Mida riigieelarve menetlemine tähendab? Riigikogu on umbes. Meil on kevadest saadik sadu arupärimisi ja eelnõusid opositsiooni poolt lükatud torusse ootele. Enamus on juba hapuks läinud ehk neid ei ole võimalik tavapärases ajalises raamis menetleda.

Riigikohtu otsusega on meile antud ka rohkem voli korraldada igapäevast tööd, tänu millele on nüüdseks välja kujunenud, et esmaspäevad on täies mahus arupärimiste jaoks, et seda mahtu vähendada. Need ei kandu edasi ülejäänud päevadesse, aga meil on kaotatud üks tööpäev (kella 15-00 ehk 9 tundi), mille jooksul arutatakse teemasid, mis obstruktsiooni raames maikuus sisse anti ja mis mõnelgi juhul enam pole enam relevantsed. Ministrid istuvad terved õhtud riigikogus, selle asemel, et muud tööd teha. Jah, see on nende kohustus, aga antud juhul on selle mõte lihtsalt aja raiskamine.

Ülejäänud päevadel arutame nii koalitsiooni kui ka opositsiooni eelnõusid, mis on komisjonidest läbi jõudnud. Komisjonides toimub lõviosas ajast opositsiooni eelnõude kuulamine ja menetlemine, kuigi sisse on pikitud ka aktuaalseid teemasid. Aga hulk aega kulub obstruktsiooniga sisse antud eelnõude menetlemisel, toru on täis paari aasta jagu ja laias laastus teeme tühja tööd, kuna need pole enamasti sisulised eelnõud.

Eelnõude menetlus saalis on EKRE poolt puhas šõu. Nüüd, kui oleme jõudnud eelarveni, on nad alustanud selgelt tahtlikku venitamist, küsides sisutühje küsimusi ja pidades oma ettekandjatega pikka dialoogi, et iga eelnõu menetlus maksimaalselt pikaks venitada. Sel viisil saavad nad keskmiselt ühe eelnõu esimest lugemist menetleda ca kaks-kolm tundi. Meil on 14 eelarvega seotud eelnõud esimesel lugemisel ja see teeb ca 28-42 tundi menetlemist. Hea küll, istume need ööd ära, saame esimesed lugemised tehtud ja siis avanevad need eelnõud muudatusettepanekuteks.

EKRE on näiteks lapseootel naiste haigushüvitist puudutavale eelnõule esitanud üle 200 muudatusettepaneku. Ei ole põhjust arvata, et nad riigieelarvega teisiti käituvad. Sest olgem ausad, neid ei huvita sisu, nad on otse öelnud, et soovivad erakorralisi valimisi ja selleks on neil kaks hooba. Esiteks eelarve blokeerida kuni märtsini. Teiseks, kui valitsus tagasi astub, siis peab mitu korda ebaõnnestuma uue moodustamine. Selle plaani õnnestumine on aga ebatõenäoline. Seega on põhirõhk pandud riigieelarve vastuvõtmise takistamisele.

Klassikaliselt on koalitsioon ja opositsioon selgete eesmärkidega. Koalitsioon kujundab poliitikat enamuse õigusega ning opositsioon hoiab seda ratsionaalsetes raamides, pakkudes konkreetset konstruktiivset kriitikat, kuna mitte kõiki mõjusid ei pruugi koalitsioon kohe ära näha. Konstruktiivset kriitikat saab ka muudatusettepanekutega esitada, selle üle saab arutleda ja seejärel saab kriitikat ka arvesse võtta.

Normaalselt toimiva riigikogu korral on ka saalis toimuv debatt sisuline ehk küsimuste esitamisel, repliikides ja läbirääkimistel osalevad nii koalitsioon kui ka opositsioon. Kuna nüüd on tegemist taktikalise venitamisega, siis ise vestluses osaledes me ainult pikendame menetlust veelgi, sisulist debatti vastaspool ei soovi pidada, mistõttu ongi saalis toimuv suuresti šõu.

Mida see aga tähendab? See tähendab, et sellest kõigest kaotavad Eesti riik ja meie kodanikud. Seadused peame vastu võtma kuidagi ikka. See võib tähendada, et kvaliteet on madalam ja vastandumine vaid suureneb. Riigikogu suur saal on suuresti muutunud etlemiseks kaamera ees ja sisuline arutelu saab toimuda vaid komisjonides ja fraktsioonides ning koalitsiooninõukogus. See aga pole see, mis oli algselt parlamentaarse demokraatia mõte.

Loomulikult ei ole sellist obstruktsiooni taludes koalitsioonil ka mingit huvi opositsiooni eelnõusid reaalselt kaaluda, kuid õnneks on näha, et Isamaa ja Keskerakond on EKRE-st kaugenenud ja ühiselt nad obstruktsiooniga ei tegele. Märgiline oli näiteks selle nädala päevakorra kinnitamine: kõik hääletasid ühtselt selle poolt, välja arvatud EKRE.

Millised on võimalused sellest olukorrast välja tulla? See on hea küsimus.

Kõik instantsid on selgelt öelnud, et seda peab lahendama riigikogu-siseselt. Probleem on aga selles, et ühel kuuest erakonnast ei ole mitte mingit huvi seda olukorda tegelikult lahendada.

Naljaga pooleks, aga meil läks kogemata riigikogu toetusega välja üks otsuse eelnõu, milles kästakse valitsusel parandada poliitilist kultuuri. Äkki peaks valitsus esitama riigikogu kodu- ja töökorra muutmise eelnõu, et parandada riigikogus poliitilist kultuuri? Praktikas oleks see õiguslikult… huvitav. Sisuliselt seda menetleda aga ei saaks, kuna niipea, kui riigikogu ise algatab selle seaduse muudatuse, saab EKRE teha tuhanded muudatusettepanekud ja nende menetlemisega tegeleks siis riigikogu kuni oma koosseisu lõpuni ning seda murda pole võimalik muul moel kui eelnõu tagasi võttes.

Aga eks seni teeme parima, mis teha saab. Koalitsioon toob valitsuse kaudu eelnõud, saalis koalitsioonisaadikud eriti sõna ei võta, et mitte osaleda lausvenitamises, efektiivselt kinnised arutelud on komisjonides ning lõpuks hääletame need seadusteks. Saalis teeb šõud ja täidab eetrit EKRE ning demokraatia vaikselt närbub.

Erakorralised valimised ei oleks mitte mingi lahendus. Tulemused võivad varieeruda, kohad saalis muutuvad, aga tööd sellegipoolest paremini väga teha ei saa, sest täpselt samamoodi saab üks fraktsioon blokeerida kogu riigi töö, venitada ja takistada ning kutsuda uuesti esile erakorralised valimised, kuni lõpuks pole rahval enam mingit huvi parlamendi rolli vastu ning riigikogu devalveerub täiesti kummitempliks.