Juba mõnda aega oleme tunnistajaks vastastikusele obstruktsioonile riigikogus, mille ühe osapoolena püüab opositsioon torpedeerida menetletavaid eelnõusid ja teise osapoolena tõrgub koalitsioon opositsiooniga arvestamast käitudes ignorantselt ning paljude arvates isegi võimuülbelt.

Kogu see tegevus on pälvinud rahva imestust ja imetlust, tülgastust ja aplausi sõltuvalt sellest, kumma osapoole toetajate hulgas ollakse. Küllap on suur osa rahvast pigem nõutu, asumata poolt valima ja oodates, et parlament asuks tööle.

Mind paneb üha tõsisemalt muretsema areng, mille süvenemist ja jätkumist pelgan. Nimelt tundub mulle, et obstruktsionism levib vargsi nagu viirus ühiskonnas üha laiemalt kõikide ühiskonnagruppide sekka. Küsitavad meetodid, mida valitsus ja riigikogu koalitsiooni ning opositsiooni vahelises kemplemises rakendavad, normaliseerib eeskujuna sarnase käitumise ühiskonna igal tasandil.

Heast tavast ja korrast kinni pidamine, viisakas ja üksteisest lugupidav käitumine, ametlikus suhtlemises autoriteetide ja ametitega arvestamine ning nende austamine, kõik see on vaikset kadumas, sest riigi kõige autoriteetsemad isikud on kaotanud omavahelises suhtlemises – nii ametlikul kui ka mitteametlikul tasandil – igasuguse vastastikuse lugupidamise. Vähemalt tundub see kõrvalt vaadates nõnda.

On tekkinud mulje, et omavahelisest poliitilisest võitlusest ja ületrumpamisest on saanud lihtsalt hasartmäng, mis on tekitanud selle mängijates sõltuvuse. On loomulikult häid erandeid, neid, kes on suutnud säilitada riigimeheliku käitumise ning on lugupidavad ka oma maailmavaate opositsionääride suhtes. Kahjuks ei pälvi nad samavõrra avalikku tähelepanu kui kõik need, kes head ühiskondlikku suhtlemistava või poliitilist kultuurset käitumist eiravad.

Ei ole uudis, et lapsevanemad ja kooliõpetajad on puhuti jõuetud varateismeliste ignorantse ning täiskasvanute soove ja palveid, keelde ja käske või nõudmisi eirava käitumise ning ükskõikselt ülbe suhtumise ees. Küllap tegelevad ka korrakaitsjad pidevalt isikutega, kes rikuvad avalikku korda ning ei pea lugu ühiskondlikust ruumist või selles ruumis viibijatest.

Selliseid ühiskonna liikmeid tuleb seaduse kohaselt korrale kutsuda. Kui ümbritsevate suhtes lugupidamatu suhtumine jõuab ametkondliku suhtlemise tasandile ning sellest saab ühiskonna igapäevase normkäitumise osa, liigume vaikselt anarhia poole. Miks peab rahvas ühel hetkel oma juhtidest lugu pidama, kui nad omavahel üksteisest lugu ei pea ega suuda kokku leppida, kuidas riiki juhtida väärikalt ning üksteise maailmavaadetega proportsionaalselt arvestades vastavalt rahva toetuse määrale valimistel?

Tean hästi, mida tähendab ametliku suhtlemise tasandil see, kui ametlikele kirjadele, milles ametlikud järelpärimised, küsimused või ettepanekud, enam ei vastata; kui ametialaste kohtumiste soovid seisavad vastuseta pikki kuid ametnike ja ministrite nõunike postkastis; kui taotlused ja avaldused kaovad justkui tühjusse ning vastuseid ei tule. See on märk ametkondlikust ignorantsusest, lugupidamatusest ja obstruktsionismist.

Kõige enam solvab ja tekitab trotsi ignorantsus. Sa tunned, et sind ei ole olemas, sa oled nähtamatu. Siis ei jää ju muud üle, kui tõmmata endale tähelepanu ja asuda samaga vastama. Nõnda saab vastastikusest obstruktsionistlikust käitumisest norm. Aga ma mäletan veel aegu, kui see ei olnud nii. Maailmavaade ja isiklikud hoiakud või arvamused ei domineerinud ega dikteerinud seda, kuidas omavahel oli korraldatud kultuurne suhtlemine. Eriti ametkondlikul tasandil.

Näen, kuidas obstruktsionismiviirus levib ja mürgitab moraalse atmosfääri kõikjal. Juba praegu tuleb üha sagedamini ette olukordi, kus levib allumatus heale tavale, kellegi palvele ja käsule, olgu võimukandja, ülemus või korrahoidja mõnes asutuses.

Kui eirajat seejärel korrale kutsuda, võtab süüdlane ohvri positsiooni, teeb kiusu kohta sotsiaalmeedia postitused ning kogub avalikkuse tähelepanu tõmmates omale publiku ja kaasakiitjad, kes ohvrit haletsevad ja kiusajaid neavad. Reegleid, ühiskondlikku või ametkondlikku head tava eirates võtab süüdlane ohvri rolli ja süüdistama hakatakse neid, kes järgivad korda ja reegleid ning püüavad võtta midagi ette, et olukorda lahendada.

Üha rohkem on kohata suhete tasandil enesekeskset jonnakust, mida saadavad individualistlikud õigustused ja nõudmised. Üha vähemaks jääb ühiste huvidega arvestamist ja kõigi väärikuse säilitavat alandlikkust.

On üldteada tõdemus, et ainult see, kes on teinud vigu oskab neid edaspidi vältida, nende pärast andestust paluda, et siis uuesti alustada ning paremini püüda. Kui vigade tegemisest saab muster, neid enam vigadeks ei peeta, eksimusi ei tunnistata, rikkumisi eitatakse, sest nii on isiklikult kasulikum, kukub väärtustel põhinev ühiskonnakorraldus kokku.

Uus põlvkond näeb ja kogeb avaliku elu tegelaste eeskujul praegu ühiskonnas toimuvat konfliktis sellega, mida kodus ja koolis õpetatakse. Tegelik elu ja väärtusmaailm ei toetu enam üksteisega arvestavatele ajatutele elureeglitele. Praeguse ajastu väärtused, mida esindab ühiskondlik võimueliit, paistavad pidetud ja ebakindlad, ujuvad ja suhtelised, sest need sõltuvad ainult kellegi isiklikust arvamusest ja isiklikust huvist, kõigest sellest, kuidas on parasjagu kasulikum. Ma teen, sest ma saan!