Hiljuti teatas Stockholm, et alates 2025. aastast keelatakse südalinnas bensiini- ja diiselmootoriga sõidukid. Miks? Abilinnapea sõnul on peamine põhjus õhusaaste, mis võib imikutele tuua kopsuhaigusi ja eakatele enneaegse surma.

Stockholmi otsustav tegevus halva õhukvaliteedi vastu võitlemisel hõlmab enam kui 20 kvartalit kesklinnas, sealhulgas elavaid ostutänavaid ja kõrghooneid. Järgmise aasta lõpust jõustuv keeld lubab erandit vaid politsei- ja kiirabiautodele ning teistele elutähtsatele teenindussõidukitele. Juba on kuuldusi keelu edasisest laiendamisest Stockholmi teistele piirkondadele.

Elu sisepõlemismootoriga muutub keeruliseks

Paljud teised Euroopa suurlinnad on samuti juba kehtestanud või kaaluvad piiranguid sisepõlemismootoriga sõidukitele, et võidelda õhusaaste vastu ja julgustada inimesi rohelisematele autodele üle minema.

See eesmärk on kooskõlas Euroopa Liidu "Eesmärk 55" algatusega, mille ambitsioon on vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid 2030. aastaks 55 protsendi võrra. Samuti tuleks meeles pidada, et alates 2035. aastast on EL-is keelatud müüa uusi sisepõlemismootoriga autosid. Selline on siis praegune kontekst.

Mõned näited mujalt Euroopast. Pariis plaanib olla aastaks 2030 bensiiniautodest täiesti vaba. Prantsusmaal ja Saksamaal on palju linnu, kus sisepõlemismootoriga auto linna sisenemiseks tuleb osta vastav luba. Madrid on kehtestanud suure nullheiteala, keelates vanade saastavate sõidukite linna sisenemise. London on laiendanud madala heite ala, küsides saastavate sõidukite juhtidelt üsna kopsakat linna sisenemise tasu. See nimekiri pikeneb pidevalt.

Põhjamaad on eeskujuks

Ka meie peaksime elektriautodele üle mineku tempot tõstma, kasutades erinevaid soodustusi elektriautodele ja muutes elu ebamugavamaks saastavate sõidukite omanikele. Tallinna ja Eesti reaalsus seda eesmärki kahjuks ei peegelda. Kuigi oleme kehtestamas automaksu, mis selgelt elektriautosid soosib, on ruumi palju ambitsioonikamatele poliitikatele. Algatuseks võiks kaaluda nullmaksu täiselektriautodele.

Põhjamaadest leiame hulgaliselt inspiratsiooni erinevate riiklike toetuste ja stiimulite osas. Selge liider on Norra, kus juba 2021. aastal olid üle poole uutest autodest elektriautod, praeguseks aga lausa 86 protsenti. Seda silmapaistvat muutust aitas saavutada väga kättesaadav laadimistaristu, aga mitte ainult. Inimesed eelistavad elektriautot, sest selle ostuga kaasnevad märkimisväärsed maksusoodustused, tasuta sissepääs linnadesse, tavalisest poole soodsam praamipilet või teemaks ning eelisõigus kasutada bussiridu ummikute korral.

Rootsi on lisaks pealinna äsjasele märgilisele otsusele lubanud tuua 2030. aastaks teedele miljon elektriautot. See ei ole lihtsalt ambitsioonikas eesmärk, vaid kindel otsus, mida toetavad sarnaselt Norraga erinevad heldekäelised ostutoetused, maksusoodustused ja elektriautodele mõeldud eelisrajad.

Taani plaanib juba 2030. aastaks keelata uute bensiini- ja diiselmootoriga autode müügi. Selle eesmärgi saavutamiseks tugevdab valitsus infrastruktuuri, pakub elektriautode omanikele rahalisi stiimuleid ja investeerib märkimisväärselt harivatesse kampaaniatesse, mis rõhutavad elektrisõidukite keskkonnaalaseid ja majanduslikke eeliseid.

Baltimaades on arenguruumi

Ennast on liigutama hakanud ka meie Balti naabrid. Leedu loodab juba kahe aasta pärast oma teedel näha 50 000 elektriautot ja aastaks 2030 on seatud ambitsioonikas eesmärk 240 000. Arvestades, et elektriautode hulk on Leedu teedel viimase kolme aastaga kuuekordistunud, ei tundugi see kättesaamatu eesmärk. Ühtlasi toetab elektriauto soetamist ka Leedu riik.

Lätist on saanud hetkel kolme Balti riigi seas suunanäitaja. Euroopa Liidus on Läti elektriautode osakaalu kasvu osas koguni seitsmendal kohal, elektriliste sõidukite osakaal on viimase nelja aastaga kümnekordistunud ja võrreldes eelmise aastaga kahekordistunud. Kasv jätkub. Ka Läti riik toetab elektriautode soetamist.

Milline on Eesti seis? Meilgi Balti naabritega sarnases suurusjärgus riigi rahaline tugi elektriauto soetajatele ja elektriautode turuosa on tasapisi kasvanud. Siiski on nende suurusjärk endiselt naeruväärne: ligemale miljonist registreeritud sõidukist on täiselektrilised 5000-6000. Uute autode müügist moodustavad elektriautod siiski juba vägagi arvestatava osa, umbes pool praegu müüdavatest uutest sõidukitest on vähemalt osalt elektrilised. Taristu kasvab aga visalt ja ehkki plaanitav automaks soosib elektriauto omanikku, ei ole vahe sisepõlemismootoriga autodega siiski piisavalt suur.

Põhjamaade naabritest oleme kahjuks veel väga kaugel. Me ei vaja pelgalt stiimuleid, vaid laiahaardelisemat strateegiat ja mõistmist, et tulevik on elektriline. Vajame kiireid otsuseid nii selles osas, kuidas nügib riik inimesi ja ettevõtteid eelistama elektrilist sõidukit sisepõlemismootoriga autole, kui ka selles osas, kuidas kiirkorras arendada avalikku elektrisõidukite infrastruktuuri.

Põhjamaade kogemus õpetab, et tee elektriliste autode eelistamiseni nõuab poliitilisi otsuseid ja kultuurilisi nihkeid rohujuure tasandil. Sealjuures soodustavad poliitikakujundajate mõistlikud otsused meie valmisolekut oma seisukohti painutada. Meid ümbritsevad riigid on otsustavalt valinud keskkonnasõbralikuma ja tervislikuma tee.

Tulevik on igal juhul elektriline. Küsimus on selles, kuidas Eesti ennast selles tulevikus näeb, kas suunanäitaja või teiste sabas lohisejana.