Kui EL-i üldiseks eesmärgiks seatud tase kasutada 2030. aastal vähemalt 42,5 protsendi ulatuses taastuvenergiat Eesti jaoks probleem ei ole, siis puitbiomassi, transpordiheitmete ning taastuvenergiajaamade loamenetluse teemad on need, mis võivad Eestile hakata raskusi tekitama, tõdes kliimaministeeriumi energeetika- ja maavarade põhiüksuse taastuvenergia ekspert Mairika Kõlvart.

Puidukasutuses rakenduvad no-go alad ja kaskaadprintsiip

Rääkides puidu kui taastuva energiaallika kasutamisest, tõi Kõlvart välja kaskaadprintsiibi rakendamise puitbiomassile ning nii-öelda no-go alad (keelualad – toim.) puidu hankimisele.

No-go alad on piirkonnad, kust puitu ei tohiks enam hankida, sest siis sa ei saa seda enam säästlikuks nimetada, mis omakorda tähendab, et sellest saadav energia ei ole taastuvenergia.

No-go alad oleksid suure bioloogilise mitmekesisusega piirkonnad, näiteks looduskaitsealad, aga ka rohumaad, Eesti kontekstis poollooduslikud kooslused, mõned turba-alad ja ka nii-öelda vanad metsad, selgitas kliimaministeeriumi ekspert.

"Vanade metsade mõiste ise on meil seaduses sisustamata ja iga liikmesriik saab selle ise ära sisustada. See, kuidas see meid lõplikult mõjutama hakkab, oleneb ka meie mõiste definitsioonist," lisas ta.

Kaskaad-printsiip on aga seotud toetuste maksmisega biomassist energia tootmisele ning see tähendaks, et energia tootmisele puidust tohib toetust maksta ainult siis, kui on tõestatud, et konkreetse puidu kasutamine energeetikas on viimane võimalus ning seda ei ole muul viisil võimalik väärindada, selgitas Kõlvart.

Enne tuleb puidu kasutamisvõimalustena läbi uurida kõik muud võimalused ning põletamine oleks siis viimane variant, kus puitu võiks kasutada. "Ja selle peaks siis toetuse saamiseks ära tõestama, et sul ei olnud kuhugi mujale seda puitu enne protsessis panna, kui ainult siis energiasse," märkis Kõlvart.

Eesti puhul on siiski mõningad erandid, mida direktiiv lubab. Need käsitlevad olukordi, kui riigil tõesti ei ole võimekust väärindada puitu sellises mahus või sellist puitu nagu direktiiv nõuab.

"Võib-olla näitena võib siin tuua niisugused väiksemad oksad, mis meil kõik lähevad hakkeks - et neid peaks ka tegelikult väärindama. Aga kuna Eestis ei ole seda võimekust nii laialdast, siis justkui meie saaksime seda edasi energiaks kasutada, kuni me leiame sellele parema väärindamise viisi. See on see kaskaad-printsiibi mõte, et puit pigem tooks lisaväärtust, mitte ei läheks lihtsalt ahju," rääkis Kõlvart.

Lisaks tuleb bioenergeetikas juurde veel üks piirang. Kui seni pidi säästlikkuse kriteeriumitele vastavust tõendama rohkem kui 20-megavatised soojusenergia tootjad ja ka elektrienergia tootjad, siis nüüd langeb see piirmäär 7,5 megavati peale. "Ehk siis rohkemad jaamad peavad selle peale mõtlema hakkama, et kust nad puitu hangivad," tõdes ekspert.

Transport sai karmid kärpesihid

Taastuvenergia direktiivi uuendamisega anti liikmesriikidele siduvad eesmärgid transpordisektori jaoks: kas vähendada taastuvenergia kasutamisega kasvuhoonegaaside (KHG) jalajälge transpordis 2030. aastaks 14,5 protsendi võrra või saavutada samaks aastaks vähemalt 29-protsendine taastuvenergia osakaal transpordisektori energia lõpptarbimises.

Kliimaministeeriumi ekspert tunnistas, et Eesti pole veel otsustanud, kumma eesmärgi omale täitmiseks võtab, kuid tõenäolisemalt hakatakse lähtuma KHG vähendamise sihist. Samas nõuab see Eestilt üsna suurt pingutust, kuna hetkel on Eesti suutnud kasvuhoonegaase transpordis vähendada ainult kuus protsenti.

"Me peame lühikese aja jooksul päris tugevalt suutma kasvuhoonegaaside heidet vähemaks tõmmata," tõdes Kõlvart.

KHG kärpimise eesmärgi poole kalduks Eesti seetõttu, et ka mitmed teised Euroopa Liidu õigusaktid, mis transporti reguleerivad, on CO2-põhised. Ja samamoodi lülitatakse transport ka Euroopa Liidu heitmekaubanduse süsteemi, selgitas ekspert.

"Kuna see kõik on väga KHG ümber tiirlev, siis on mõistlik luua selline üldisem pilt ka teiste direktiivide ja Euroopa Liidu õigusaktide vaatest. Nii on lihtsam arvestust pidada, on ühtsem," rääkis Kõlvart.

Lisaks on transpordisektoris taastuvenergia vaatest uus nõue vesiniku kasutamise eesmärk – aastal 2030 peab üks protsent kogu transpordis kasutatavast taastuvenergiast olema mittebioloogilise päritoluga taastuvtoorainest (RFNBO) valmistatud kütused ehk sisuliselt vesinik.

"Meie jaoks on see päris suur väljakutse, sest hetkel ei ole meil ei vesiniku tootmist ega vesiniku tarbimist sellisel määral," tõdes Kõlvart.

Vesinik, mida nõuetes silmas peetakse, on rohevesinik, mille saamisel on omad kriteeriumid – see peab kindlasti olema taastuvelektri põhine. Ja taastuvelektri tootmisseade peab olema uus või täiendav seade, vesiniku tootmine ei tohi olla rajatud vana tootmise juurde, selgitas kliimaministeeriumi ekspert.

Loamenetlus kiireneb drastiliselt

Kolmas suur teema Eesti jaoks on direktiivis sätestatud taastuvenergiaprojektidele lubade andmise menetluste kiirendamine.

"Direktiiv seab seal väga konkreetsed tähtajad, kui kaua võib loamenetlus kesta," tõdes Kõlvart.

Direktiivi kohaselt määratlevad riigid taastuvenergeetika arendamiseks eelisarendusalad, kus menetlused peaksid hakkama toimuma eriti kiiresti ning samuti peaksid menetlused kiirenema – küll mitte nii palju – ka väljaspool eelisarendusalasid.

"Eelisarendusalade määramiseks on protsess praegu käimas. Sellele eelneb nii-öelda üleriigiline kaardistus, mille käigus peaks kindlaks tegema kõik need alad, mis võiksid panustada 2030. aasta eesmärkide täitmisesse. Ühesõnaga, praegu me kaardistame tuuleenergeetika alasid ja me peaks neid kaardistama umbes kuue teravatt-tunni ulatuses ja need siis kaardile kandma," rääkis Kõlvart. "Ja sellest kaardistusest võetakse välja nii-öelda kõige sobivamad alad ja need määratakse eelisarendusalaks, kusjuures eelisarendusalaks määramine käib läbi planeeringu kehtestamise," selgitas ta.

Planeeringuga kehtestatud eelisarendusalal tohib loamenetlus direktiivi kohaselt kesta maksimaalselt ühe aasta maismaal ja merel kaks aastat, kusjuures eriolukorras saab seda kuue kuu võrra pikendada.

Eelisarendusalade puhul saab keskkonnamõjude hindamise ka ära jätta juhul, kui on olemas leevendusmeetmed ja seal elavate liikide seisund peab püsima samal tasemel või paranema, lisas Kõlvart.

Neil aladel, mis jäävad väljapoole eelisarendusalasid, saab loamenetlus kesta maksimaalselt kaks aastat maismaal ja kolm aastat merel.

Direktiiviga kehtestatakse taastuvenergia kasutuselevõtu puhul ka eeldus, et tegu on "ülekaaluka avaliku huviga", mis piirab uute käitiste rajamise suhtes õiguslike vastuväidete esitamise võimalusi, öeldakse Euroopa Liidu Nõukogu esmaspäevases pressiteates. 

Euroopa Liidu liikmesriigid andsid esmaspäeval oma heakskiidu taastuvenergia direktiivi muudatustele, millega suurenevad taastuvenergia kasutuselevõtu eesmärgid.

Taastuvenergia direktiivi muudatused ja samuti esmaspäeval heaks kiidetud säästvate lennukikütuste edendamise määrus on osa EL-i 2030. aasta kliimaeesmärkide paketist "Eesmärk 55" (ingl.k.: Fit for 55). Need on paketi viimased õigusaktid, pärast mida on Euroopa Liidul nüüd õiguslikult siduvad kliimaeesmärgid kõikides peamistes majandussektorites, teatas Euroopa Komisjon.