14. septembril 2023 tehti teatavaks Prantsusmaal Strasbourgis asuva Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kohtuotsus vaidluses Valiullina jt Läti vastu¹. Nimetatud kohtuasi puudutab läti keelele üleminekuga seonduvat Läti haridussüsteemis; täpsemalt reformi vastavust Euroopa inimõiguste konventsioonile.

Kuna Eestiski on tõstatatud teema, kas meie praegused keele- ja hariduspoliitika reformid ikka vastavad Euroopa ja rahvusvahelistele inimõigustele, siis tasub meilgi EIK nimetatud kohtuotsusega lähemat tutvust teha. Sellel põhjusel pakungi käesolevaga Valiullina otsuse tähtsamatest mõttekäikudest ja järeldustest kiirkokkuvõtet.

Lätis tehti keelereform hariduselus ära 2018. aastal, mil otsustati jõuliselt tõsta lätikeelse õppe osakaalu sealsetes seni valdavalt venekeelsetes koolides. Kohtuasjas hagejateks olidki nii Läti kodanikest kui ka alalistest elanikest mittekodanikest venekeelsed lapsevanemad ja lapsed, kes väitsid, et läti keelele suurema ülemineku reform rikub nende õigusi Euroopa inimõiguste konventsiooni alusel.

Juba varasemalt oli olemas Läti konstitutsioonikohtu poolt 2019. aastal tehtud otsus nimetatud reformide Läti põhiseadusele vastavuse osas. Läti konstitutsioonikohtu otsuse põhiideeks oli, et riigil on kohustus luua tingimused vähemuste osalemiseks avalikus debatis, mis on olemuslik demokraatlikule ühiskonnale. Seda saab aga teha just läti keele kui riigikeele baasil. Üheks nüansiks on Läti oludes ka see, et Läti on teatud koolides säilitanud võõrkeelse õppe Euroopa Liidu keeltes nagu inglise ja prantsuse keel.

EIK analüüsis oma otsuses, mida näeb vähemuste kaitse osas ette Euroopa Nõukogu vähemusrahvuste kaitse raamkonventsioon². 3. märtsil 2021 võttis Euroopa Nõukogu ministrite komitee vastu resolutsiooni selle kohta, kuidas Läti vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni on rakendanud. Selles väljendati teatud muret (ingl k concern) läti keelele suurema ülemineku küsimuses.

EIK tsiteerib oma otsuses pikalt ka Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni 18. juunil 2020 avaldatud arvamust Läti haridus- ja keelepoliitikas tehtud muudatuste kohta³. Veneetsia Komisjon kutsus Lätit üles haridus- ja keelepoliitiliste muudatuste tegemisel ja läti keele osakaalu suurendamisel konsulteerima ka edaspidi vähemuste esindajatega.

Veneetsia Komisjon kritiseeris ka Läti otsust muuta 5-7-aastaste laste haridus (eelkool) puhtalt lätikeelseks. Kuigi üldsuunitluses Veneetsia Komisjon Läti kooli- ja keelereformiga probleemi ei näinud, tegi ta Lätile ikkagi ka mitmeid ettepanekuid reformi "leevendamiseks" vene vähemuse jaoks. Lisaks juba nimetatud eelkooli keele küsimusele näiteks seegi, et väiksem läti keele maht võiks olla lubatud erakoolides.

Lisaks viitas EIK 7. septembril 2022 Euroopa Liidu Kohtu poolt tehtud eelotsusele, millele eelnes Läti Konstitutsioonikohtu pöördumine Euroopa Liidu Kohtule. Küsimuse all oli, kas EL-i liikmesriik võib lubada kõrgharidust anda üksnes riigikeeles, omades samal ajal teatud rahvusvahelistest lepingutest tulenevaid erandeid eelkõige ingliskeelsete kõrgkoolide suhtes (nagu näiteks Riga Graduate School of Law või Stockholmi majanduskool Riias).

Euroopa Liidu Kohus vastas sellele jaatavalt, pidades läti keele positsiooni kaitsmist legitiimseks eesmärgiks. Tegelikult puudutas see varasem asi eelkõige seni vene keeles tegutsenud mõningaid erakõrgkoole Lätis.

Valiullina jt kohtuasjas alustas alustas EIK oma analüüsi tähelepanekust, et tal on pädevus vaadata üksnes neid aspekte haridusreformis, mis on Läti enda konstitutsioonikohtus juba käsitlemist leidnud.

Kõigepealt keerles vaidlus selle ümber, kuidas tuleb sisustada õigust haridusele EIK esimese protokolli artikkel 2 tähenduses⁴. EIK järeldas siinkohal (§ 135), et õigus haridusele konventsiooni esimese protokolli tähenduses ei tähenda seda, et see peaks olema mõnes teatud vähemuskeeles; piisab sellest, kui see on tagatud riigikeeles.

EIK järeldas, et tal on pädevus vaadata kaebust selles osas, kas Läti reform on kaebajate suhtes diskrimineeriv või mitte (§ 154). Samas kinnitas kohus, et on teadlik sellest, et lõppastmes on ikkagi Läti võimudel endil parim positsioon otsustamaks selle üle, millist kaitset vajab läti keel. (§ 189.)

Oma mõttekäigus pakub EIK proportsionaalsuse analüüsi Läti haridusreformi raames vastu võetud meetmete suhtes. Kohus leidis, et eriti arvestades ajaloolisi asjaolusid (õigusvastane okupatsioon ja anneksioon) on läti keele kaitsmine ja tugevdamine legitiimne eesmärk Lätis jaoks (§ 200).

Ka ühtse kooli tekitamine ja haridusliku segregatsiooni vältimine on EIK arvates iseenesest legitiimne eesmärk, vastasel korral on vähemuse võimalused ühiskondlikus elus osaleda piiratud (§ 204). EIK leidis ka seda, et Läti teostatud reformi ei saa kuidagi ootamatuks või äkiliseks pidada – on ju Läti Vabariigi iseseisvuse taastamisest möödas juba mitukümmend aastat. (§ 206).

EIK nimetas positiivsena ära ka asjaolu, et vene keel pole haridusreformiga siiski ju täielikult Läti koolist eemaldatud (§ 207). EIK sai aru, et riigikeele kaitsmise küsimus puudutab iga riigi konstitutsioonilist identiteeti (§ 208). Kuigi emakeelset õpet vähemustele soovitavad mõned rahvusvahelised kogud, pole selles osas EIK hinnangul Euroopa Nõukogu riikide seas hariduselu puudutavat konsensust. (§ 210).

Kõige tähtsamana oma otsuse tegemisel rõhutab EIK ajaloolist konteksti Läti puhul: Balti riigid olid agressiooni, õigusvastase okupatsiooni ja anneksiooni ohvriteks. Läti hariduspoliitika tegeleb praegu endiselt omaaegse õigusvastase Nõukogude okupatsiooni ja anneksiooni tagajärgedega. (§ 210) Järelikult olid Läti hariduslikud meetmed legitiimsed ja keelealast diskrimineerimist pole EIK arvates aset leidnud (§ 214-215). Kohtukoosseis on teinud oma otsuse selles kohtuasjas ühtsena ja eriarvamusi esitatud pole.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Läti valitsus saavutas nimetatud kohtuasjas küllaltki tähtsa võidu. Eestil tasub sarnases olukorras oleva naaberriigina tähele panna just seda, et EIK arvates on nõukogude õigusvastasest okupatsioonist ja anneksioonist tulenevalt riigikeele osatähtsust suurendava keele- ja haridusreformi eesmärgid põhimõtteliselt mõistetavad ja legitiimsed. Et EIK sellest aru saab, on ka Eesti jaoks positiivne uudis.

Siiski tuleb silmas pidada seda, et EIK on oma lahenduse paljuski rajanud ka sellele, et vene keel kui vähemuskeel ei kao Läti koolidest reformiga täiesti ära. Lihtsalt on jõuliselt tõstetud läti keele osakaalu Läti koolisüsteemis ja astutud tõsine samm kahe seni paralleelselt eksisteerinud erinevates keeltes koolisüsteemide kaotamise suunas.

Eesti puhul tasub mh mõelda selle üle, kas ja kuivõrd meie kooli- ja keelereformi detailid erinevad Läti omast, näiteks kui palju venekeelset õpet ühtse Eesti kooli õppesse alles jääda võimaldatakse.

Kui Eestist peaks tulema EIK-sse mingi analoogne kaasus, siis EIK toimib paljuski põhimõttel, et sarnaseid kaasusi käsitletakse sarnaselt. Samal ajal käib kohtu analüütiline tegevus paljuski stiilis "mitu puud on mets?", ehk siis erinevused kaasuste vahel võivad teinekord vägagi tähendusrikkaks saada ja kohtu otsustamisel hoopis vastupidisesse suunda kallutada. Igatahes on Eestiski mõtet EIK vastavat praktikat teraselt edasi jälgida.

Lauri Mälksoo on Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor ja Euroopa Nõukogu Veneetsia Komisjoni liige alates 2021. aasta sügisest.