Olin aastaid mõlgutlenud, et kogu seda õpetajavärki aetakse valest otsast või vähemasti poolikult. Mulle oli tundunud, et mitte mingisugune palgatõus ei korva õpetaja staatuse langust, mis on muutnud koolikeskkonda tundmatuseni.

Muidugi polnud see staatus ka soveti ajal teab mis kõrge, vähemasti mitte ameti enda pärast. Õpetajad olid ka siis suhteliselt vaesed ja näägutada (mõelgem eepilistele arutlustele maakohas vaevlevast üksikust naisõpetajast, kel tuleb lõpuks alistuda traktoristile). Siiski ümbritses õpetajat teatav aura. Kodus öeldi lapsele ikka, et õpetaja sõna tuleb kuulata. Võimalik, et osalt johtus vastav hoiak üldisest kartusest võimu ees, sest õpetaja tundus kuuluvat nö ametlikku hierarhiasse. Aga kindlasti polnud see peamine.

Loomulikult lärmasid õpilased ka siis. Mäletan, kuidas noorel õpetajal tulid vihapisarad silma, sest teda ei kuulatud, klass n-ö läks käest ära.

Ja kindlasti kuulatakse ka praegu mõnd õpetajat tema enda pärast. Siiski on klassi ees seismine praegu seotud suuremate hingeliste üleelamistega. Kõik see, mida olin omal ajal lugenud Bel Kaufmani raamatust "Allakäigutrepist üles" Ameerika kooli kohta, on nüüd ka Eestis teostunud ja enamgi veel.

Kui mõelda, mis õigused on õpilasel, mida ta kõike võib teha ja öelda ja kui vähe on õpetajal võimalusi teda korrale kutsuda ja temalt nõuda, millist suhtumist peavad nad taluma lastevanematelt (kui seda suhtumist üldse on) ja ka avalikkuselt, mis on haletsevalt üleolev, siis mõtlesin, et mis imepalk see peaks küll olema, mille eest keegi on nõus säärast alandust taluma? Või mis muu väega inimesi kooli meelitada? Oleks siis tööpuudus nii suur...

Nii arvasin ma päris kaua. Aga siis korraga sähvatas, et äkki näen tonte. Jah, see õudusvisioon kehtib mu enda kohta, kui mina peaksin õpetajaks hakkama, sest ma pärinen teisest kultuuriruumist. See kehtib veel põlvkond-poolteist nooremategi kohta. Aga rohkem mitte.

Praegu oma esimesele tööpostile asuvad õpetajad on ise uue aja inimesed, nad on sündinud reeglina juba vabas Eestis ühes kõigega, mis sellest tuleneb, kaasa arvatud digimaailm, liberalism, uued vabadused, õigused ja käitumismustrid. Piltlikult öeldes on neile nutitelefon hälli kaasa pandud. Nad on enam-vähem samasugused kui nende õpilased, neil ei ole kultuurikonflikti ja nad ei "põe" paljude asjade pärast nii nagu nende vanemad kolleegid (muidugi need, kes pole veel rutiinis käega löönud). Ja et nende praeguse rahulolematuse ainus põhjus on ikkagi madal palk. See arusaam tuli mulle teatava kergendusena, sest raha on teatavasti kõige lihtsam juurde tekitada.

Tõsi, korraks käis läbi pea, et äkki saabub ka neile Z-põlvkonna õpetajahakatistele klassi ees seistes (või lamades – sõna-sõnalt või metafoorselt) tõehetk, et ilma autoriteedita ei tee midagi ära?

Autoriteedi kui nähtuse üldine vähenemine ja devalveerumine on meie ajastu omapära, see on liberalismi võrse. Autoriteet on pihustunud. Põhjuseks ikka seesama õiguste ja võimete segi ajamine ja samastamine.

Arvatakse, et kui kellelgi on koos muude inimõigustega õigus väljendada oma arvamust, siis see juba iseenesest tähendab, et ta arvamus on sama väärtuslik kui targa inimese oma. Seepärast ongi ümberringi nii palju arvamusi, aga neid kuulatakse nii vähe. Samamoodi nagu igaüks kirjutab, aga ei loe teisi (umbes et "milleks ma peaksin raamatuid lugema, mul endalgi mõtteid küllalt"). Kui igaüks arvab endal olevat autoriteedi ja üldsus seda arvamist soosib, siis on tagajärjeks, et õiget autoriteeti pole kellelgi jne.

Korrakem, et õpetajatel pole palju autoriteeti. Seda nii laiemas mõttes (nn avalike arvamusliidrite hulgas on suhteliselt vähe neid, kes õpetajaametit peavad) kui ka kitsamalt. Ja kui viimaste hulgas mõnel ongi, siis tihti mingil kõrvalisel põhjusel. Näiteks üks mu tuttav, atleetlik endine võitlussportlane, ladusa esinemise ja terase mõistusega – teda õpilased küll kuulasid. Ja ka endisele teletupsule-eurosaadikule vaatavad lapsed ilmselt suu sisse. Aga heldeke, kuidas nendesuguseid hulgemini kooli saada?

Ehk tuleks õpetajatekriisi vaadelda koos ühe teisega. Nagu teada, tahavad inimesed meil järjest vähem lapsi saada. Neil kahel on teatav ühisosa, sest iga vanem on oma laste õpetaja ning õpilased on õpetaja "omad lapsed". Kui tahetakse elu kergelt võtta, siis ei soovita lapsi, sest nood takistavad reisimist, mänglemist ja muidu nautimist. Õpetajatöö omakorda on võrreldes mõne muu sama kvalifikatsiooni nõudva elukutsega väga kurnav, pakkumata erilist võimalust edukalt ja huvitavalt avalikkuses särada.

Tulevik ei ole roosiline. Kui Eesti jätkab praegusel kahanemiskursil, siis avaldub see paljudel aladel, näiteks perearsti juurde pääsemine muutub nii vaevaliseks, et see jääb eeskätt vaestele, teised maksavad ise (paremal juhul kujuneb mingi segavorm, nagu osaliselt eksisteerib juba praegu).

Nii läheb ka haridusega. Võimalik, et tulevikus on meil tasuta rahvakoolid kõikidele ja tasuline parem haridus vähemusele. Kõrgkoolides võiks küll kohe õppemaksu sisse seada. Mitte hirmkõrge, aga nii, et sel oleks innustav mõju ja sümboolne tähendus. Tasuta asja kahmatakse ka siis, kui tõelist vajadust pole, ja sama kergelt sellesse ka suhtutakse.