X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jüri Raidla: võtame riigikogu patiseisu lahendamiseks appi uue põlvkonna

Jüri Raidla
Jüri Raidla Autor/allikas: Siim Lõvi /ERR

Riigikogu normaalse töövõime taastamiseks võiks kaaluda Põhiseaduse Assamblee kogemuse taaselustamist ja riigikogu fraktsioonide liikmetest koosneva rakkerühma ning noorema põlvkonna riigiõiguse asjatundjatest koosneva nõunike paneeli moodustamist, kes aitaksid poliitilist vastasseisu õiguslikult korrektselt lahendada, kirjutab Jüri Raidla.

Alates 2023. aasta kevadest valitseb riigikogus patiseis. Mõistuspärased arutelud koalitsiooni ja opositsiooni vahel puuduvad või on ette nähtavalt viljatud. Kui konkreetsete eelnõude suhtes mõistlikkuse piires kasutatav obstruktsioon on põhiseadusega kooskõlas, siis riigikogu ja tema töö kui sellise vastu viljeletav obstruktsioon on põhiseadusega vastuolus.

Koalitsioon vastab obstruktsioonile usaldushääletustega. President kuulutab seadused välja, kuid noomib seejuures riigikogu ja valitsust, et nii ei tehta. Eesti elu ei vii pikas plaanis edasi üks ega teine.

Riigikohus on 22. juuni 2023. aasta otsuses jõudnud üldistavale järeldusele, mille kohaselt parlamendi tasalülitamisele viivad nii piiramatu obstruktsioon kui ka eelnõude liiga sage sidumine usaldushääletusega. "Mõlemad on lõppastmes ohuks põhiseadusliku korra toimimisele," resümeerib riigikohus.

Vaidlused küsimuses, kas opositsiooni obstruktsioon kutsus esile koalitsiooni teerulli või vastupidi, on parlamendi normaalse töö taastamise seisukohalt kasutud. Tulemusele suunatud arutelude eelduseks on emotsioonide mahalaadimine.

Üleskutsed poliitikutele, et "rääkige, rääkige!" on õiged ja kaunid, kuid ka samavõrd mõttetud ja lootusetud, kui ei lisata juurde midagi, mis võimaldaks koalitsioonil ja opositsioonil eesmärgipäraselt dialoogi pidada. Just nimelt eesmärgipäraselt. Ette teadaolevalt viljatud arutlemise katsed lisavad praegusesse emotsionaalselt üles köetud poliitilisse õhkkonda ainult uut pinget juurde.

Abinõuna patiseisu leevendamiseks võiks kaaluda Põhiseaduse Assamblee kogemuse taaselustamist. Põhiseaduse Assamblee sai uue hingamise ning lõppkokkuvõttes koostas Eestile väga hea põhiseaduse pärast seda, kui assamblee juhataja Tõnu Antoni eestvedamisel kutsuti ellu Liia Hänni juhitava redaktsioonitoimkonna ja siinkirjutaja juhitava ekspertgrupi koostöö.

Assamblee kogemusele tuginedes võiks riigikogu kokku kutsuda "Riigikogu töörahu koja", milles osaleks igast erakonna fraktsioonist üks esindaja ning mille tööd juhataks riigikogu esimees. Parema nimetuse leidmine sellele kojale oleks tervitatav. Sisuliselt oleks tegemist rakkerühmaga, mille ainsaks ja ülimaks ülesandeks on riigikogule ettepanekute tegemine patiseisu lahendamiseks.

Töörahu koja juurde tuleks riigiõiguse asjatundjatest moodustada "Töörahu nõunike paneel". Seda riigiõiguse asjatundjate gruppi oleks õige nimetada nõunike paneeliks, mitte ekspertgrupiks. Sõnade ja terminite valikul on poliitikas teatavasti oluline tähendus. Nõunike ülesanne on olla mitte ainult asjatundjate rollis, vaid toimida ka piksevardana, kui see on tarvilik õiguslikult korrektsete poliitiliste kokkulepete saavutamiseks. Paneel ei tohiks tegeleda oma individuaalsete riigiõiguslike visioonide realiseerimisega, vaid riigikogu normaalse töövõime taastamisele kaasa aitamisega.

Nõunike paneeli peaksid enesestmõistetavalt moodustama noorema ehk uue generatsiooni riigiõiguse asjatundjad, need, kes on tegijad mitte ainult nüüd vaid ka tulevikus. Minevikusaurused võivad ja peavad olema ära kuulatud, kuid neile ei saa rajada tänase ja homse päeva lahendusi – nostalgia ei sõiduta Eesti riiklust helgesse tulevikku.

Töörahu koda ja nõunike paneel peaks läbi töötama kõik (või vähemalt enamuse) avalikus ruumis esitatud ideed ja ettepanekud, millel on nähtav seos käsitletava teemaga. Võimalike lahenduste väljatöötamisel tuleb abstraheeruda praeguse koalitsiooni ja opositsiooni erakondlikust koosseisust.

Isegi kui riigikogu praeguse koosseisu juures võib koalitsiooni ja opositsiooni vahetumise tõenäosus olla tagasihoidlik, ei õigusta see tagasihoidlik tõenäosus praeguse olukorra käsitlemist igavikulise nähtusena.

Ühe lahendina obstruktsiooni piiramisel ja teerullipoliitika ohjeldamisel väärib kaalumist alljärgnev kaheosaline ettepanek, mis on teatavas ulatuses leidnud kajastamist minu ja Allar Jõksi ühises kirjutises: "Kasutame võimalust kaitsta demokraatiat demokraatia eest".

Ettepaneku mõlemad osad on poliitiliselt teineteist tingivas sõltuvuses, ühte ei eksisteeri teiseta. Seetõttu ei saa neid käsitleda teineteisest lahus. Lahus käsitletuna puuduks selle ettepanekul reaalne poliitiline perspektiiv. Ettepaneku osad on järgmised:

1. Riigikogu kodu- ja töökorra seaduses tuleks sätestada maksimaalselt võimalikus ulatuses parameetrid piiramaks parlamendi töö tahtlikku takistamist. Seejuures tuleks arvesse võtta parlamendiobstruktsiooni ja eelnõuobstruktsiooni erisusi.

Parlamendiobstruktsioon ei ole lubatav. Eelnõuobstruktsioon on lubatav, kuid samal ajal ka ohjeldatav. Seaduses tuleks täpselt ja üsna jõuliselt sätestada riigikogu juhatuse volitused obstruktsiooni piiramisel.

Õigustuse sellisteks muudatusteks leiab põhiseadusest endast. Põhiseaduses ette nähtud õiguste teostamine ei tohi ulatuda piirini, kus teised samasuguste õiguste kandjad ei saa oma õigusi teostada või on nende õiguste teostamine ülemääraselt ja ebamõistlikult raskendatud.

Teoreetiliselt võib ju ainuüksi üks riigikogu liige oma tugimeeskonna toel ummistada riigikogu eelnõudega viisil, kus teistel seadusandliku initsiatiivi õigustatud subjektidel on võimatu või mõttetu oma eelnõude algatamise õigust teostada. Rääkimata sellest, kui obstruktsiooniga muudetakse riigikogu sisuliselt töövõimetuks või tekitatakse olukord, kus rahvalt mandaadi saanud võimulolijad ei saa oma poliitikat realiseerida õiguslikult korrektsel viisil.

2. Obstruktsiooni piiramisel tuleb samaaegselt anda opositsioonile täiendav kaitsemehhanism, mis lisaks opositsiooni õiguste kaitsele järgib ka koalitsiooni ohjeldamise eesmärki.

Ettepaneku see osa tõukub Riigireformi Sihtasutuse kontseptsioonist. Riigikogu opositsioonile tuleks anda õigus esitada riigikohtusse taotlusi vastu võetud, kuid mittejõustunud seaduste põhiseaduspärasuse kontrolliks. Põhiseaduspärasuse kontroll peaks hõlmama ka hea õigusloome tava järgimist nii enne eelnõu riigikogu menetlusse andmist kui ka riigikogu menetluse ajal.

Riigikogu vähemuse õigust sellist taotlust esitada saab kasutada parlamentaarse demokraatia toetamiseks, parlamendi enamuse võimu kuritarvitamise ära hoidmiseks ehk enamuse tahte hoidmiseks põhiseaduse sätte ja mõtte raamides. Taotluse saab esitada kümne päeva jooksul arvates seaduse vastu võtmisest. Taotluse esitamine peataks seaduse jõustamise kohtumenetluse ajaks.

Selleks, et seda süsteemi ei saaks üksikud opositsioonierakonnad kuritarvitada, peaks taotluse esitamiseks olema kehtestatud nõue suhteliselt suure arvu, näiteks 31, opositsioonisaadikute liitumiseks taotlusega. Ja loomulikult tuleks riigikohtule ette näha suhteliselt kiired tähtajad selliste taotluste läbivaatamiseks.

Riigikogu kodu- ja töökorra seaduse täiendamine eelpool kirjeldatud viisil koos opositsioonile täiendava kaitsemeetme andmisega näib olevat üks väheseid võimalusi patiseisu lahendamiseks õigusriigile kohasel kombel.

Kindlasti ei tohiks minna "eesmärk pühendab abinõu" põhimõtte teele ja kujutada ette, et riigikogu juhatuse poolt õigusliku regulatsiooni raamidest väljuvad otsustused võiksid olla kuidagigi aktsepteeritavad. Ükskõik kui õilsad ei tunduks esialgu sellise lähenemise eesmärgid.

Taoline lähenemine tähendaks riigi poolt kõige kõrgemal tasemel suuna näitamist õigusriigist eemaldumiseks. Samal ajal on ütlematagi selge, et põhiseaduse vastasel obstruktsioonil ei tohiks meie riikluse mehhanismis olla mingit kohta. Lugegem õiguskantsler Ülle Madise viimase aja kirjutisi neil teemadel ja kõik peaks üsna selgelt arusaadav olema. Aga Toompeal ei ole praegu vist miski asi selge.

Kui riik peaks aktsepteerima enda tegevust väljaspool õiguslikku regulatsiooni, siis kust tuleks taolisel juhul riigi moraalne õigus nõuda oma kodanikelt seaduste täpset täitmist? Sealt edasi oleks vaid mõni samm olukorrani, kus seaduste täitmine muutuks valikuliseks.

Selles kirjutises esitatud kaheosalise ettepaneku realiseerimisel ei ole põhjust karta riigikohtu ummistamist opositsiooni arvukate taotlustega. Ettepaneku kahel osal on teineteise suhtes ühtlasi ka heidutav mõju. Oluliselt selgemad reeglid obstruktsiooni ohjeldamiseks vähendavad opositsiooni indu pliiatsist (tänapäeval arvutist) välja imetud kunstlike taotluste või kaebuste riigikohtule esitamiseks.

Opositsioonile täiendava kaitsemeetme andmine selles ettepanekus kirjeldatud moel tõmbab tagasi koalitsiooni hasarti eelnõude turbokiirusel menetlemiseks, kus reaalne arvamuste avaldamine ja huvigruppide ärakuulamine ehk kaasamine on muutumas farsiks. Õigusloome heast tavast kinnipidamisele on seaduste põhiseaduslikkuse hindamisel vaja anda oluline tähendus.

Töörahu koda ja nõunike paneel peaksid oma tegevuses lähtuma tõsiasjast, et ei põhiseadus ega teised seadused ei näe ette otsuste vastu võtmiseks konsensust ehk sajaprotsendilise häälteenamuse nõuet. Konsensuse poole peab küll püüdlema, kuid konsensuse saavutamist ei tohi seada välja töötavate lahendite vastuvõtmise tingimuseks.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: