Tööstusliku munatootmise varjukülgedele tähelepanu juhtinud MTÜ Nähtamatud Loomad loomakaitsjad otsustasid aasta algul, et kampaaniatest ja pikettidest enam ei piisa ning otsustasid näidata tarbijatele Eesti puurikanade munade tootmist.

Nii võttis MTÜ sihikule Eesti kolm suuremat tootjat, kellelt tuleb 95 protsenti kodumaistest puurikanade munadest, ja saatsid oma agendi neisse tööle. Nad on küll varem lubanud farmidesse kaameraid, muu hulgas kolm aastat tagasi käis suurimas kanalas "Pealtnägija", aga aktivistide sõnul pole see piisav, sest külalistele ja kontrollidele näidatakse ainult noori kanu ja korras ruume.

Nende munatootjate, kus loomakaitsja käis, põhisõnum on, et intensiivne loomapidamine ei näe alati ilus välja, aga ühtegi normi nemad rikkunud ei ole.

"Me oleme proovinud alati seaduse ja kõigi regulatsioonide järgi ausalt oma äri ajada. Ausalt kanasid kasvatada, mune müüa ja me oleme püüdnud alati olla avatud ka kõigi osapooltega. Nii oma klientidega, ka need samad mittetulundusühingud on võtnud ühendust ja me oleme neile avatult asju näidanud ja samuti ajakirjandusega. Selles mõttes /.../ pigem kerge pettumus on see, et sa püüad omalt poolt teha kõike ausalt ja siis sind selja tagant põhimõtteliselt rünnatakse," kommenteeris Dava Foods Estonia tegevjuht Allan Tohver.

Allan Tohver ja Priit Mälksoo juhivad Eesti suurimat munatootjat Dava Foods Estonia, mis kuulub Taani põllumajanduskontserni ja kasutab kaubamärki Eggo. Teised kaks suurfarmi, kus salaagent töötas – Põlva lähistel asuv Eesti Muna, brändiga Muna Liisa, ja Valgamaal tegutsev Linnu Talu – andsid "Pealtnägijale" kommentaari kirjalikult.

"Siin on mingid kaadrid, kus me selgelt peame me vabandama teatud olukordade eest. Ja alati saab paremini, /.../ aga lisaks vabandusele tuleb ka selgitada seda tausta ja miks need asjad juhtusid ja mis see taustsüsteem on," ütles Mälksoo.

Esimesena läkski varem Tallinna Loomaaias ja keskkonnaametis vigastatud metsloomade valdkonnas töötanud Nähtamatute Loomade loomade heaolu spetsialist Mirjam Näkk veebruaris kuulutuse peale talitajaks Dava Foodsi. Tallinnast poole tunni tee kaugusel, Loo küla lähistel asuvas farmis peetakse ligi 280 000 kana, kes munevad aastas umbes 75-80 miljonit muna.

Kuu aja jooksul töötas Näkk kõigis hoonetes, kus kanu peetakse, lisaks puutus kokku tibudega. Hilisemate vaidluste vältimiseks filmis ta metoodiliselt üles kõik, kaasa arvatud koordinaadid ja hulka vestlusi otseste ülemustega.

"Pean ütlema ausalt, et need kaadrid olid ka meie jaoks šokeerivad ja väga raske materjal, mida vaadata," ütles Nähtamatute Loomade kampaaniajuht Merit Valge.

"Siis saigi üha selgemaks, et need kannatused ja õudus, mis seal toimub, on süsteemsed. Mitte ainult juhuslikud mõnikord juhtuvad asjad, vaid see süsteem ongi niimoodi üles ehitatud," ütles Näkk.

Farmi esindajad väidavad, et juba selline filmine oli iseenesest biooht.

"See inimene, kes filmis neid asju, eksis väga rängalt bioohutusreeglite vastu, /.../ toiduainetetööstuses ja farmides on keelatud telefoniga ja ebavajalike seadmetega farmi sisenemine," ütles Mälksoo.

"Teades kõiki neid bioohutuskavasid, kuidas me püüame siit eemal hoida kanade grippi, salmonellat, siis ta viib sisse seadmed, mobiiltelefonid näiteks, mis tal on kogu aeg käes olnud, bussis, me ei tea, mis viirused bakterid võivad seal küljes olla. Oli tegelikult väga suur risk, et /.../ tänu tema tegevusele oleks võinud surma saada 300 000 kana," rääkis Tohver.

Süsteemsed probleemid algavad aktivistide sõnul mastaapidest. Ühes hoones on ligi 50 000 lindu ja üks talitaja peab päevas tegelema kahe hoone ehk umbes 100 000 isendiga. Kõik on automatiseeritud – alates sööda-joogi ette andmisest kuni sõnniku eemaldamise ja munade liikumiseni. Näki sõnul oli talitajana ta tähtsaim tööülesanne jälgida, et munalindil poleks takistusi ja et muna jookseks sujuvalt kanalast sorteerimisliinile.

"Tõepoolest, tööjuhend ütleb ju, et talitaja peab aitama linde, peab lindude heaolu kontrollima, nende eest hoolitsema. Tegelikult talitajate ülesandeks reaalsuses midagi sellist ei ole," ütles Valge.

"Üks peamisi takistusi munalindil ees võibki olla surnud kana. Sellepärast oli hästi oluline need välja sealt korjata. Aga isegi mõned laibad jäid märkamata tihti ja nad olid seal lagunema hakanud," ütles Näkk.

"Minu jaoks oli ka näiteks, kui toidu tootmise seisukohast väga raske näha seda, kuidas on elusate kanade vahel surnud ja juba lagunema hakkavad laibad ja kuidas need munad siis jooksevad niimoodi reaalselt linnu lagunenud surnukeha mööda," sõnas Valge.

"Meil on lisaks linnutalitajale farmide juht, kes ka käib kanalaid kontrollimas. Ja meil on veterinaararst, kes käib iga nädal, suhtleb linnutalitajatega. Nii et kui linnutalitaja ülesanne on anda ka tagasisidet kanade tervise üle, kui ta midagi märkab, siis ta on kohustatud sellest teavitama farmide juhti või pidama nõu vetarstiga," rääkis Mälksoo. "Niimoodi me oleme toimetanud, jah. Ja siiamaani on leitud, et vastab seadustele ja on nõuetekohane," lisas ta

Kanalas esineb kannibalismi, mida PTA sõnul stress võimendab

Salakaadrid näitavad hulgaliselt eri raskusastmega ja tüüpi vigastusi kanadel, alustades sellest, et enamik vanemaid kanu on kaotanud suure osa sulgedest, mõni on praktiliselt paljas. Näki sõnul on linnud puuris stressis ja siis nokivad üksteiselt sulgi välja.

"Sulgede murdumine, mis ongi iseenesest ju selle puuris pidamise üks tagajärgi – et lihtsalt linnud käituvad loomupäraselt, saputavad, liigutavad ennast ja hõõrudes vastu puuri pindasid, need suled lihtsalt murduvad. /.../ See on puuris pidamise üks paratamatuid asju, aga ta tegelikult ei põhjusta lindudele otsest sellist piina," rääkis põllumajandus- ja toiduameti (PTA) loomatervise ja -heaolu osakonna juhataja Olev Kalda.

Näki sõnul hakkavad kanad ka stressis olles puurikaaslasi nokkima. "Seaduse järgi peaks vigastatud linnud eraldama teistest. Sellepärast et sellistes tingimustes, kus kanad on suures stressis ja neil ei ole mitte mingisugust tegevusvõimalust, nad hakkavad ka puurikaaslasi nokkima. /.../ Aga selleks ei olnud mitte mingisugust võimalust. Seal ei olnud neid mitte kuhugi panna. Ja kõige raskem oligi see, et ma olin täiesti võimetu neid veriseid vigastatud linde kuidagi aitama," selgitas ta.

Loomakaitsja filmis ka, kuidas kanad üksteist söövad, mõnikord elusast peast. "Puurikaaslaste suure stressitaseme tõttu hakkab tekkima kannibalism ja nad nokitakse lihtsalt surnuks päev päeva järelt. Need on sellised vaatepildid, mis ei lähe silme eest mööda," ütles Valge.

"Midagi teha pole, ega ka kanad on selles mõttes /.../, ongi kannibalid. Ega, mis te arvate, et kui nad on talu hoovis, siis nad üksteist ei noki? Taluhoovis täpselt samamoodi paljaste kintsudega kanad jooksevad ringi," kommenteeris Allan Tohver.

"Mulle öeldi, et see on kannibalism, nagu see oleks midagi täiesti loomulikku. Mulle isegi seletati, et kõik linnud teevad seda, kui nad märkavad midagi teistsugust, verist täppi näiteks, et siis hakkavad seda nokkima. Aga nad jätsid ütlemata selle, et see on ikkagi sellistest puuritingimustest tingitud," sõnas Näkk.

"Kannibalismi esineb. Aga kannibalism kindlasti võimendub stressi tagajärjel. Ja stress on asi, mis lindudel, loomadel tekib intensiivse loomapidamise puhul, kui ei järgita kõiki nõudeid. Alates mikrokliimast, valgustus, pidamistingimused, üldisena sööt. Kui seal on mingeid nihkeid, siis need asjad võimenduvad," rääkis Kalda, mööndes, et kannibalism on märk sellest, et miskit on valesti.

"See ongi linnutalitaja ülesanne jälgida seda. Ja kui seal on ikkagi mitte üksikjuhtudega, vaid juba rohkem, siis tegelikult peab ta informeerima sellest vetarsti. Ja siis analüüsitakse seda. Nii et jälle, et nendest kaadritest me ei saa aru, kas siis tehti seda, kas see sama filmija tegi need vajalikud liigutused, mis ta tööülesanne ette näeb, või ta lihtsalt kogus neid materjale, et seda nüüd näidata võimendatult," ütles Mälksoo.

Farmijuhtide sõnul hukkub karjast keskmiselt 0,1 protsenti nädalas, seejuures on suremus aja jooksul oluliselt vähenenud.

Mirjam Näkk töötas suvel veel kahe teise tootja farmis – kummaski nädala. Kui Dava Foodsis on linde puuris isegi natuke vähem kui normid ette näevad, siis näiteks Eesti Muna farmis oli sellega probleeme.

"Üldiselt puurikanalates esinevad probleemid on sarnased. Ruumipuudus, vigastused, parasiidid. Kannibalism ja surm," ütles Näkk.

Kanalate esindajad tõrjuvad etteheiteid. Nad kahtlustavad, et loomakaitsjate agent võis meelega talitaja töö tegemata jätta, et šokikaadreid saada.

Eesti Muna tegevjuht Ats Albert selgitas kirjalikult, et nende kollektiivis töötavad oma ala professionaalid ning paadunud fanaatikud; surnud ja vigastatud linnud korjatakse välja igapäevaselt, aga vastupidist näitav materjal "saab olla filmitud ajal, mil tööpäev ja kontrolltalitus just algas". Samuti kinnitas farmijuht, et lindudele on õigusaktidega nõutav ruum tagatud ja kirjeldas, kuidas kanad tunnevad end nende kaasaegses laudas turvaliselt.

PTA: paljus on looduskaitsjate kaebused kinnitust leidnud

Kogutud materjalide alusel tegid loomakaitsjad eelmise nädala esmaspäeval põllumajandus- ja toiduametile kaebused. Päev enne "Pealtnägija" intervjuud käis PTA kontrollimas Dava farmi ja kavatseb uuesti ette võtta ka teised kaks.

"Peab tunnistama, et paljus leidsid need avalduses välja toodud vihjed kinnitust. Ehk järgnevad meiepoolne hinnang, konkreetsem juba ja vestlus loomapidaja, ettevõtjaga," ütles Olev Kalda.

Ametkonnad on kõiki kolme kõnealust farmi korduvalt kontrollinud, kuid ei teinud seni ühtegi ettekirjust. "Sellisel määral rikkumisi nagu siin välja toodud on, nende kolme ettevõtte puhul meieni varem jõudnud ei ole. Ei vihjete ega ka ametnike poolt koostatud protokollide põhiselt," ütles Kalda.

Ühelt poolt on reeglid selged, teisalt tuleb arvestada intensiivkasvatuse reaalsusega. Näiteks eeskirjade järgi peaks olema lindudel allapanu, milles loomuomaselt siblida, tegelikult möödub kogu elu traatvõre peal. Peaks olema spetsiaalsed matid küüniste kulutamiseks, aga pilt näitab, et tihti see ei toimi. Selline konstruktsioon on paigas aastast 2014, kui võeti kasutusele nn täiustatud puurid, ja mitte ainult Eestis.

"Nende piltide pealt ei saa küll järeldada, et need võimalused oleks olemas seal," ütles Kalda.

"See on Euroopa tootjate puurid, neid kasutatakse üle Euroopa, et need tegelikult peaks olema korralikud," märkis Allan Tohver.

Kalda ütles, et PTA-l ei pruukinud kontrollide käigus olla Dovos kasutatavate puuride kohta piisavalt kogemusi, et öelda, et üks puur on õigem kui teine.

"Me peame, mitte nüüd kompromissi tegema, vaid leidma siis koos ettevõtjaga mingi lahenduse, et vähemalt miinimumnõuded heaolu ja tervise kohalt oleks tagatud. Jah, seal tehakse kompromisse allapanus, jah, seal tehakse kompromisse teinekord ka muudes asjaoludes," rääkis Kalda.

Tema hinnangul ei ole PTA tööd kehvasti teinud. "Aga kindlasti on kohti ja asjaolusid, millele tuleb ka rohkem tähelepanu pöörata," tõdes ta.

Üks juhtumitest, mida Nähtamatute Loomade esindaja Mirjam Näkk nägi, oli see, kui Dava farmi saabus Soomest 57 000 ühe päeva vanust tibu, kelle hulgas oli hulk surnuid ja hinge vaakuvaid.

"Nad küll püüdsid sealt põrandalt neid tibusid veel päästa, kes liigutasid ja kes võisid jalgu veel alla võtta. Aga jah, terve hulk tibusid siis olid surnud või siis, kes veel liigutas, nemad löödi surnuks vastu ühte toru," kirjeldas Näkk.

"Seal juhtus selline asi, et meie koostööpartneril – me ostame ühepäevaseid tibusid sisse Soomest – ja meie partneril inimliku eksituse tõttu oli temperatuur erinev. /.../ Ja tulemusena, kui see partii siia jõudis, siis esimesel päeval umbes 1500 tibu olid sellises seisukorras, et tegelikult neil ei olnud elulootust," selgitas Priit Mälksoo.

"Me siinkohal selgelt vabandame nii tarbijate kui ka oma töötajate ees, kes tegelikult pidid selles ekstreemolukorras kiirelt otsused langetama ja seda kõike pealt nägema. /.../ See on erakordne juhtum, see on tegelikult hädatapp, mis tuli seal kohapeal... loomakaitseseadus ka kohustab võimalikult kiiresti ja kohapeal teha. Kahjuks ei olnud paremat meetodit teha, loomatalitajad langetasid kohapeal otsuse see ekstreemne olukord võimalikult kiirelt lõpetada," rääkis Mälksoo.

Kalda sõnas, et kuigi see ei ole ilus vaadata, oli selline tegevus vajalik. "Ta on vajalik, et vältida nende tibupoegade asjatuid piinu ja kannatusi," ütles ta.

"Näiteks järgmine partii, mis sisse tuli, oli tegelikult kannatada saanud ainult 28 tibu. Te ise näete, kui suur on see vahe. /.../ See on inimlikult tegelikult kole, tõesti, siin pole midagi vabandada, hirmus. Nüüd me ikkagi edaspidi tahaks, et sihukesi asju ei juhtu," rääkis Allan Tohver.

Loomakaitsjad pole enda sõnul mingid naiivitarid, paljud neist söövad ise mune ja saavad aru, kuidas sellist tüüpi tootmises polegi võimalik väga midagi teisiti teha. Seetõttu on nende ettepanek puuripidamisest üldse loobuda.

"Teades, kui palju Eesti inimesed loomadest hoolivad ja nähes neid kaadreid, mis võivad väga lihtsasti südame pahaks ajada, teha ka Eestis see samm, mis paljudes teistes Euroopa riikides on tehtud, ja liikuda edasi rohkem lindude heaoluga arvestavate tootmisviiside poole," rääkis Valge.

"Teistsugused pidamisviisid on juba olemas ja kasutusel, see ei ole midagi väga radikaalset või väga uuenduslikku. Minna üle õrrepidamisele, vabapidamisele. Loomulikult munatootmine Eestis peab jätkuma. Lihtsalt me peame arvestama ka, et tegemist on elusolenditega ja tagama neile selle, et nad saaksid täita vähemalt oma baasvajadusi. See ei ole midagi hullumeelset," rääkis Näkk.

Nähtamatud Loomad algatas veebis ka vastava petitsiooni, kuhu soovija võib allkirja anda (eestipuurikana.nahtamatudloomad.ee). Tegelikult kavatseb vähemalt Dava Foods viie aasta jooksul üle minna õrrekanade pidamisele, aga samas on suur küsimus, kas tarbijad on ka tegelikult nõus kallimate tootmisviiside mune ostma ja kas nende tootmisviisidega suudetakse kogu nõudlus rahuldada.