Te olete olnud pikka aega olnud Eesti peaminister ja seda ka suure majanduskriisi ajal 2008-2009. Nüüd aastal 2023 tahab praegune valitus panna riigieelarve strateegiasse kirja, et 2025 tuleb X maksutõus suurusega 400 miljonit eurot. Me ei tea, mis maksust on jutt ja valitsuse liikmed ka ei tea või ei ütle. Millest see kõneleb? On see normaalne?

See kõneleb eelkõige sellest, et rahvaga ei räägita piisavalt ja ei mõelda ka tulevikule piisavalt. See teie poolt nimetatud ülemaailmne finantskriis, mis täies mahus Eestisse jõudis 2009. aastal, see oli hoopis teistsugune kriis, kui meil on praegu. 

Ja üldse, kas meil praegu on kriis või ei ole kriis? Selle üle võib veel vaielda.

Aga 2009. aastal me põhilised kärped tegime ju vähemusvalitsusega. See tähendab seda, et pead rahvale rohkem selgitama. Sa pead alati saama ka mingisugused toetajad parlamendi opositsiooni poolelt.

Rahvas mõistis nende kärbete ja maksutõusude vajadust ja 2011. aastal Reformierakond võitis valimised. Praegu on majandus küll languses, aga tööpuudus on meil suhteliselt tagasihoidlik, nii et hetkel ei ole valitsus pidanud oluliselt suurendama sotsiaalkulutusi.

Mul on raske mõista, kuidas tohutu inflatsiooni tingimustes üleüldse on võimalik mitte teha ülejäägiga eelarvet. 

Aga me oleme siia jõudnud ja nüüd me peame selle asjaga hakkama saama. Selgelt tuleks sõnastada see, milleks me neid eelarvekärpeid teeme ja milleks on meil rohkem raha eelarvesse vaja.

Lihtsalt möönda, et seadus käsib kärpida, noh sellest jääb nagu väheks, peaks olema mingisugune kaugem eesmärk.

2009 oli meie eesmärk riigi rahandus niivõrd korda saada, et me saaksime liituda eurotsooniga.

Eesti korras rahandus meelitas siia Soome ja Rootsi ettevõtteid, kes seal kasumlikult enam toota ei suutnud. Neil oli valida, kas minna Hiinasse või tulla Eestisse. Ja nii juhtuski. Ericsson koondas oma suurima koostöötehase Euroopast Tallinnasse ja Telia tegi suure investeeringu. Kui kaks suurt olid juba investeeringuid teinud, siis tulid pisemad kõik riburada mööda järele.

Investeeringud tähendasid loomulikult töökohti ja nii me väljusimegi kriisist suhteliselt kiiresti. Praegu peaks täpselt samamoodi olema selgelt sõnastatud, kuidas kavatseme majanduslangusest jagu saada.

Nüüd tulles tagasi teie otse esitatud küsimuse juurde, kas on normaalne, et eelarvesse võetakse sisse vaid tulude ootus 400 miljonit eurot ja ei määrata isegi valdkonda, kust see peab tulema, siis ega ma seda normaalseks ja heaks praktikaks ei pea. 

Aga samas tuleb möönda, et ega see esmakordne küll ei ole. Meenutagem seda, kuidas Jüri Ratase juhitud valitsus EKRE-ga kirjutas eelarvesse terve miljardi tulusid, mis pidid laekuma riigireformist. Kaja Kallase valitsus pidi hakkama siis seda miljardit kuidagimoodi sisustama.

Aga hea plaan kindlasti ei ole jätta praegu mingisugune udune ülesanne, et võtame kusagil 400 miljonit. Ja kui ollakse praegu sunnitud seda teed minema, siis kindlasti tuleks eelarvesse kirjutada ka varuplaan: mis jäetakse tegemata siis, kui seda raha eelarvesse lihtsalt ei tule.

Riigieelarve kehtiv baasseadus nõuab, et peame viima eelarvet 0,5 protsendipunkti võrra sisemajanduse koguproduktist igal aastal ülejäägi poole, et tasandada varasemaid puudujääke. Nüüd tehakse kiirmenetlusel  seadusemuudatus ja pole enam vaja ligi kahemiljardilist kärbet aastaks 2027, miljard kirjutatakse selle seadusemuudatusega maha. Ühe nädalavahetusega oleme nagu miljardilisest nõudest vabanenud…

Ega see hea praktika ei ole, kui ühelt poolt jäetakse paljude eelnõude kaasamiseks ja kooskõlastamiseks kaks päeva ja teisalt leitakse jälle, et meil on niivõrd palju kaasamist vaja, et kirjutame lihtsalt tulude ootusi eelarvesse 400 miljonit eurot.

Suure tõenäosusega me kriisi põhjas praegu veel ei ole. Või isegi kui oleme, siis ikkagi me peame valmis olema selleks, et võib minna veel kehvemaks.

Seetõttu ei ole väga mõistlik ettepanek ühendada stabiliseerimisreserv ja likviidsusreserv. Ilmselt on selle ühendamise eesmärk stabiliseerimisreservi vahendite ärakulutamine. Ja kui peaks minema veel kehvemaks, siis on riik sunnitud väga-väga kõrge intressiga laenu võtma. Nii ei tohiks teha.

Kõik valusamad otsused, sealhulgas ka 400 miljoni suurune tundmatu maksutõus jäetakse tegelikult järgmise suve teise poolde, siis oleme veelgi keerulisemas olukorras. Ma ei ole sugugi kindel, et praegune valitsusjuht üldse on aasta pärast veel ametis. See valus otsus lükatakse kellegi teise kaela?

Eks see ikkagi mingisugust suutmatust näitab, kui ei suudeta kokku leppida eelarve tuludes ega täpsetes kuludes.

Aga minu meelest on see probleem natukene üldisem. Arutelud eelarve ümber on läinud kuidagi väga ebamäärasteks. Pean selleks peamiseks põhjuseks ikkagi tegevuspõhise eelarve kontseptsioonist kümne küünega kinni hoidmist.

Kui praegu tuleb kellelgi soov mingisugusest udusest allikast saada 400 miljonit, siis ausalt öeldes, ega see eriti palju seda udust pilti tegevuspõhisest eelarvest ju ei muuda.

Lihtne inimene ei saa sellest tegevuspõhisest eelarvest aru ja ei saa sellest aru ka lihtne riigikogu liige. Mul on tunne, et sellest tegevuspõhisest eelarvest ei saa aru ka need inimesed, kes kangesti seda propageerivad. Miks muidu nad oma retoorikas kasutavad siis kulupõhisele eelarvele omaseid väljendeid, nagu näiteks õpetajate palgatõus või politseinike palgatõus et kui nad on nii suured tegevuspõhise eelarve entusiastid? Rääkigu siis mingites tulemusvaldkondadest!

Haridusministeeriumi puhul ärge rääkige palgatõusust, rääkige targast ja tegusast rahvast, kuhu on vaja siis raha juurde anda. Või rääkige siis sidusast ühiskonnast ja kogukondlikust Eestist. Või rahandusministeerium üleüldse võiks rääkida tõhusast riigist.

Kui nii rääkida siis viimane inimene paneb raadio kinni või lõpetab üleüldse riigieelarve üle mõtlemise ära. Aga millegipärast need ministrid, kes tegevuspõhisest eelarvet kangesti kiidavad, ise ka ei kasuta tegevuspõhise eelarve retoorikat. Nad kasutavad ikkagi kulupõhise eelarve retoorikat, räägivad labastest palgatõusudest ja muudest taolistest asjadest.

Meil on suur hulk inimesi, kes oleksid võimelised eelarve küsimustes kaasa rääkima, kuid on tegevuspõhise eelarve jutuga lihtsalt ära tõrjutud. Nad ei suuda selles uduses retoorikas kaasa rääkida. Siis saamegi kirjutada eelarvesse, et miljardi võtame riigireformist või 400 miljonist udusest allikast.

Nende diskussioonide kandepinda tuleks oluliselt laiendada. Eriti riigikogu liikmed peaksid eelarvest aru saama. Aga kui juba Aivar Sõerdil on raskusi eelarvest arusaamisega, siis ma olen üksjagu kindel, et ega seal riigikogus väga palju inimesi ei ole, kes üleüldse eelarve teemat mõistavad.

Tegelikult tavainimene kuulab ja ta ei saa üldse aru, kas meil päriselt on ka vaja kärpida? Ja kui palju on vaja kärpida? Kui nädalavahetusega tõstetakse eelarveridasid miljardi jagu ühe sõrmeliigutusega ümber, siis on väga keeruline üldse aru saada, kelle juttu peaks uskuma. Või ei saa otsustajad ise ka aru?

Küllap seal rahandusministeeriumis ikka keegi asjadest aru saab. Tunnetuslikult muidugi me kõik mõistame, et headel aegadel riigile reserve ei kogutud, headel aegadel prassiti.

No praegu oleks jälle kohane meenutada seda eksperimenti alkoholiaktsiisidega. Kahel järjestikusel aastal siis kokku jäi laekumata aktsiisidest tubakale, alkoholile ja kütusele nind aktsiisikaupadele rehkendatud käibemaksuna 357 miljonit eurot. Eelarvesse kirjutati raha, raha aga  jäi laekumata.

Nüüd otsitakse siis 200 miljonit taga ja tulevikus udusest allikast 400 miljonit. See ongi seesama raha, mis omal ajal lihtsalt lõdva käega jäeti üles korjamata, mis saadeti Lätti või Soome. Kuidagi see proportsioonide taju on käest ära läinud. Ja ma ei ütle, et ainult selle valitsuse ajal, vaid vaid juba mõnda aega on lõtv suhtumine rahasse Eestis.

Minu meelest üks suuri põhjusi ongi seesama tegevuspõhise eelarve koostamine, mis on need eelarvearutelud viinud ülimalt informeeritud inimeste sfääri, aga lihtne inimene selles enam kaasa rääkida ei suuda.

Soome uus valitsusliit on otsustanud, et vähendavad kütuseaktsiisi, ka Rootsis vähendatakse kütuseaktsiisi. Läti seim arutab praegu seda, kas restoranide ja hotellide käibemaksu langetada. Naaberriigid tegelevad väga selgelt sellega, et majanduskeskkonda parandada. Valitsus on vist veendunud, et makse juurde ladudes suudame ikkagi naabritest paremini tulevikus välja vedada. See on julge oletus?

Üldine reegel on ikka selline, et reserve kogutakse headel aegadel. Ja halbadel aegadel kasutatakse riigi reserve, et majandust stimuleerida.

Me praegu veel ei ole päriselt jõudnud nendesse kõige halvematesse aegadesse, aga me peame valmis olema selleks, et majandust stimuleerida. Paraku on lihtsa inimesega ka niiviisi, et, ega ta headel aegadel väga ei kogu. Kui kriis hakkab juba servapidi kätte jõudma, siis inimesed hakkavad korraga kokku hoidma. Eestis kõikide viimaste kriiside ajal on inimeste rahasummad pangakontodel kasvanud, mitte kahanenud.

Valitsus ei tohiks niiviisi käituda, et just kriisi ajal teha kärpimisi ja maksutõuse, sest need suures plaanis süvendavad majanduslangust.

Eelkõige riik peaks olema see, kes oma investeeringutega majandust elavdab, ehitab teid, avaliku sektorile vahelikke hooneid ja nii edasi.

Riigi roll peaks olema just kriisi ajal majanduse stimuleerija roll, mitte päritsükliliselt käitumine. Paraku Jüri Ratase valitsused seda tegid ja halbadel aegadel tuleb nüüd hakata koomale tõmbama.

Samas ega me seda tulevikku ka ei taha, et meil mõne aasta pärast tuleb juba juba seista silmitsi miljardiliste või mitmemiljardiliste intressimaksetega. Koomale tuleb kindlasti tõmmata, aga oluline on selgeks teha, kust kannatab koomale tõmmata ja missugust valdkonda tuleb ka koomale tõmbamise ajal stimuleerida. Majanduskasv peaks meie eesmärk olema ja vastavalt sellele tuleks ka mingeid valdkondi stimuleerida.

Seega vajame kindlat eesmärki ja kava majanduskasvu taastamiseks? Olgu või lihtsakoelist loosungit?

Plaan peab olema ja inimesed peavad sellest plaanist teadlikud olema. 2009. aasta eelarvekärped ei oleks kuidagi võimalikud olnud, kui rahvas ei oleks mõistnud seda, miks need kärped on vajalikud.

Kindlasti oleks ka 2023. aastaks vaja inimestele selget eesmärki, mis on valitsuse plaan, kuidasmoodi tahetakse kriisist välja tulla? Ja kuidas me saame eelarve tasakaalu?

Ülioluline küsimus on, kuidas me eelarvetasakaalu jõuame. Me võime eelarve tasakaalu viia niiviisi, et süvendame majanduslangust ja vähendame kulusid.  Ja võime ka nii jõuda, et me toetame majanduskasvu ja kasvatame hoopis tulusid. 

Ei ole päris nii, et võtame ükskõik kust, peaasi, et tuleb tasakaal.