Töökaotus ei tule lihtsalt kõne alla: omasid maha ei jäeta, nagu Keskerakonna kongressil on öeldud. Ükskõik, mis see töökoht on, ta peab säilima, ja siin on linnapea ülesanne, kuidas see töökoht säilib. Teine asi on kauplemine linnaasutuste nõukogude kohtade ümber. Need on kaks asja, mille korda tegemine ei ole lihtne.

Teha nii, et linnaasutuste, Narva haigla või Narva Vee nõukogus oleksid vähemalt ka spetsialistid, saab teha ainult uute valimiste järel. Sellega ollakse nii harjunud, et saab palgalisa: sa saad lihtsalt 300-400 eurot, iga kuu saad pangaarvele lisaks 500 eurot volikogust ehk kokku 800 kuni 1000 eurot saad vähemalt oma pangaarvele lisaks. See ei olegi väike summa, eriti Narvas, kus keskmine palk on 1200 eurot, ja kui seda nõukogu tasu hakatakse ära võtma, püha jumal, milline kisa! Seega on üllatav, kui inimesed selles olukorras volikogu koosolekul ei käi või nõukogud otsuseid vastu ei võta.

Seda olukorda saaks muuta alles peale järgmisi valimisi, praegu see lihtsalt ei ole võimalik. Mis puudutab haridusjuhtide töölepinguid, siis ülimalt põhimõtteline küsimus selles olukorras, kus on eestikeelsele õppele üleminek, on see, et kui haridusasutuste juhid ei vasta nõuetele, ei saa me kindlasti nõuda seda ka õpetajalt: ikka kõigepealt juhid ja juhtidele järgnevad nendega koostööd tegevad inimesed.

Kas Narva on nüüd ainus omavalitsus, kus on sellised probleemid? Ma arvan, et ei ole. Minul ei ole teiste kohalike omavalitsustega suurt kogemust, aga seda räägivad ka päris väikeste omavalitsuste juhid, et selline kauplemine ametikohtadega käib ka mujal. Narva on lihtsalt kohtuprotsesside tõttu silma paistnud, aga tasuks vaadata ka teistesse kohtadesse sügavalt sisse.

Kes on need, kes Narva poliitikas praegu jõujooni tõmbavad? Kes jäävad, kui teie ära lähete?

Saabki siis praegu olema kaks suurt fraktsiooni ja siis mõned inimesed, kes ei oska öelda, kus nad täpselt on. Ühte fraktsiooni juhib Aleksei Jevgrafov, teist juhib Jana Kondrašova, aga ma loodan, peagi hakkan juhtima mina. Eks me siis Aleksei Jevgrafoviga neid jõujooni asume tõmbama. Aga seda, mis Narvas toimus, ei saa taandada Aleksei ja minu vaheliseks konfliktiks, sest tegelikult on see väärtuskonflikt.

Tänavanimed - see on selline jäämäe veepealne osa, et kas tohtis või ei tohtinud tänavasilte vahetada. No mis jutt see nüüd on? See teema tuleb lihtsalt lõpetada.
Põhimõtteliselt on Aleksei nägemus, et Narva on selline väike suletud koht, kus aetakse asju oma reeglite järgi ja kellelgi teisel ei ole sinna asja. Mina püüdsin ajada, et Narva on linn Euroopa Liidu ja Eesti alguses, kust tõuseb Eesti päike.

Narval on olnud häid aegu küll ja selle põhjuseks on alati olnud ka Narva väga hea ja väga huvitav geograafiline asukoht. Ega praegugi, kui Narva ehitatakse magnetitehas, tehakse seda sellepärast, et muldmetallide tootmine on Sillamäel, sellepärast, et siin on elekter, sellepärast, et siin on transport. Ega Narva asukohta ei muuda mitte miski, aga Narva inimesed vajavad lootust, valguskiirt tunneli lõpus ja arusaama, et see ei saa olla vastutuleva rongi tuled, vaid et see on tõesti midagi paremat. Narva inimesed vajavad lootust ja seda lootust püüdsingi inimestele anda.

Kas Narva poliitikas on ka midagi sellist, kuhu kaitsepolitseiamet peaks vaatama teravamalt sisse?

Eks ma oma endiste kolleegidega kaitsepolitseist ikka suhtlen ja jään ka suhtlema. Me ei saa muidu lahti segastest lugudest, kui me nendele tähelepanu ei juhi. Eesti on õigusriik. Palju on selliseid asju, kus sa tead, et see on vale, aga
püüa sa tõestada. Eks kaitsepolitseil Narvas ikka tööd jagub.

Kui palju pidite linnapeana ise tegema võimu nimel selliseid kompromisse, mida te südames ei oleks tahtnud teha?

Paar kuud tagasi mõtlesin, et kui olla kaua aega huntidega koos, siis hakkad ise ka uluma. Et see sisemine kompass võib hakata kõikuma. Osa asju enam ei tundugi nii kohutavad, et no olgu, on vaja seal ühele inimesele leida töökoht.
Peatusin õigel hetkel. Ma ei teinud seda, aga ma olin väga üllatunud, et ma sellisele mõttele tulin. Kui sa oled oma väärtustega vähemuses, siis... Seda on natuke piinlik rääkida, aga kui ma seda ei räägiks, oleks ka halb.

Vahel jätsin midagi olulist välja ütlemata. Enne sõda käisin 9. mail lilli panemas tanki mälestusmärgi juurde, nii nagu Narva inimesed, kuna ma tahtsin olla koos oma inimestega ja näidata nendega solidaarsust. Ma ütlesin, et panin need lilled Teise maailmasõja lõpu puhul, fašismi lõpu puhul. Aga ma ei öelnud seda lause teist poolt, et meie jaoks algas siis teine õudus, nõukogude okupatsioon.

Tagantjärele saan aru, et oleksin seda pidanud ütlema. Õppisin kindlasti selle kahe aastaga asju selgemalt välja ütlema, seisma inimeste vastas ja lihtsalt otse asju välja ütlema. Ma õppisin käima mööda kitsast rada, jalg jala ette, aeglaselt, aga kindlas suunas. Ma arvan, et see tegi mind inimesena ja poliitikuna tunduvalt tugevamaks ehk teisisõnu mul on täiesti selge, mida ma teinekord teeksin teistmoodi.

Kas te Narva linnapeana riigi tuge tundsite?

Mina ei saa öelda, et riik ei ole midagi teinud, see oleks äärmiselt ebakorrektne.
Mõtleme ainuüksi sellele, et meie Kesklinna kooli ehitus on kokku 23 miljonit eurot, millest 15 miljonit on andnud Eesti riik. Meie teedeprojektis on sisuliselt pool raha riigilt. Praegu on lõppjärgus menetlused, et Narva haigla saaks raha rekonstrueerimiseks ja ehitamiseks. Nii et minul on küll olnud ministritega ja riigiametnikega valdavalt väga-väga hea koostöö. Muidugi ma tulin ise otse parlamendist, eks mul oli nendele inimestele, kellega ma olin olnud, kas koalitsioonis või opositsioonis, erinevatel pooltel, hoopis lihtsam helistada, sest ma lihtsalt teadsin kõiki inimesi. Narva kindlasti vajabki linnapead, kes Tallinnas suudab koputada eri ustele ja ma olen näinud väga palju ministeeriumite ametnikke, kes ei ole kunagi ära öelnud abist. Mind on konsulteeritud nii riigiametitest kui ka teistest omavalitsustest.

See jutt, et riik ei aita Narvat, praegu kindlasti ei päde. Kindlasti on olnud segasemaid ja halvemaid aegu. Narva ei tohi pöörata Tallinnale selga ja Narva ei tohi tõmmata ringkaitsesse. Miks seda tehti pikka aega Narvas, seal oli väga lihtne põhjus. Kui sul on ühine vaenlane, siis saad asjad sisemiselt korda. Ühine vaenlane oli Tallinn ja see kestis mitukümmend aastat, enne kui see uskumus õnnestus ära lõhkuda esimest korda sügisel kolm aastat tagasi. Et riik ei ole enam Narva vaenlane ja see on kahepoolne protsess, kui toimub lähenemine ühelt ja teiselt poolt, siis see lähenemine toimub.

Aga selline tavaline Narva inimene, kellele toasoe kallineb sel talvel oluliselt ja kes oleks võib-olla soovinud, et riik kompenseeriks hinnatõusu talle kasvõi ühel aastal. Milline võiks olla tema suhtumine riiki?

See tõus, 80 protsenti korraga, on muidugi ränk, kuigi praegu jääb Narva soojahind üheks Eesti madalamaks. Eriti olukorras, kus keskmine palk on 1200 eurot. Muidugi Narva on ka ümbrikupalkade pealinn, aga 30 protsenti inimestest on pensionärid, sealhulgas 5000 inimest on üksi elavad pensionärid.

Sellepärast palusingi riigilt seitset ja poolt miljonit eurot ehk poole selle summa kompenseerimist. Peaminister Kaja Kallas ütles sellest ära, viidates sellele, et Narva on niigi palju saanud. Sellega ma päris nõus ei ole, empaatiat ei ole keegi ära keelanud. Mingisuguse toetuse, kasvõi siis sellele osale Narva inimestest, kes on tõesti raskemas olukorras, mitte minusugustele, oleks riik võinud ja pidanud leidma.

Aga Narva inimesed on erakordselt kannatlikud. Nende arutelu on umbes selline, et olgu, et sooja hind poole kallim, see tähendab seda, et oleme külmemas toas
ja jäätist ei osta. Käime Lidli poes, Selveris ei käi. Eks inimesed ikka saavad kuidagimoodi hakkama. Lõppude lõpuks Narva inimesed tunnevad Venemaa elu-olu paremini kui meie, sest nad on käinud vähemalt Ivangorodis, ja enne Covidit ju päris palju käidi seal, ja Ivangorodi ja Narvat ei saa omavahel võrrelda. Elukvaliteet, vabadus, ka sõnavabadus, on meil midagi hoopis muud.  

Ma olin suvel šokeeritud, kui mõned volikogu liikmed ütlesid, et nad kutsuvad inimesi tänavale võitlema sooja hinnatõusu vastu. See tänavale minek, eriti kui sellise üleskutse teevad volikogu liikmed, on tegelikult erakordselt alatu ja ülipopulistlik. See tänavale minek ei muuda ju midagi.

Te mainisite, et see, mis toimub Venemaal, mis olud seal valitsevad, on Narva inimestele hästi teada. Aga kuidas te seletaksite siis sellise poliitilise ühenduse nagu Koos edu Narvas?

Ma pidasin silmas, et tegelikult ei tunne narvakad mitte Vene poliitilist olukorda, vaid seda, kui kehv võib elu olla. Koos'i edu tuleneb otseselt sellest tanki äraviimise ajast. Aivo Peterson rääkis seda, mida inimestele meeldis kuulda, ta rääkis seda Youtube'is, kirjutas seda Facebookis. "Meie tank, oleme sõja vastu, meie ei ole süüdi, et on sõda" - inimestele meeldis seda kõike kuulda, ta rääkis lihtsaid lauseid ja märtsikuu oli ikkagi veel suhteliselt lähedal nendele suvistele
sündmustele ja inimeste šokile. Parlamendivalimistel hääletasid ju ainult Eesti kodanikud, ja seda tulemust, kus Aivo Peterson ja Mihhail Stalnuhhin jäid ääri-veeri, sisuliselt eriti Stalnuhhin isikumandaadist ilma. See kindlasti kainestas Eesti poliitikat, aga samas selle otsene väljund oli vaid Ida-Virumaa esindaja ametikoha loomine ja Narva haigla raha, mis olid kirjas koalitsioonilepingus.

Ma arvan, et edu peitub selles, kui erakonnad võtaksid Narvat tõsiselt. Aga eks paljudel poliitilistel jõududel, kes on siin Tallinnas, on Narvast natuke ükskõik, sest valijaid nad Narvast nagunii ei saa. Ei ole sellist jõudu, mis paneks narvalasi hääletama Isamaa või Reformierakonna poolt. Eks poliitilised jõud peaksid peeglisse vaatama.

Kui palju teie oma koduerakonnaga, Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonnaga, suhtlete?

Ka mina pole tubli sots olnud ja mingit erakonnatööd kunagi teinud, ma lihtsalt ei ole selline inimene, ma ei oska seda teha. Aga võib-olla tuleb ära õppida.

Kui me juba valimistest räägime, siis kas Vene kodanikelt tuleks võtta ära valimisõigus Eesti kohalikel valimistel?

Mina olen selles osas ikka üliskeptiline, see on 36 protsenti Narva elanikkonnast, mis me neile asemele pakume! Neil puudub siis võimalus kohalikus elus üldse kaasa rääkida. Koos'ile ja Stalnuhhinile tulid ju Eesti kodanike hääled. Mis me neid Vene kodanikke selle pärast karistame, kuidas Eesti kodanikud hääletasid. See ei ole loogiline.

Mina ei puutuks seda teemat, sest kui miski asi on inimestel olemas, siis selle äravõtmine on keeruline. Ja nii õiguskantsler kui ka president on öelnud,
et see ei vasta põhiseadusele. Mina selle mõttega ei mängiks, vaid oleks parteide asemel kohapeal aktiivsem. Ja me peame näitama inimestele paremat elu, pakkuma asemele teisi sümboleid tanki asemel, näiteks uus raekoda. Peame tegema rohkem eesti avalikke üritusi, olgu need spordi- või kultuuriüritused, ja neid on praegu Narvas väga-väga palju.

Me peame tooma eesti keelt üha rohkem ja rohkem avalikku ruumi. Selles mõttes on Narva väga muutunud. Narvas ei ole enam see, et sa pead ilmtingimata pidama kõne vene keeles või sa pead tingimata kogu kõne tõlkima, see on viimastel aastatel märkimisväärselt muutunud. Aga eks need muutused on inimestele olnud ju keerulised, ma pean silmas sõda, Eesti poliitika muutus, tänavanimed ja mälestusmärgid.

Tank oli lihtsalt tee peal linnamööbel. Minagi olen kõrgete kontsadega kingadega 20 aastat tagasi tanki otsa roninud. Sinna kahuritorude külge seoti roosasid- helesiniseid linte, vahel sinimustvalgeid, siis pidi ehk sündima Eesti kodanik. Tankikahur ju meenutas fallost. Ehk tank nagu ei olnudki enam kuidagi
sõja sümbol, vaid see oli kuidagi elu osa. Sõja sümboliks sai ta pärast Ukraina sõja algust.

Aga tühja sellest tankist, tank on läinud ja ta on täiega unustatud. Võib-olla mõnes köögis, viinaklaasi juures, reede õhtul, tuletatakse teda hea sõnaga meelde, aga põhiküsimus on tegelikult selles, kuidas me läheme edasi. Ja edasi minna saab ainult uute sümbolite ja uute traditsioonidega uuel viisil.

Ja see tähendab, et keskkond peab minema paremaks, Narva peavad ometi kerkima uued elumajad. Uuel aastatuhandel on ehitatud tõesti üks elumaja,
üks rekonstrueeritud - see on ikkagi hämmastavalt vähe.

Miks uute kortermajade ehitamise protsess nii raske on?

Laenu ei saa. Esimene sissemakse tuuakse kilekotis ja pärast ei saa laenu, nii ütlevad arendajad. Sõjaga kukkusid ära Peterburi venelased. Narvasse ei saa laenu, sest Narva asub Narvas.

Millised on Narva majanduslikud või ettevõtluse väljavaated? Peale piiri sulgemist on Narva justkui tupiklinn.

Praegu on turism langenud kuskil 25 protsenti võrreldes Covidi-eelse ajaga. Väga tubli turist on eestlane ise, kes tuleb siis seda imet vaatama ja avastab, et näed, linn on erakordselt puhas ja erakordselt ilus ja ja vanalinn on kena
ja promenaadil on tore ja saab laevaga sõita. Kui pühapäeval tulla, saab ka Kreenholmi. Nii et selles mõttes aitäh nendele, kes on Narvas käinud ja tulge jälle. Aga tupiklinn? See on jah keeruline, sest kui vaatad kaarti, siis tõepoolest, seal algab või lõpeb läänemaailm.

Aga veel kord, suur pluss, miks Narvas saab arendada tööstust, on see, et on olemas inimesed, kes on nõus kaheksa tundi töötama vabrikus-tehases.

Ma loodan, et välismaalt hakatakse rohkem koju tulema, sest just eriti viimaste jõulude ajal, kui me tegime esimest Narva Valgusküla, oli näha, kuidas isad tulid koju Norrast ja Soomest ja käisid siis lastega iga päev seal. Ega sa veel ära ei sõida, oli see küsimus, mis kordus seal valusalt tihti. Töökohad on ikka see, millel üks linn tegelikult baseerub.

Küsin lihtsalt lõpetuseks, et nendel headel inimestel, kes Narvas elavad või sinna tagasi peaksid tulema, võiks ka olla midagi seal teha. Hiljuti oli aga selline kurioosne lugu Narva ujulaga, mis küll ehitati, aga mida linnavalitsus lõpuks nagu väga enam ei tahtnudki.

See ujula on üks õudne lugu jah. Ma olin siis ise volikogu opositsioonisaadik ja sisekaitseakadeemia rektor, kui riigil tekkis mõte ehitada sisekaitseakadeemiasse see ujula, sest just nimelt ei tahetud anda tollase korrumpeerunud linnavõimu kätte raha. Ehitaski väike sisekaitseakadeemia kuuerajalise ujula. Oli Covid, kui ta valmis sai, ehk siis olidki halvad ajad, rentnik ei saanud hakkama.

Siis oli küsimus, kas linn võtab selle rendile või ei võta.  Minul ei õnnestunud volikogu liikmeid veenda. Võimalik, et me ei olekski leidnud nii head mänedžeri, kes oleks hakkama saanud, ja nüüd siis Riigi Kinnisvara Aktsiaselts ise käivitab selle ujula ja see saab olema kindlasti Narva elus suur päev.

Eks ujula on olnud 1990. aastatest kõikides Narva valimislubadustes koos turu ja linnasaunaga. Kas see turuhoone ja saun on kõige olulisemad asjad, aga ma usun, et ükskord on Narvas ka turuhoone ja saun, aga ühte ma tean küll,
et järgmine kord oma valimislubadustesse ma neid sisse ei kirjuta, sest need ei ole linna suurimad väljakutsed.