Alustame kliimaseadusest. Vaatasin riigikantselei avaliku arvamuse uuringut, kus küsiti, kas inimesed saavad aru kliimaseaduse vajalikkusest. Kuigi hinnangud olid üsna pooleks, ei öelnud inimesed, et nad saavad aru, miks seda seadust vaja on. Vaadates kliimaseaduse väljatöötamise kavatsust, siis ega see olukorda liiga palju selgemaks tee – seal on suuresti sellist linnukeelt ja sõnasalatit. On teil kliimaministrina arusaam, kuhu te selle seadusega tahate jõuda ja miks seda nii hirmsasti tarvis on? Kas olemasolevatest seadustest ei piisa, on midagi selgelt puudu?

Lühidalt öeldes on majanduse ja Eesti inimeste jaoks vaja kokku võtta nõuded, mis tulevad erinevatest poliitikatest Eestist ja väljastpoolt, sõnastada, kuidas neid nõudeid rahastatakse – kas avalikust rahast, tarbijamaksuga või kuidagi muudmoodi. Ning panna sellele kolmnurgale ka kolmas nurk ehk mõõta, kuidas see mõjub meie heitmetele, loodusele ja tulevikule.

Nendest kolmest asjast tuleb arusaamine, kuidas me saame väiksemast keskkonna jalajäljest Eestile parema konkurentsieelise. Selline see kliimaseadus tegelikult on.

Olnuna varem teistes ametites ka muu hulgas see inimene, kes on väljatöötamise kavatsuste ja õigusloomepoliitika ellutooja, võin öelda, et väljatöötamise kavatsus peabki oma olemuselt küsima, milleks seadust vaja on, millisel kujul see peaks sündima ning milliste raamidega me püüame eesmärgi saavutada. Ja veel parem, kui pärast seaduse kehtestamist oleks ka järelanalüüs.

Oleme kliimaseadusega võib-olla natuke isegi ajastu vaimule vastu läinud ja peame ühtteist omaks võtma, kuna asju on tehtud väga lineaarselt ja kiires tempos. Kliimaseadus on pigem raamistik, kus pool arusaadavast kasust, mis Eesti ühiskonnale tuleb, tekib ka üksteisemõistmisest ja arutelust.

Aasta jooksul on meil plaanis kliimaseaduse arutelu, kuhu on kaasatud teadlased, ettevõtjad, noored, huvirühmad, kaasa arvatud omavalitused, valdkonnaliidud ja suuremad ettevõtlusliidud. Seejärel sõnastada seesama konkurentsi tulevik ning järgmisel sügisel jõuda seadusega parlamenti. Tempo on pigem kiire.

Ma ütleks, et kliimavaldkonna üle on vähe arutatud, tuleb rohkem arutada ja selles arutelus peab sündima Eesti jaoks teatud positsioon. Oleks väga imelik, kui me ütleksime, et kliimaseadus peaks olema kogum nõudeid, et tehke nii ja järgmiseks kuuks kooskõlastage – see ei täidaks kindlasti eesmärki.

Seega ma arvan, et on üsna kenasti alustatud ja näen, et hästi paljud inimesed resoneeruvad – kes on kriitiline, kes tahab midagi lisada, kes ütleb, et ambitsiooni on vähe, kes ütleb, et peakski juba kõik kirjas olema. See on väga hea debati algus.

No debati algus näib praegu olevat selline, et tulge ja öelge meile, mida teha. Et kliimaministeeriumi poolt pole algatust näha.

Ütlen sõbralikult, et oleks küll väga veider, kui me sõnastaks enda jaoks olulisi valikuid järgmiseks viieks, kümneks või viiekümneks aastaks viisil, et tulge ja öelge meile, kuidas teha. Me püüame pakkuda, ja ka suudame pakkuda lähenemisi eri viisidel eri valdkondades.

Kliimaseaduse koostamine käib nii, et on kliimanõukogu, suuremate ettevõtlusorganisatsioonide esindajad, keskkonnakaitse esindajad, teadlased, ülikoolide esindajad, on alltöörühmad, kus me hakkame neid valdkondi arutama.

Olgu see energeetika või mõni muu valdkond, kus me võtame ette konkreetsed eesmärgid, needsamad nõuded ja plaanid, kuhu me jõuda tahame. Küsime, kuidas see suhestub rahaga, kuidas juhime tulevikus selle jaoks vahendeid ja kuidas see kõik suhestub kliimapoliitika ja heitmega. Heide ei ole ainukene osa kliimapoliitikast, elurikkus täpselt samamoodi ja nii edasi.

Ja sellest sünnibki see raam. Arvan, et see on kliimapoliitika, keskkonna ja majanduse mõttes üks põhiline seadus.

Aga võtame teie endi hinnangud või soovid – kuhu te tahaksite kliimaseadusega jõuda? Kas põlevkivi kaevandamine tuleks Eestis lõpetada, kas igasugune süsinikuheide tuleks tõmmata võimalikult kiiresti võimalikult nulli? Kuidas te näete lahendust?

Mina näen lahendust selles, kui me suudame vähenevas keskkonnajalajäljes leida konkurentsieelise.

Meie maksiim on kliimaministeeriumis olnud see, et majandus peab mahtuma looduse piiridesse ja väiksem keskkonnajalajälg on konkurentsieelis. Mõte on ikkagi see, et maailm on nii või teisiti muutumises, isegi kõige skeptilisemad inimesed möönavad, et looduse ja kliimaga on toimumas teatavad muutused –  temperatuuride keskmised on tõusnud, ilm on muutumas turbulentsemaks ja nii edasi. Üks on kliimamuutuse põhjused ja teine nende leevendamine ehk kliimakindlus.

Kui sealt otsida Eesti jaoks võimalikku konkurentsieelist, siis see tähendab näiteks ettevõtluse jaoks seda, et näiteks taastuvenergeetika, mis on oluliselt odavam kui fossiilseid kütused, annab lisaks sellele, et annab kodanikele soodsama energiahinna, annab ta puhtama südametunnistuse, puhtama looduse ning annab ka tööstustele, ettevõtlusele baasi, millelt hakata üles ehitama tulevasi ettevõtmisi.

Nende ettevõtmiste suur pluss on see, et nad on ekspordivõimelised, sest taastuvenergia, mis täna on pigem konkurentsieelis, on viie-kümne-viieteist aasta pärast juba pigem hügieeni küsimus.

Skandinaavia turgudel juba palutakse kirjeldada oma tegevuste kaarti – kust on pärit sinu materjalid, mida sa teed ja nii edasi. Finantssektor surub nii Eestis kui ka mujal maailmas väga intensiivselt. Kliimaseaduse avaüritusel oli ka LHV esindaja, kes kirjeldas, et nemad jälgivad omafinantseerimise riskide hindamisel väga hoolega, millised on keskkonnasäästlikkuse kriteeriumid ja kuidas need on täidetud.

Nii et kui küsida, et mida mina ootan sellelt arutelult ja seaduselt, siis jah, me anname kindlasti ka konkreetsed punktid, aga me ei anna kohe ette vastuseid. Vastasel korral oleks arutelu ainult selle üle, kas see vastus sobib või mitte.
Me tahame kõikide poolte panust ja seda, et sõnastame muutuvas maailmas ehk vähenevas keskkonnajalajäljes ehk puhtamas looduses paremini toimetamises konkurentsieelise Eesti jaoks.

Peame leidma Eesti tee nii keskkonna kui ka majanduse jaoks. Ja ma arvan, et meil on väga head võimalused.

Kui kuulata kriitikute sõnavõtte, siis näiteks Juhan Parts on rääkinud sellest, kuidas paljud asjad, mida siin kliimaseaduse võtmes võiks teha, ei pruugi üldse omada soovitud tagajärgesid. Näiteks taastuvenergia osakaalu suurendamine tähendab Eesti mõistes tuulikud nii maismaal kui ka meres, või päikeseelektrijaamad, mis saavad eksisteerida ainult fossiilkütusega töötavate gaasijaamadega koosmõjus.

Ehk meil ei ole häid lahendusi, kuidas väga kiiresti väga suurt osa Eesti energiatarbimisest viia taastuvenergiale niiviisi, et kohalik elektri hind sõltumata sellest, kas see on subsideeritud maksumaksja poolt või on ta turu pealt ostetav, oleks konkurentsivõimeline lähiriikidega, mistõttu me võime jõuda olukorda, kus oleme ennast liigutanud kohta, kus näiteks tööstus ei saa Eestis eksisteerida.

Siin on hästi palju väiteid, proovin neid tükikaupa kommenteerida ja vabandan ette, kui ma väga hindav olen. Kõigepealt küsimus, kas me ei peaks midagi tegema, kui isegi see praegune lahendus ei too sajaprotsendilist vastust kõikidele küsimustele. Ma arvan, et igal juhul tuleb tegeleda, tuleb liikuda õiges suunas.

Nüüd see, kas taastuvenergeetika on energeetikavalikuna parem – ma arvan, et inimesed on üsna kiiresti aru saanud lihtsast tõest, et fossiilsed kütused, need, mida Juhan Parts väga kiidab, pääsevad turule siis, kui hinnad on väga kõrged ja volatiivsed.

Ma tean, et Juhan Parts on pakkunud välja, et tuleks rajada Auvere 2. Mängime mõttega, et Eesti rahvas peaks rajama Auvere 2. Nagu me enne tuvastasime, siis pangad ei finantseeri mingit sellist tegevust. On üsna selge, et me ei leia ilmselt panka, mis finantseeriks Auvere 2 rajamist.

Eeldame suurusjärguks 650-800 miljonit, ütleme veidi alla miljardi. Me saaksime Auvere 2, mis töötaks fossiilsetelt kütustel, ja mis me vastu saaksime – kalli elektrihinna, mis pääseb turule ainult tipu hetkel ja töötab võib-olla aeg-ajalt.

Ütlen viisakalt, et Juhan Partsi plaan on üsna keskpärane. Ma ei heida ette, et ta lähtub mõneti vananenud andmetest ja eeskätt kliimaskeptikute vaatest just europarlamendi valimiste jaoks. Aga miks mul on hea meel, et Juhan Parts selliseid sõnavõtte teeb ja arvamust avaldab, sest meie üks lootus oli, kui me kliimaseaduse debati algatasime, et sellest saab sisend ka europarlamendi valimistele, mis tulevad järgmise aasta suvel. Ma loodan, et sel teemal tuleb hästi palju debatte ja kandideerijadki võtavad sellest osa.

Kui rääkida taastuvenergeetika tulevikust, siis taastuvenergeetikas on meil ikkagi Eestis korralik buum käimas. Võrgud on loomulikult rajatud varasemal ajal, neid on vaja juurde teha, aga paljud taastuvenergia lahendused on juba väga kasulikud ja energia hind läheb keskmisena alla.

Jah, loomulikult on taastuvenergia juhitamatu energia, nagu kõike energeetikaga kursis olijad teavad, ja ükski taburet ei püsi püsti ühel jalal, mis tähendab, et meil on vaja juurde ka juhitavat energiat. Täna on selleks riigi poolt omaniku ootusega kehtestatud Narva jaamad.

2025. aastal teeb Elering võimsuse oksjoni, konkursi, kuhu tulevad uued pakkujad, on see siis gaas, biogaas või midagi muud? Ootame seda. Võib-olla tuleb see oksjon varem, eks aeg näitab. Ja kindlasti on meil vaja vastuseid salvestusseadmetele, on need siis moodsamad salvestusseadmed või vesisalvestid. Tuumajaama debatt algab alles järgmisel aastal, nii et energeetikas on palju küsimusi, mis tulevikku näitavad. Aga üldiselt on nii, et massina ja üldtulemusena on taastuvenergia täna ka turu vastu tihtipeale juba soodsam kui fossiilne kütus ning seetõttu on Juhan Partsi Auvere 2 pigem midagi minevikust, mitte tulevikust.

Auvere 2 ole hetkel mitte kuidagi realistlik, aga praeguse taastuvenergia sellise miksi juures on hästi oluline, et meil oleksid gaasijaamad – need on olemas Lätis ja Leedus –, mis balansseerivad seda. Ehk tänane taastuvenergiastrateegia istub väga sügavalt fossiilkütuse (gaasi) küljes. Ilma selleta ei ole üht ega teist.

Kahe kuni nelja nädala pärast oleme valitsuses analüüsiga, mis puudutab ilmselt Eesti taastuvenergia edasisi samme. Tõenäoliselt tuleb juurde suur hulk eri võimsusi – tuult, ka meretuult, päikest on meil päris palju. Tuleb panustada võrkude arengusse, ka Eestist välja. Oluline teema on salvestus ja juhitav energia. Energeetika on suur süsteem, ta peab olema tasakaalus.

Tulin mõned päevad tagasi Ida-Virumaalt, käisin Enefit Poweris ja ütlen, et kui hinnad on madalamad, siis ega fossiilid enam naljalt võrku ei pääse. See ongi reaalsus.

Kui rääkida Ida-Virumaast, siis sain sel nädalal üllatuslikult teada, et Sõnajalgade Aidusse plaanitav tuulepark, mis võiks tootma hakata lähiaastatel, saab jätkuvalt Eleringist tõenäoliselt kuskil 120 miljonit eurot toetust skeemi alusel, mis lõppes 2016. aastal.
See ei tundu mulle väga mõistuspärane maksumaksja raha kasutamine. Kui me tahaksime seda toetuseks vormida, saaksime sellest kordades rohkem elektrienergiat. Tundub see teile moraalselt mõistlik?

2016. aastal, kui mina olin veel majandus- ja taristuminister, algatasime toetuste süsteemi muutuse. Tollane toetuste mehhanism oli teistsugune ja see ei tundunud enam mõistlik turu arenguid vaadates – tehnoloogia muutus oluliselt konkurentsivõimelisemaks ja tulevik nägi teistsugune välja.

Tänaseks oleme jõudnud täpselt sellesse kohta, kus me ostamegi sedasama taastuvenergeetikat juba vähempakkumistelt, mis on maksumaksjale kõige soodsam.

See Sõnajalgade park on olnud riigiga vaidluse objekt ka vahepealsetel aastatel vahepealsetel valitsustel. Elering on see, kes otsustab, et ta mahub reeglite järgi veel vana toetusskeemi alla, nagu ka näiteks koostootmisjaam Tallinnas Mustamäe.

See on samamoodi natuke arusaamatu.

Üldiselt riik peab ikkagi järgima reegleid ja ütleme, et Elering neid reegleid ka järgib, aga see ei saa kindlasti olema nii pikk ja ilmselt summa ka nii suur, nagu seal kirjeldatud. Ei ole minu prognoosida, millal Sõnajalgade park tootmisvõimeline on, kas 2024. või 2025. aastal, aga see skeem lõpeb igal juhul 2032. aastal ära ehk see periood saab olema lühem.

Aga veel kord, see kõik saab tõenäoliselt olema järjekordse kohtuvaidluse objekt ja Elering neid lahendab. Aga pigem on need seotud eelnevate otsustega, mitte enam tänaste taastuvenergia väljavaadetega.

Kuid ka tänaseid otsuseid vaadates tekib küsimus, kas see on maksumaksja raha kõige otstarbekam kasutamine. Näiteks on meil vesinikuga seotud projektid, mida on plaanis ütleme 50 miljoni euro ulatuses toetada. Ometi ei ole vesinikuprojektid kaugeltki mitte küpsed selleks, et neid reaalselt energeetikas kasutada.

Toetame erinevaid innovatsiooni võimalusi, ega kõikidest projektidest ja kõikidest teadus- ja arendustegevustest ilmselt ei sünni kohe käegakatsutav kasu, sünnib teadmine.

Kohtusin hiljuti põhjanaabrite soomlaste kliimaministriga, nemad panevad era- ja avaliku sektori kaudu ikka sadu miljoneid ja miljardeid vesiniku arendustesse. See on lihtsalt üks paljudest valdkondadest. Maailm otsib erinevaid tehnoloogiaid. Tõenäoliselt on energeetiline tulevik teatavas mõistlikus tasakaalus. Eestis on täna paljud inimesed investeerinud näiteks päikesepaneelidesse, mis teatud aeg tagasi tundus ju käsitlematu ja arusaamatu, aga on täna vägagi tasuv. Kui sul on samaväärne tarbimine kõrval, siis on see üsna mõistlik projekt.

Eks neid lahendusi otsitakse, ma ei jääks ühte lahendusse rohkem kinni kui teise. Võib-olla see ei ole vesinik, võib-olla on see tulevikus midagi muud, aga neid võimalusi, teid ja innovatsiooni püütakse kogu aeg leida.

Milline on teie isiklik vaade tuumajaamade osas?

Teaduspõhine.
Olen võtnud üsna rangelt hoiaku, et püüan omalt poolt nii palju, kui mul on oma rollist tulenevalt võimalik panustada sellesse, et see debatt saaks olema faktide põhine. Detsembriks on tulemas põhjalik raport, mis puudutab tuumaenergeetika kasutuselevõttu Eestis. See puudutab julgeoleku küsimusi, seda, milline peaks olema tuumaseadusandlus, millist regulaatorit me vajame.

Kui see detsembris tuleb, siis ma arvan, et pered seda jõululauas arutama ei hakka, aga loodan, et jaanuaris läheb debatt lahti ning saame selle põhjal teha otsuseid.

Ka parlamendis tuleb kindlasti see debatt pidada, sest see on sellise taseme otsus, mis eeldab mandaadiga otsust või vähemalt hoiakut.

Eesti rahvas tervikuna on pigem pooldavalt seisukohal. Ma arvan, et see peegeldab seda, et näiteks Soome Olkiluoto tuumajaam, mis lõpuks on võrku tulnud, lükkab hinda alla ning seda nähakse heitmevaba ja stabiilsena, ja veidi peegeldab seda Vene sõda Ukrainas – nad suutsid energiaturu manipulatsioonidega kutsuda esile hinna kõikumist.

Veel kord – mina panustan sellesse, et see oleks võimalikult teadmiste põhine nii palju kui meie või meie partnerid maailmas suudame panustada.

Aga isiklikult pigem toetaksite või mitte?

Olen energeetikas teadmiste põhine arutaja – näidake numbreid, näidake valikuid ning teeme otsused selle alusel, mitte selle järgi, mis meeldib või kes mulle meeldib.

Hästi. Rääkisite päikesepaneelidest. Kui vaadata tegevusi, mida oleme riiklikult soosinud, siis meil on igasuguseid skeeme, kuidas toetada inimesi mingite asjade hankimisel – on ju suur osa päikesepaneelidest riikliku toetuse eest ostetud. Mitte küll täismahus, aga riik on seda subsideerinud. Kui räägime energia kokkuhoiust, siis riik on subsiidiumi maksnud hoonete renoveerimiseks ja nii edasi.

Kas teile ei tundu, et senine keskkonnapoliitika on pigem suunatud keskklassile, ka rikkamatele inimestele? Kui siia lisada näiteks elektriautode toetused, siis vaesem osa ühiskonnast saab endale keskkonna- või kliimapoliitika raames kohustusi või maksutõuse ning selle eest tasutakse rikkamatele inimestele mingisuguste uute asjade ostmiseks või vanade asjade renoveerimiseks?

See on väga õige küsimus, mida püstitada. Peame kliimaseaduse aruteludel pidama kindlasti silmas, et kogu see muutus ei tohi tekitada uut ebavõrdsust, ta peab kogu ühiskonda kaasama. Tempo ja muutused peavad olema arusaadavad.

Taastuvenergeetika toob inimestele ikkagi odavamad hinnad ja inimesed saavad sellest väga hästi aru.

Siiani ei ole toonud.

On ikka. On isegi miinushinnaga päevi.

Ja renoveerimine on samasugune tegevus, millest, ma arvan, et kõik inimesed saavad aru. Olgu öeldud, et see on lähiaastatel meie üks suurem avaliku raha projekt. Järgmisel aasta on meie eelarves sada kuuskümmend miljonit ja aastani 2030 isegi eelarvestatud (kõigele veel katet ei ole) pisut peale miljardi. Ning koos kaasfinantseerimisega on see umbes kaks pool miljardit. See on päris suur projektsioon ning läheb sees siis korterelamute ja üksikelamute kordategemiseks.

On piirkondi, näiteks Ida-Virumaal, kus väljapool linnu, nii-öelda kuldset ringi, on toetused mõnevõrra suuremad, arvestades, et vara on ka väiksema väärtusega. Ehk renoveerimise vara suhe on teistsugune. Seda tuleb kindlasti arvesse võtta.

Aga tihtipeale näitavad uuringud jah, et näiteks kodu küttesüsteemide väljavahetamine, transpordisüsteemid –  et see valikute tegemine algab tihtipeale keskmisest üleval pool tuludetsiilidest. Kuid see on ka mõneti loogiline. Uuemaid valikuid on lihtsam teha, säästu lihtsam otsida. Aga me püüame ikkagi kogu ühiskonda kaasa võtta uue konkurentsieelise otsimisse, sest oleme ausad – kui inimene maksab energia eest vähem, kodu on paremini korras, sisekliima parem, siis see on hea energiasüsteemi vaatest – lõikab tipukoormusi, me ei pea nii palju võrkudesse tingimata ühiskonnana panema, ja tegelikult on see hea ka kliimale, sest energiat kasutatakse mõistlikumalt.

Seal käib küll inimeste rahaline kasu ja kliimapoliitika koos, aga selles mõttes on ta õige küll, et eks tihti on nii, et uuendused ja sellised eest minemised on sageli ühiskonna edukama osa poole kaldu. Aga see on läbi ajaloo nii olnud. Meie ülesanne on seda poliitikat veidi tasakaalustada.

Ega ma väga täpselt ei näe, kuidas see poliitika tasakaalustamine praegu käib. Kui te ütlete, et Ida-Virumaal on näiteks mingi eramaja soojustamise projekti puhul inimese omaosalus võib-olla viiskümmend protsenti ja viiskümmend protsenti tuleb maksumaksja käest, siis tegelikult ei räägi me vaesema ühiskonna osa toetamisest, vaid ikka Ida-Virumaal paiknevate rikkamate inimeste toetamisest.

Ma ei oska öelda, kas Ida-Virumaal paiknevate korteriühistute renoveerimine on tingimata rikkamate inimeste toetamine, aga ma räägin diferentsist – kõrgema sissetulekuga piirkondades on avaliku finantseerimise protsent madalam, seda diferentsi me saame kindlasti teha.

Kui inimene näeb sellest ka endale kasu sündivat, siis ta teeb selle valiku, sest lõppkokkuvõttes maksab ju inimene ise oma elektriarvet vähem, see on ju tema huvi ka.

Tingimusel, et inimesel on omaosalus välja käia. Kuulates, mida pangad Eestis räägivad, kuidas paljud inimesed elavad palgapäevast palgapäevani, erilisi rahalisi puhvreid ei ole, siis nad pigem ei saa sellistes toetusskeemides osaleda.

Jah, aga palju kehvem oleks seda teha ilma toetusskeemideta, kui tuua võrdlus. Meie ülesanne on leida uusi lahendusi, mis tulevad ka uutest tehnoloogiatest, nagu mainitud, kas või sellest samast taastuvenergeetikast, mis annavad ekspordivõimelised baasid ettevõtlusele – et inimesed teeniksid rohkem, et tekiks uut jõukust.

Sest kui hinnad on ära tõusnud, sul on väike turg, mõnes kohas konkurents väiksem kui peaks ning see tõstab ka ühiku hinda, siis ainukene viis sellega lõpuks edukalt hakkama saada, on jõuda selleni, et Eesti inimesed saaksid jõukamaks ja majanduses tekiks rohkem lisandväärtust – see peabki olema tegevuse eesmärk, teisiti ei saa.

Lugesin kliimateadlase Anger-Kraavi arvamusartiklit ning sealt näis mulle üsna otseselt, et kui me ühiskonnana ei suuda kliimadebati või kliimamuutuste vastu võitlemisega jõuda nii kaugele, et terve ühiskond oleks sellesse kaasatud, et suur osa ühiskonnast ei jääks maha, siis pigem see ei õnnestu, pigem juhtub midagi sellist, et demokraatlikus ühiskonnas tulevad võimule need inimesed, kes selle asja ära lõpetavad, tagasi pööravad. Te ei karda seda?

Ei karda, minu usk Eesti rahva mõistlikusse on ilmselt kõrgem. Minu taju on pigem, et Eesti inimesed otsivad vastuseid küsimustele, mida teha, mis on kliimamuutuse põhjused, kuidas me saame sellega kohaneda ja suurendada oma kliimakindlust. Kuidas saada hakkama, kui korraga tuleb rohkem vett, kui ilmad on kuumemad. Kõik need küsimused vajavad lahendusi. Selles Anger-Kraavi artiklis oli ka igati mõistlikke soovitusi, kus soovitati skeptikutel aru saada, et kliimamuutused on reaalsed ja nendega tuleb tegeleda. Ja seal meie arvamus ei erine.

Tempo peab olema arukas ja mõistlik, ühiskonda kaasa võttev, ja sellepärast ma ütlengi, et ega kliimaseadus ei lahenda kõiki maailma muresid, see peabki olema selline, et on terve aasta kestev debatt, mis jätkub tõenäoliselt ja kus kõik löövad kaasa. Nagu me enne rääkisime, oleks alternatiiv selline, et meil on vastused, ärme küsimusi küsi.

Me tegelikult alustame debatti, kus on küsimused ja minu meelest ongi hea, et debatti on nii skeptikute kui ka pooldajate poole peal palju. Lõpuks jõuamegi kõik koos mingitele järeldustele. Arvan, et Eesti rahvas teeb arukad valikud ka selles küsimuses ja me ei jää tähelepanult alla mingisugustele ühepäevateemadele.

Te ju saate aru, et kui me räägime miljarditest eurodest, mis on vaja suunata selleks, et ühiskonnas mingeid muutusi läbi viia, kas renoveerida midagi, ehitada uut energiasüsteemi ja nii edasi – need miljardid, mis ei lähe sinna, kuhu paljud inimesed ootavad. Näiteks tervishoidu, haridusse, infrastruktuuri. Kui me neid miljardeid niiviisi paigutame, siis peab kõigile olema väga selge, miks me nii teeme.

Jah ja siin meie arusaamine ei erinegi. Inimesed tahavad aru saada, kuidas otsusele jõuti, veel parem seda üheskoos arutada. Ning et otsus on tehtud mingi printsiibi alusel ja seda printsiipi jälgitakse ka edasisel elluviimisel. Selleks kogu see kliimaseadus, kliimapoliitika teaduspõhisus ka on.

Sõnastame nõuded, mis tulnud väljast, mis seest, küsime, millised on vahendid, kas avalik, maksumaksja või kuskilt mujalt tulev raha. Seejärel mõõdame ära, kuidas see mõjub kliimale ja siis saame öelda, et nendel otsustel on need mõjud ja me seisame nende otsuste taga ühiselt. Arvan, et see on üsna tark viis seda teha.

Mõni nädal tagasi arutas valitsus väga teravalt järgmise aasta eelarve üle. Kui ma vaatan seda eelarvet täna, seda, kuidas on planeeritud 1,7 miljardit rohkem kulusid kui tulusid ilma, et seal oleks suuri nähtavaid investeeringuid väljaspool Rail Balticuga alustamist, aga see on eraldi teema, siis ei ole ju riigieelarves praegu sellist lõtku, kust saaks neid asju ette võtta, millest te siin räägite.
Millised võiksid olla suured kliimamuutustega toimetuleku investeeringud? Ei näi õhku olevat seal.

Seal ei ole õhku, aga seal on raha. Võin öelda, et nendeks investeeringuteks, mida olen püüdnud siin tagasihoidlikult kirjeldada, muu hulgas renoveerimisekski on järgmise aasta eelarves 160 miljonit ette nähtud Meie valdkonnas läheb looduse taastamiseks, elurikkuse suurendamiseks kahekordne raha, rohkem kui kunagi varem. Nelja aasta jooksul tuleb lisaks kakskümmend miljonit.

Kui küsida, kas on raha, siis lubage mul öelda, et raha on – see on sada üksteist miljonit seitsme aasta jooksul ja nii edasi. Küsimus oli, kas on raha nende eesmärkide elluviimiseks, siis tõepoolest on nende eesmärkide elluviimiseks riigieelarvesse raha pandud.

Pigem on küsimus selles, et me oleme juba nii sügavas defitsiidis ja Reformierakond lubas kusjuures enne valimisi, et riigi rahandus saab korda.
Ma ei näe, et riigi rahandus oleks kuidagi korda saanud või korda saamise poole liigselt liikunud. Ratase ja Kallase valitsused on olnud need valitsused, kus nii suuri defitsiiti planeeritakse. Mis saab riigieelarvest?

Ma eeldan, et sellisel kujul nagu riigieelarve parlamenti on läinud, suuresti ta ka vastu võetakse. Järgneb debatt selle üle, millised võiksid olla valikud järgmises tsüklis.

Kirjeldan nüüd jälle oma valdkonda, aga rahvusvaheline energiaagentuur, OECD juures olev nähtus, millele ka Juhan Parts viitas, ütles, et nad ei mõista taastuvenergeetikat. Ma väidaks, et mõistavad väga hästi, nad on öelnud, et elekter on uus nafta. Et selles valdkonnas tuleb kindlasti edusamme, see kindlasti annab majandusele teatud baasi.

Tõnu Mertsina kirjutas Äripäevas, et loomulikult ei suuda Eesti-poolne lükkamine ja sammude tegemine kohe asendada välisturu nõudluse vähenemist, aga ta saab muuta ettevõtlust ja siinset toimetamist konkurentsivõimelisemaks. Ja seda me oma valdkonnas igal juhul teeme. Aitame leida ja püüame suunata, et meie ettevõtmised muutuksid konkurentsivõimelisemaks. Ja selle baas on ka loomulikult raamides hoitud riigi rahandus.

Eks debatt selle üle käib ja ka jätkub, aga ma näen tulevikus päris mitmeid valdkondi, kus Eesti riigil ja rahval on võimalik endale päris palju jõukust luua, lisaks energeetikale mainin näiteks tuleviku maavarasid.
Meil on seal tõenäoliselt miljardeid ja miljardeid, kui õnnestub neid arukal ja keskkonnahoidlikul viisil kasutada, võib Eesti sarnaselt Norra rahvusliku rikkuse fondile midagi taolist luua. Võimalusi on, aga need tuleb kõik mõistlikult läbi arutada.

Sellest te rääkisite väljatöötamiskavatsuses ka, et Eesti kaevandusi laiendada ja rajada.

Täna on seis selline, et geoloogiateenistus uurib tuleviku maavarasid, näiteks fosforiiti, eeskätt haruldasi muldmetalle. Kes tahab, võib minna vaatama, mida nad teevad. Kui sealt on kaardistus tulnud, siis kahe kuni viie aasta pärast on võimalik sõnastada, mismoodi neid tuleviku maavarasid võiks kasutusele võtta. Kas seda on võimalik teha keskkonnahoidlikul viisil ja kuidas seda enim väärindada.

Kui vastus on, et jah, seda on võimalik keskkonnahoidlikul viisil teha ning leitakse viis seda väärindada, siis seal on sadu miljardeid, mida saab kasutusele võtta. Minu isiklik eelistus oleks valdav osa sellest panna lastele fondi, mis hakkaks kasvama ja Eesti riigil oleksid reservid ka tulevikus.

Ehk katta riigi võlg kaevanduse eest saadud raha eest ja ülejäänu panna Norra stiilis kuskile?

Ma arvan, et jooksvate kulutuste katteks tuleb endiselt kergelt kokku tõmmata ja vaadata oma tegevusi üle nii palju, kui on võimalik. Ning kui see raha on eelarves, siis meie valdkonnas läheb see just konkurentsivõime ja uute eeliste loomiseks. Isegi nappidel aegadel on võimalik teha mõistlikke otsuseid.

Milliseid makse teie tõstaksite?

Ma ei pea isegi vastama hüpoteetiliselt, sellepärast, et me teeme seda praktiliselt. Ehitusmaavarade tasud, mis pidid tõusma teistsuguses tempos...

Need on marginaalsed.

Ei ole marginaalsed, kui te ettevõtjatega vestlete, siis ei ole need kindlasti marginaalsed, selle lükkan ma kohe ümber. Tõstame ehitusmaavara- ja põlevkivitasusid. Et meie valdkonnas tõusevad tasud. Ja makse, mis on seotud eeskätt saastamise ja ressursside kasutamisega. Ja tõstame ka lõive, mis tekitavad kulutusi transpordivallas, keskkonna vallas.

Seega meie panustame riigieelarvesse päris hulga raha ja ma loodan, et sellest rahast saab valdkonda tagasi nii palju, kui on võimalik ning saame teha konkurentsivõime jaoks investeeringu.

See ei ole see 400 miljonit, mis on riigieelarve strateegiasse sisse kirjutatud, mille osas peaks valitsus järgmisel aastal mingile kokkuleppele jõudma.

Jah, aga ma arvan, et keegi ei eelda, et see 400 miljonit ühest valdkonnast kaetud saab. Lõppkokkuvõttes on küsimus selles, et maksukoormus keskmisena langeb ja see tuleb vahepealsetel aastatel katta ning küsida endalt, millisel tasemel teenuseid me tahame, aga see on fiskaalvaldkonna mitte kliimavaldkonna debatt.

Automaks peaks tooma 120 miljoni euro asemel aastas 200 miljonit eurot. Kaja Kallas ütles Vikerraadio saates "Stuudios on peaminister", et peamine kriitika automaksu suunas on see, et ei arvestata piisavalt heitmega. Tundub, et nüüd arvestatakse?

Täna on see töötasandi arutelu. Oleme rahandusministeeriumiga sel teemal peaaegu üle nädalases arutelus ja koalitsiooni sees samamoodi. Nende vestluste põhjal tundub minule, et on võetud arvesse neid mõtteid mitte ainult meilt, vaid ka igalt poolt mujalt. See on tõepoolest püütud disainida selliseks, et see arvestaks rohkem säästva liikuvuse põhimõtet, et kes tossutab-saastab vähem, kelle auto on kergema massiga, see tasub vähem ja kellel on raskem auto või kes saastab-tossutab rohkem, maksab ka rohkem.

See on üks printsiip, mida meie soovitasime ja kui rahandusministeerium, kes on maksude valdkonna eest vastutaja võtab seda arvesse, siis on see väga hea.

Räägime poliitikast ka. Oleme viimase paari nädala jooksul näinud, kuidas mitmed Keskerakonna liikmed on Isamaasse liikunud.
Mis toimub Eesti poliitikas? Kuidas on Keskerakond ja Isamaa nii sarnaseks muutunud, et liikmed ühest teise liiguvad?

Talitsedes soovi teha mingeid kalambuure sel teemal, arvan, et ongi loogiline, kui inimesed on aktiivselt poliitikas, tahavad midagi ära teha ja otsivad meeskonda, kus nad saavad seda ära teha. Jääb vaid loota, et nende üksteise leidmine on selline, et nad ka poliitika põhialustes kokku saavad.

Sest kui ma mõtlen opositsiooni ühisele anumale, kus on EKRE, Isamaa ja Keskerakond, siis minu vaatest, rõhutan, olen parempoolne liberaal, vajab Eesti kindlasti konservatiivset parteid või erakonda, mis ei ole äärmuslik. Arvan, et Isamaal on selleks väga suur potentsiaal see olla. Ja see on väga hea, kui meil on konservatiivne maailmavaade, mis on tugevam ja võimeline ka valitsustasandil olemas olla, sest EKRE on ju deklareerinud, et 2027. aastani on nad väljas, kui nad oma poliitikat ei muuda, siis ilmselt ka 2031. aastani poliitikast nii-öelda väljas.

Sellisel juhul oleks parem, kui konservatiivne maailmavaade oleks siiski ka koalitsioonivõimeline. Isamaa seda on, Keskerakonna saatust on veel keeruline prognoosida, eks järgmised etapid saavadki neil tõenäoliselt olema praktilistes küsimustes nagu Ida-Virumaal toimuv, mis reedab kahe poole omavahelist võitlust.

Nüüd tuleb valik, kas europarlamenti läheb nende poolt Yana Toom või Jüri Ratas. Mina isiklikult prognoosiks, et ilmselt Jüri Ratas, arvestades, et valijad on Eesti kodanikud, Euroopa kodanikud, aga mine tea, võib-olla tuleb sealgi üllatusi.

Aga kindlasti on see koht, kus opositsiooni vahel toimub teatud nihe. Usun, et EKRE suudab oma valijad kenasti endale hoida, aga on hea, kui Isamaa konservatiivsel tiival tugevneb, siis on ka sel vaatel ühel hetkel valitsuspotentsiaali.

Kas te selles ei näe muret, et Keskerakonnast võiks saada vene keele keskne partei?

Eestis ei peaks olema ainult ühe keele kesksed parteid, Eesti riigis ei peaks olema vene keele keskset parteid. Möönan, et olen pikalt Tallinnas olnud Keskerakonna ja tänase liidriga Mihhail Kõlvartiga olnud eri pooltel ja ma ütleks, mis mind on alati üllatanud, on vastasseis lihtsates küsimustes, mis kulmineerus lõpuks korraliku vastasseisuga.

Oli küsimus, kus Tallinna linnavolikogu saalis peaks olema suur Eesti lipp. Minu meelest täiesti triviaalne küsimus, aga Kõlvart ütles, et ainult üle tema ja lõppkokkuvõttes ta pidigi sealt ära minema, et see lipp sinna tuleks. Nüüd seal on suur sinimustvalge lipp.

Ja eestikeelse hariduse vastasseisus on Mihhail Kõlvart murdnud isegi kaitsepolitsei aastaraamatusse. Ma südamest loodan, et midagi muutub selles parteis, sest see ei saa kindlasti olla platvorm. See võib küll olla platvorm 2025. aasta kohalike valimistele, et võtta ära Tallinnas ja Ida-Virus hääled ning kindlustada baasi, aga minu meelest sellisel viisil päris ei saa. Vaadates nende inimeste lahkumis, teeb veidi murelikuks, kui eestikeelne publik Keskerakonnast ära läheb, et mis sinna siis alles jääb.

Kas te saate aru, mille pärast on Isamaa toetusreiting viimastel nädalatel nii tugevalt tõusnud?

Seal on mitu asja, esiteks on erakonnas toimunud teatud vahetus, ka suhtluses ja aktiivsuses, teemade nihe. Et ei olda enam nii tugevalt konservatiivne. Ma arvan, et Urmas Reinsalu on veidi enam tsentri poole oma konservatiivsuses kui eelmine liider oli. Ta on ka aktiivsem valitsuselt teravate küsimuste küsimisel, eeskätt peaministrilt. Eks see on toonud nihke. Ja EKRE on nagu alati augustis kollektiivpuhkusel, veidi pildilt ära ning praegu on nad üsna reserveeritud.

Eks see konservatiivne pool on saanud kasvada ja teisalt hakkab Isamaa ilmselt võtma Keskerakonnalt valijaid, kui ta nüüd juba võtab üle nende meeskondi ja piirkondi. Hakkab võtma nendes piirkondades valijaid, keda Mihhail Kõlvart ja eesti keele haridusse vastu seismine ei kõneta või kellele ei ole see meeldiv. Kindlasti saab seal olema nihe.

Ja eks opositsiooni sees on tõenäoliselt ka valitsuse vastu seismisel teatav konkurent, Isamaa on Urmas Reinsalu juhtimisel olnud praegu sel teemal laineharjal.

Räägime pisut Reformierakonnast ka. Kui vaadata Idavedude skandaali algusest saati Reformierakonnas toimunut, siis väga palju muretsemiseks põhjust ju ei ole, sest reiting hoiab, kuigi peaminister on kriitika ja tule all. Fookus on natuke mujal, kui Eesti riigiasjades. Aga kui üksi on Kaja Kallas?
Kui ma vaatan tema tegevusi Idavedude skandaali ajal, näiteks sel nõudekirja teemal või president Kersti Kaljulaidi ründamist, et see ei tundu olevat väga läbimõeldud või arutatud tegevus. Ei tundu mõistuspärane tegevus. Kas ta on parteist väga eraldi?

Parteis on nii, et seal on suur hulk inimesi ja kui sa teed meeskondliku tööd, siis meeskond on sinu ümber. Ma ütleks, et erakonna üldise poliitika tegemisel, poliitika valikutel ikkagi debateeritakse ja arutatakse omavahel, nagu ka valitsuses on töö pigem meeskondlik.

Aga võib-olla on skandaali natuuri, selle asja olemuse tõttu see olnud eeskätt isiklik küsimus ning see on asja muutnud isiklikumaks – teistel ei ole siin ju midagi öelda ega piirata. Kõik on öelnud, et nad toetavad peaministrit ja tema selgitused on antud, otsused tehtud, et siin ei olegi rohkem midagi kommenteerida.

Kas teie oleksite samas olukorras samamoodi käitunud?

Võimatu on ennast panna samasse olukorda, kus teine inimene oma valikutes on. Igaüks teeb oma valikud ise ja selgitab neid ise. Teiste eest pole seda võimalik teha.

Kaja Kallase väljaütlemistest on jooksnud läbi ka selline mõte, et teda on kuidagi eriliselt käsitletud, ebaõiglaselt rünnatud. Kas teile on jäänud sama mulje?

Poliitikas, ühiskonnaelus ja avalikus elus tuleb alati käsitlusi, mida sa selles rollis olnuna – ma ei viita Kaja Kallasele, vaid mis tahes muule sündmusele, olen näinud paljusid peaministreid ja ministreid kõrvalt – tajud, et mingi kriitika tõepoolest ei ole õiglane, et võiks olla parem selgitus. Aga tihtipeale on nii, et ükskõik, kui palju sa ka selgitad, kõiki selgitusi ei taheta kuulda. Teinekord ei ole kõik selgitused kuulajaile piisavalt veenvad või adekvaatsed. Eks selles peegelduses on alati midagi sellist, mis võib olla ka ebaõiglane.

Kuid kui sa oled kõrgemas avalikus rollis, tuleb sul ka kriitika üle elada, see käib töö hulka, tuleb lihtsalt loota, et kriitika ei ole väga isiklik. Aga antud hetkel on tõepoolest see skandaal piiritletud väga isikliku raamistiku. Seega väga keeruline lugu.

Kui mõelda teie enda kogemuste peale, siis teil oli ka kümmekond aastat tagasi üks suurem skandaal. Kui te üritate nüüd hinnata, siis kas teid rünnati toona rohkem?

Väga keeruline on seda hinnata. Kui sa oled rünnaku all, siis sa püüad jõudumööda vastata sellele, mida suudad ja vahel jätad vastamata. Eks neid keerulisi küsimusi on erinevates ministriametites, ka riigikogus, olnud alati, et pean vastama küsimustele või kommentaaridele, mis ei tundu alati õiglased või arukad.

See ei ole nüüd skandaali mõõtu, aga lugesin eile, kuidas Delfi ajakirjanik Aivar Pau kirjutas, et kliimaminister tõstis oma nõunikel metsikult palka. Lähme veidi ajas tagasi – võtsin tööle kaks noor inimest ja korraliku tööandjana ütlesin, et neil on katseaeg, mis tuleb kõigepealt läbida ning pärast seda on neil võimalik saada keskmist palka, mida selles sektoris saadakse. Nii ka läks.

Aga Pau kirjutab loo, kuidas Eesti kõige suurema töö ja ulatusega ministeeriumis tõsteti metsikult palku. Lisaks tõusis palk kahel inimesel, kes on asekantslerid –üks vastutab Rail Balticu rajamise eest, kus on miljardeid, teine energeetika kõige suuremate otsuste eest. Neil tõusis palk 140 eurot. Seda lugedes seda ma tunnen, et kui ma oleks ajakirjanik, siis ma ei kirjutaks lugu, kuidas metsikult tõusis palk, sest katseaeg on läbi või oluliste otsuste tegijad said 140 eurot juurde.

Mis ma siis nüüd tegema peaks? Nendin fakti, et inimene kirjutas selle loo, tema nimi on seal juures, ka minu pilt – peame mõlemad ilmselt edasi elama, aga minu meelest see lugu kvaliteetlugu ei ole.

Kas tekkis tunne, et tahaksite Aivar Paule või väljaandele saata nõudekirja?

Ei tekkinud, ma arvestan, et Aivar Pau peab Aivar Pau kehas edasi elama ja soovime talle edu.

Kõneleme natukene Eesti 200-st, kelle toetus on üsna ära kukkunud. Kas teil ei ole muret, et Eesti 200 võib hakata ühel hetkel koalitsioonis mitte liiga suurt koostööd tegema, et kuidagigi oma toetus üles saada?

Ei ole muret. Kui ma vaatan valitsuse sisedünaamikat, siis ma ütleks, et partnerid on üsna nõudlikud meie suhtes.

Sotsiaaldemokraatidest on Lauri Läänemets üsna selgelt liider, juhib oma meeskonda päris kenasti ja sõnastab küsimusi ning me ei ole alati ühel nõul, kindlasti mitte, meie maailmavaated ei kattu.

Aga Eesti 200-l on ka üsna tugev oma joon, kuid tuleb möönda, et nad on ikkagi uuem partei ja otsivad ning neil on teatavaid kasvuraskusi loomulikult ka. Kuid kui ma vaatan näiteks välisministri või haridusministri tegevusi, siis nad ajavad oma valdkonda väga selgelt ja väärtuspõhiselt. Et ma julgen öelda, et ma ei pelga, hoopis küsin, mis on need ühised asjad, need poliitikad, millega see valitsus läheb ajalukku. See on neile pigem olulisem.

Kas teile ei näi, et Eesti 200 tulevik võiks olla Vabaerakonna tulevik?

Ei näi. Näiteks Margus Tsahkna, kes on täna välisminister, kindlasti tajub poliitika ajalugu ja seda, kuidas poliitikat teha. Lauri Hussar tajub kindlasti seda ja Kristina Kallaski. Võib olla on neil vaadetes erinevusi, aga mina ju väljast teise partei sisse ei näe. Kindlasti on seal veel inimesi, kes põhitegevust juhivad, aga nende jaoks on ka kindlasti arusaamine, et töötatakse meeskondlikult – ka koalitsioon ja valitsus töötavad meeskondlikult. Et teatud eesmärkide nimel peab igaüks millestki loobuma. Suurem erakond Reformierakond peab tõenäoliselt tihti enim loobuma mingitest unistustest, aga töötatakse siiski ühe meeskonnana ühe eesmärgi nimel.

Vaadates, kui raskelt on mingisugused asjad sündinud, siis igal valitsusel saab ühel hetkel koosmeel asju teha otsa. Kui kaugel on selle valitsuse võimekus raskeid otsuseid koos teha?

Saan kindlasti esimeste hulgas teada, kui see koosmeel hakkab ammenduma, aga hetkel see piir veel ei paista käes olevat, isegi mitte ligilähedaselt. Eelarve tegemine on alati väga pingeline ja selle eelarve tegemine ei olnud kuidagi lihtsam kui paljud eelarved enne seda. Pigem isegi mõnevõrra keerulisem.

Julgen väita, et omavaheline keemia on lõpuks ikkagi üksteist toetav, on meeskondlikku lootust ja nagu saatejuht ka ütleb, siis demokraatia tunnus on see, kui valitsused ka aeg-ajalt vahetuvad. Eks lõpuks jõuab seegi aeg kätte, võib-olla 2027. aastal, võib-olla on varem, ei tea, aga praegu igatahes toetatakse üksteist.

"Reedene intervjuu" on Vikerraadios reedeti kell 14.05.