Kui te kirjeldaksite NATO peasekretäri valimise protseduuri, siis milline see on? Kaja Kallas ütles, et selleks töökuulutust lehte ei panda, et see käib kuidagi teistmoodi.

Nagu kõik otsused NATO-s, nii ka peasekretäri valimine toimub konsensuslikult. Valitseb arusaam, et see on koht, mida ei täida Ameerika Ühendriigid. Ülejäänud NATO liikmesriikide kõrgete poliitikute seast üritatakse leida konsensuskandidaati. Ja on selge, et mida suurem liikmesriik, seda varasemas järgus tema võimalikku toetust või ka välistust üritatakse välja selgitada. Ega siin väga selgelt reglementeeritud protseduuri ei ole, tuleb leida konsensus.

Ja kuna on konsensuse otsimine, siis seda on võimatu täpselt reglementeerida. Oleks mingi enamushääletus, siis on niimoodi, et kas saad esimeses voorus absoluutse enamuse või kaks paremat lähevad edasi või kukub igas voorus üks välja - seda on võimalik reglementeerida. Aga seda, kui kõik peavad kokku leppima, siis ongi nagu konklaav tuleb paavsti valima ja lõpuks peab kuhugi jõudma.

NATO peasekretärid on varasemas ajaloos olnud reeglina liikmesriikide endised kaitse- või välisministrid, aga nüüd viimase paari peasekretäri puhul on seda taset tõstetud - on olnud vastavalt siis Norra ja Taani endised peaministrid. Aga see ei pruugi niimoodi jääda, kindlasti on võimalik, et ka mõni hea renomeega endine kaitse- või välisminister maandub selles ametis pärast pärast seda, kui praeguse peasekretäri mitu korda pikendatud ametiaeg ükskord lõpeb.

Aga kui nüüd Jens Stoltenbergi ametiaega on juba mitu korda pikendatud, siis see näitab, et riigid ikkagi ei saa kuidagi kokkuleppele või seal on mingid suuremad vastuolud?

Tõenäoliselt on siis olnud konsensust raske leida. NATO on valitsustevaheline organisatsioon, eks siis suursaadikute ringis Brüsselis ja ka erinevatel ministeriaalidel, kuni siis tippkohtumisteni välja ilmselt selliseid asju paika üritatakse loksutada. On selge, et ilmselt teatud kiivust võib teinekord riikide vahel ette tulla ja kindlasti on ka mõni kandidaat, kes ühel või teisel põhjusel on mõnele liikmesriigile raskemini vastuvõetav.

Selge, et mida väiksem liikmesriik, seda ebatõenäolisem on ühe või teise suurriikide heakskiidu leidnud kandidaadi vetostamine, selleks peavad olema mingid väga selged punased jooned. Ilmselt suurte riikide puhul see ei-sõna, tuleb kergemini.

Aga ega seda protsessi nüüd väga avalikkusele laiali ei laotata, enne, kui on põhjust tulla välja enne, kui on kokku lepitud. Ja ega seal ju ametlikke kandidaate kui selliseid ei ole, see ei käi nii nagu olümpialinna valimine.

Eks spekuleeritakse ikka ühe või teise nimega, mõni inimene võib ka oma isikliku profiili tõstmise nimel ise oma nime välja käia. Aga üldiselt sellist staatust nagu NATO peasekretäri ametlik kandidaat ei ole. Kui tekib konsensus, siis on juba kokkulepe olemas ja siis on peasekretäri nimi teada, aga enne seda on kõik suurel määral ikkagi puhas spekulatsioon.

Praegu on kaks inimest siiski avalikult öelnud, et nad kandideeriksid. Need on Kaja Kallas ja hiljuti tagasi astunud Hollandi pikaaegne peaminister Mark Rutte. Kuidas nende esileastumist võiks hinnata?

Noh, eks see on nii nagu Oskar Lutsul, kindlasti võib iseennast välja pakkuda. Kui oma soovist teada ei anna, siis võib-olla et keegi ei tule selle pealegi. Eks ikka võib seda teha.

Aga see iseenesest ei tähenda mitte midagi. Nagu öeldud, ei ole sellist staatust nagu NATO ametlik peasekretäri kandidaat, ei ole sellist väljalangemisvooru, kus kolmest kandidaadist saab kaks ja kahest jääb lõpuks üks. Seal seda positsiooni häälteenamusega ei määrata, see on konsensus, mis sellises tihedas diplomaatilises töös siis tekib või ei teki.

No samas arvatakse, et kui Rutte välja tuli, siis tal äkki ikkagi on juba mingisugune selline vaikne heakskiit kuskilt poolt olemas?

Ma ütlen, et kõik on selles spekulatsioon nii kaua, kuni tekib konsensus. Mark Rutte on kindlasti prominentne pikaajaline endine peaminister. Tal on kindlasti palju tugevaid külgi, aga milliseid reaktsioone tema nimi tekitab Berliinis, Pariisis, Washingtonis, kas on mõnel suurtest pealinnadest oma favoriit, keda avalikult ei ole seni välja käidud, selle kohta minul andmed puuduvad.

Võib öelda, et kindlasti - mis võib potentsiaalselt mängida, on mingisugused regionaalsed kaalutlused - mõni Euroopa piirkond näiteks tunneb, et teda on nii pikalt sellest ringist eemal hoitud. Kindlasti võib seda teatud argumendina kasutada, mitte et see päeva lõpuks ilmtingimata väga palju maksaks.

Kindlasti on pigem ebatõenäoline, et uus peasekretär tuleks mõnest riigist, kust mõni viimane peasekretär on pärit olnud - et Stoltenbergi järel tuleks uus norrakas või et enne teda oli taanlane Andres Fogh Rasmussen ja siis tuleks nüüd uuesti taanlane. Seda võib eeldada, et see teeb natuke keerulisemaks nendest riikidest järgmise peasekretäri nimetamise. Aga mingisuguseid välistusi ka kindlasti ei ole.

Enne Rasmusseni oli ka (endine Hollandi välisminister – toim.) Jaap de Hoop Scheffer, seega pole ka Hollandil tegelikult väga palju aega möödas sellest, kui oli hollandlasest peasekretär. Aga kas see nüüd midagi tähendab, et kui on hea kandidaat ja leiab poliitilise heakskiidu suurte ja vägevate poolt, siis kindlasti see ei ole ilmtingimata mingi välistus.

No üks regionaalne mõõde on ikkagi see, et idaeurooplased loodavad, et nende seast tuleks uus peasekretär ja kui veel räägitakse, et see peaks olema naine, siis nagu väga palju peale Kaja Kallase kedagi teist sõelale ei jäägi.

Oi, kindlasti on ka Kesk- ja Ida-Euroopas väga tugevaid prominentseid naisi. Eks meile ikka tundub, et peale meie kandidaatide ei ole suurt kedagi. Aga see ei ole nüüd päriselt ilmtingimata nii.

Kahtlemata kõiki neid argumente ka selles diplomaatilises kompamises kasutatakse. Kindlasti Ida-Euroopast pärit kandidaadid rõhutavad seda, et tegelikult oleks nüüd juba aeg lõpetada see vahetegemine vanade uute vahel ja Ida-Euroopa peaks kindlasti mingi prominentse positsiooni saama.

Kindlasti oodatakse ka, et NATO peasekretäride seas seni ei ole olnud naisi, see on samuti üks argument. Aga milline neist argumentidest saab otsustavaks - kindlasti ei tähenda see, et järgmine peasekretär ei võiks olla mees ja ei võiks tulla Lääne-Euroopast.

Nagu öeldud - konsensuse otsimine ja konsensus tähendab, et sisuliselt on igaühel õigus vetostada. Praktilise külje pealt, nagu ma juba ütlesin, et suured riigid kindlasti teevad oma veto kasutamise otsust mõnevõrra kergemini kui väikesed.

Mis võiks olla Kaja Kallase miinused, mis võiks temale takistuseks saada? Ma ise mõtlen, et kas Eesti on äkki oma väljaütlemistes, eriti Venemaa suunal, liiga radikaalne? Või kuidas teile tundub, mis on tema nõrkused, mis on Eesti nõrkused?

Ei mina ei taha hakata välja tooma ei tugevusi ega nõrkusi. Selge on see, et oma CV poolest peaminister on kindlasti see tase, millega võib kaasa rääkida. Aga nagu öeldud, see on konsensuse otsimine ja siin sõltub väga palju sellest, kes mida esiplaanile seab ja millisel suurel riigil on omad konkreetsed eelistused ja ootused.

Ma saan aru, et see on ajakirjanduslik apetiitne, aga mul ei ole ühtki põhjust hakata välja tooma mingisuguseid… Ma ei spekuleeriks üleüldse tema šanssidega, sest neid ei ole võimalik niimoodi protsentides mõõta. Nagu öeldud, siin ei mõõdeta sentimeetreid ja sekundeid. Ja teiseks, siin ei ole ka sellist nii-öelda hääletustega väljalangemise vooru, et kui kaugele ta võib jõuda. Siin kas saavutatakse konsensus või mitte, kas ta tuleb üleüldse tõsiselt lauale või mitte - mul puuduvad andmed seda öelda.

Kui ma peaks hakkama ütlema, et kas Eesti jooksja võib saada olümpiamängudel finaali, siis ma hakkaks vaatama tema seniseid edetabeli tulemusi ja seda, kui palju on sel aastal temast kiiremini aeglasemalt joostud. Aga selles mängus nagu on NATO peasekretäri valimine, sellist tõenäosust ei ole millegi pealt hinnata.

Teie endise mitmekordse ministrina kujutate ette, kas juba praegu, kuskil vaiba all või kardina taga käivad need vaidlused või väitlused?

Muidugi. Arvestades just seda, et Stoltenbergi ametiaega on mitu korda pikendatud, siis neid kõnelusi ja otsinguid on toimunud kindlasti juba pikema aja vältel. Juba sel ajal, kui Stoltenbergi ametiaega viimast korda pikendati, oli ju teada, et ega ta igavesti ei saa jääda, ega ta ei saa sinna surmani jääda. Otsingud kindlasti käivad ja kindlasti kombatakse üksteise punaseid jooni ja välistusi ning uuritakse, kellel võiks olla ambitsiooni ja soovi. Nii et see kindlasti toimub kusagil.

Ma saan aru, et teie huvi on eeskätt saada mingeid hinnanguid Kaja Kallase šansile. Aga teadmata, mis kaadri taga toimub ja teadmata, kes need teised nimed on - Rutte kindlasti on väärikas nimi, aga ta on nii palju olnud. Ega ma ei saa välistada, et keegi on juba kuskil mõnes pealinnas tõmmanud punase joone ühele või teisele neist kahest välja käidud nimest, seda ei saa ka välistada. Aga see ei pruugi niimoodi olla.

Konsensuse otsimine käib umbes sama moodi nagu Euroopa Liidu Nõukogu istungid. Põhimõtteliselt on nad kõik võrdse otsustusjõuga, et kas need on suursaadikud, on need ühe või teise ala ministrid, aga eriti tähtsad asjad reeglina ikkagi koputatakse ära sellel tipmisel tasemel, et anda sinna poliitilist sära juurde.

Tegelikult juhtub väga harva, et suured ja tähtsad otsused jäävad päriselt peaministrite ja presidentide arutada. Seda juhtub mõnikord, näiteks Euroopa Liidu eelarve kokkuleppimisel on seda juhtunud, et viimane vaidluste voor toimub pealike vahel. Aga eks tegelikult ikka hakatakse seda madalamal tasemel, üksikute pealinnade vahel ja siis ka ilmselt seal NAC-i (Põhja- Atlandi Nõukogu, liikmesriikide suursaadikute perioodilistel istungitel Brüsselis - toim.) saadikute laua taga paika loksutama.

Jens Stoltenberg valiti NATO peasekretäriks 28. märtsil 2014, tema esimene ametiaeg algas 1. oktoobril 2014. Kevadel 2018 valiti ta samasse ametisse teiseks nelja-aastaseks tähtajaks, mis lõppes 1. oktoobril 2022, kuid pärast Venemaa sissetungi Ukrainasse 2022. aasta veebruaris pikendati tema volitusi esmalt ühe aasta võrra ning seejärel juulis 2023 veel aasta võrra.