Viimasel ajal kogub avalikkuses üha enam hoogu debatt, kus taastuvenergeetika eesmärkide saavutamisel püütakse põhjusel või teisel eri taastuvenergiaallikaid omavahel vastandada. Muuhulgas jääb kõlama seisukoht, et Eestile on kõige olulisem just meretuuleparkide rajamine ning seda tuleks ühtlasi riiklikult subsideerida. Tegemist on ühekülgse lähenemisega, mis ei arvesta meie kaugemate eesmärkide, varustuskindluse ega ka energiajulgeoleku aspektidega.

Meretuuleparkide eelistamise vajadust põhjendatakse peamiselt asjaoluga, et maismaale rajatavate tuuleparkide võimalus hakkab justkui ammenduma, mistõttu tuleb põhitähelepanu suunata merele.

Tegelikult on probleem hoopis mujal: erinevates planeeringumenetlustes on üle Eesti kümneid kui mitte sadu potentsiaalseid maismaatuuleparke, aga kuna menetlust peab pea täielikult läbi viima kohalik omavalitsus (KOV), mille põhiline huvi ja tähelepanu on muudel tegevustel, siis on mitmeid KOV-e, kus need arendused liiguvad edasi üsna aeglases tempos.

Tõsi, on ka risti vastupidiseid näiteid. Riik ei saa läbi kliimaministeeriumi praegusest tulenevalt seadusandlusest planeeringuprotsessi omapoolselt sekkuda ja taastuvenergeetika arengut tagant tõugata. Riigil on küll võimalus KOV-e teadmistega toetada – ja seda ka tehakse –, kuid arenguruumi on.

Kauged eesmärgid teevad KOV-id passiivseks

Pidev meretuuleparkidest ja ka võimalikust tuumajaamast prognoositava energiatootmise valguses rääkimine tekitab kahjuks paradoksaalse olukorra, et nii omavalitsused kui ka kohalikud elanikud kaotavad huvi maismaatuuleparkide arendusi menetleda.

Suhtumine on stiilis: milleks sellega vaeva näha, kui nagunii tulevad (millalgi) meretuulepargid ja Eesti tuumajaam, mis kõik mured lahendavad, ja seetõttu pole meie piirkonda maismaatuulikuid vaja. Taoline mõtteviis on meie tuleviku energiavarustuse kindluse osas väga ohtlik ja seda eelkõige kolmel järgneval põhjusel.

Esiteks pole praegu ei meretuuleparkide ega tuumajaama rajamiseks tehtud piisavas mahus uuringuid ega langetatud vajalikke otsuseid, mis lubaksid kindlalt arvata, et neid üldse saab ja on ka majanduslikult tasuv Eestisse rajada.

On täiesti võimalik, et sellised analüüsid valmivad ja sellised otsused langetatakse, kuid neid veel ei ole ja kohe need veel ei valmi, mistõttu ei ole võimalik tagada riigi veelgi ambitsioonikamaks muutuvat plaani katta 2030. aastaks Eesti tarbimisest 120 protsenti kohalikult toodetud taastuvelektriga, ehk et suurendada lisaks meie endi energiatarbe tagamisele ka ekspordivõimekust. 

Teiseks ei tohi unustada, et maismaatuulepargid on kõige odavamate elukaarekuludega elektritootmise tehnoloogia. Teisisõnu on maismaatuuleparkide rajamine ning käitamine jagatuna eluea jooksul toodetavate kilovatt-tundidega kõige vähem eurosid kulutav elektritootmisviis, mis ei vaja juba aastaid enam subsideerimist, kuigi Eesti riik seda endiselt edasi kavandab.

Paljuräägitud päikeseparkide elukaarekulud on maismaatuuleparkidest kallimad ning erinevalt talveks vähenevast päikesevalgusest puhub tuul aastaringselt – tegelikult toimub suisa 2/3 tootmisest oktoobrist aprillini ehk meie pimedaimal ja külmimal ajal, mil energiavajadus on kõige suurem.

Kolmandaks ei saa me unustada üha teravnevat julgeolekuaspekti. Maismaatuuleparke ühtlaselt üle Eesti erinevatesse paikadesse rajades on ühelt poolt tagatud olukord, kus sõltuvalt muutuvast tuulesuunast on rohkem tootmist kord ühes, kord teises otsas. Märksa olulisem on aga asjaolu, et need elektrijaamad on ühendatud elektrivõrku paljudes erinevates Eesti paikades, mis vähendab elektritootmise katkemise ohtu, olgu siis tormituulte või ettearvamatu idanaabri tegevuse tulemusel.

Hiljutised inimtekkelised NordStreami ja BalticConnectori gaasitorude ning sidekaabli(te) kahjustamine on pannud kogu Euroopat ja meie NATO liitlasi muretsema merekaablite turvalisuse pärast. Me kõik tunnistame, et ilma riikide elektrisüsteeme omavahel ühendavate merekaabliteta ei saa ja neid on vaja juurde rajada nii riikidevaheliste ühenduste tihendamiseks kui ka tulevaste meretuuleparkide ühendamiseks. Vaadates aga nii hiljutisi uudiseid kui ka prognoosimatut tulevikku, on selge, et maismaatuuleparkide eelised meretuuleparkide ees on ilmsed.

Eesti olukord pole unikaalne

Meie olukord ei ole sugugi unikaalne. Just tänavu avaldas Norra valitsuse kokku kutsutud energeetikakomisjon põhjaliku raporti, mis vaatles ajalooliselt hüdroenergiale tugineva riigi energeetikapoliitikat pikemas vaates. Üks sealseid põhijäreldusi on sisuliselt üks ühele relevantne ka meil: pikaajalise varustuskindluse saavutamiseks on vaja panustada erinevate taastuvenergiaallikate rajamisse. Ei tohi lootma jääda ühele "võluvitsale", vaid kasutada tuleb kõiki erinevaid võimalusi tootmismahtude kasvatamiseks.

Seetõttu rõhutan pealkirjas toodud mõtet. Me ei tohiks enda ette panna valikut, et kas meri või maa. Vajame oma varustuskindluse ja energiajulgeoleku tagamiseks mõlemat, mistõttu peame edasi liikuma kõikide erinevate elektritootmisviiside analüüside ja planeeringutega.

Me ei saa seda teha käed rüpes istudes, vaid peame endale seatud eesmärkide saavutamise nimel reaalseid samme astuma. Peame ehitama esmajärjekorras välja odavamad ja kiiremini teostatavad lahendused, milleks on maismaatuuleenergia laialdasem kasutuselevõtt, ning liikuma paralleelselt edasi ka teistega.