Haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ütles neljapäeval pärast valitsuskabineti kohtumist, et kokkulepet õpetajate palkade asjus ei saavutatud. Mis siis Reformierakonna viimaseks pakkumiseks õpetajatele jäi?

Alustaks sellest, et õpetajate palgad tõusevad 2024. aastal 4,3 protsenti ja 2025. aastal õpetajate siis keskmine palk tõuseb netopalgana 100 eurot. Õpetajad on soovinud pikemat kokkulepet oma palkade osas. Koalitsioonilepingus on meil eesmärgina, et 120 protsenti võiks õpetajate keskmine palk olla Eesti keskmisest. Vaadates riigi rahanduse olukorda, siis iga muudatus, mis me täna täiendavate kulude osas teeme, tähendab lisaks maksutõuse. Siit edasi saabki minna nii, et tuleks leida kohti, kus teha haridusvaldkonnas reforme. Neid reforme on võimalik teha, aga tuleks seada prioriteete.

Meie ettepanek ongi see, et haridusminister istub õpetajatega maha, kaasab omavalitsused, töötab välja põhjalikku reformikava ja esitab oma ettepanekud. See võiks juhtuda järgmise aasta aprilliks. Siis saab juba vaadata, millised on need mõtted ja plaanid. Kas on vaja teha mingeid seadusandlikke muudatusi, et järgmise aasta sügisel, kui me plaanime 2025. aasta eelarvet ja riigieelarve strateegiat, saaks neid juba aluseks võtta ja võimalusel ka riigieelarve strateegiasse õpetajate pikema palgatõusutrajektoori kirjutada.

Ehk kui täna lubadusi anda, siis aprill võiks olla see aeg, kus Reformierakonna vaates võiks minna õpetajatega kollektiivlepingu läbirääkimistesse ja lepingu sõlmida?

Kas just kollektiivlepingu, aga see, et saame riigieelarve strateegiasse planeerida järgmisest sügisest palgategevuskava, tähendabki seda, et see raha eeskätt peaks tulema haridusvaldkonnast, sest alternatiiv sellele on maksutõusud, aga ühiskondlik tunnetus inimeste-ettevõtjate poolt praegu on pigem see, et maksutõusude limiit on täis.

Me peame endale aru andma, et riigieelarve on täna miinuses. Iga püsikulu, mis me võtame, saab tulla laenu arvelt koos intressidega ja see tegelikult tähendab maksutõuse. See on see reaalsus ja sellega peame arvestama. Kui me tõstame palka ja selleks tõstame makse, siis me võtame õpetajatelt kõigilt teistelt inimestelt uuesti selle raha ära.

Kui palju läbirääkimiste ruumi te veel näete - kas Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid näitasid mingisugustki valmisolekut teie positsioonile lähemale tulla või korrati eile lihtsalt seda mõttevahetust, et raha on vaja
kohe ja raha kohe ei ole?

Minu meelest mõtleme tegelikult kõik ühtemoodi, et reaalsed otsused ja numbrid saavad tulla kevadel. Küsimus on pigem selles, et kuidas minna õpetajatega läbirääkimistel edasi. Kristina Kallas tahaks loomulikult anda lubaduse varem, et istume maha ja hakkame arutama ja tulemus on see, et justkui see palgaraha on olemas, aga kui seda olemas ei ole, siis on minu hinnangul aus seda öelda, et seda raha täna ei ole. See saab tulla praegusel hetkel ainult maksutõusudest. Me võiksime istuda maha, hakata arutama reforme, teha koostööd, vaadata laiemalt ringi haridusministeeriumi valdkonnas.

Haridustöötajate liidu sõnul arutatakse reedel õhtul, kuidas ja millal streikida, samal ajal teie koalitsioonipartnerid ütlevad, et streik tuleb igal juhul ära hoida. Millise seisukoha järgi valitsus joondub?

Mina kutsuks küll õpetajaid üles mitte streikima, sest valitsus väga hindab õpetajate tööd ja kinnitab seda oma tegudega. Kordan - järgmisel aastal tõuseb õpetajate palk 4,3 protsenti...

Seda kõike õpetajad teavad, aga sellegipoolest valmistuvad streikima.

Hetkel veel ei tea, sest et ka nende esindajate suust kõlab, et nelja aasta palgatõus on null, aga see ei vasta tõele. Järgmisel-ülejärgmisel aastal õpetajate palk tõuseb, aga mul on tunne, et see ei ole päris selge kõigile. Sealt edasi haridusminister on valmis õpetajatega esindajatega ja omavalitsustega asuma tööle, arutama reforme selle nimel, et pakkuda järgmisel kevadel välja reformiplaan ja võimalik tegevuskava rahastamisallikatega.

Kas see tähendaks kevadeni kestvaid kollektiivlepingu läbirääkimisi?

Mina arvan, et neid läbirääkimisi ei peaks pidama mitte kollektiivlepingu raames, vaid täna oleks mõistlik teha rahu, sest kahe aasta palgatõus on teada ja tuleks asuda sisulisele tööle üksteist usaldades ja proovides leida lahendust, kuidas me saame liikuda järgneva nelja aasta jooksul sellele 120 protsendi eesmärgile lähemale. Seda enam, et kolmeteistkümnes omavalitsuses on õpetajate keskmine palk juba 120 pluss protsenti Eesti keskmisest ehk siin on väga suur töö ära teha koolivõrgureformis. Riik maksab õpetajatele palgatoetust, omavalitsus on see, kes enamikke koole haldab...

Hästi, neid argumente on kõiki õpetajaid kuulnud, aga Eesti on ennegi streike näinud, hakkavad kõlama sõnumid, et lapsed ei saa nüüd haridust, vanemad, kes lastega kodus, jäävad tööta ja see kõik on valitsuse, veel enam Reformierakonna süü, sest teised otsekui sooviksid vastu tulla, aga Reformierakond ei soovi. Need sõnumid joonistatakse ju väga kergesti välja. Europarlamendi valimised tulevad üha lähemale. Kaua te vastu peate?

Aga need sõnumid ei vasta tõele, sellepärast et õpetajate palk tõuseb. Õpetajatel selles valguses ei ole põhjust streikida. Loomulikult on meil ühine vastutus nii vanematel kui ka õpetajatel selle üle, et meie lapsed saaksid haridust
ja meil on võimalik neid samu läbirääkimisi pidada täiesti rahumeelselt.

Ja kui palju teid aitab see, et teie sõnul need sõnumid tõele ei vasta?

Mina räägin seda, mis reaalsus on: õpetajate palk tõuseb ja valitsus on valmis õpetajate osapooltega läbi rääkima. Tuleb ka välja öelda ausalt, et kui võtame täna kohustusi, püsikulusid, millele meil katet ei ole riigieelarvest ja seda ei ole ka mitte kuskilt võtta, siis see tähendab maksutõuse.

Meenutame, et 2025. aastal peaks riigieelarvest tulema ligi 600 miljonit eurot täiendavat tulu, töötuskindlustusmakse tõus 114 miljonit, päris uus maks 430 miljonit, siis taastuvenergia tasude reform 60 miljonit. Teie vastutate esmajoones 430 miljoni eest ja siseminister Lauri Läänemets ütles, et te peaks lähinädalatel sellega välja tulema, kuidas summa sisustada ja siin ma lugesin teie üleeilset mõtet, et äkki ei olegi uut maksu vaja. Sain ma õigesti aru?

Riigieelarvestrateegias on meil 400 miljonit täiendavaid makse planeeritud ja neid ongi meil vaja koalitsiooni sees nüüd sisustada. Mina mõne aja pärast peaksin pakkuma oma ettepanekud, ja vaadates meie ühiskonnas toimuvat, siis olen mina tõsiselt mures, sellepärast, et täiendavaid makse ei ole meie ühiskond
valmis vastu võtma. Ehk mina töötan selle nimel, et 400 miljonit ära katta
võimalike täiendavate kokkuhoidude ja muudatustega, mis on samamoodi väga valusad ja rasked.

Nimetage mõni valdkond, kust saab aastaga 400 miljonit kokku hoida?

Ma teen sellega tööd, aga sellest on vara avalikult rääkida. Nüüd, kui me räägime veel täiendavatest palgakuludest, mida on soov peale võtta, siis see tähendaks veel täiendavaid maksutõuse ehk sotsiaaldemokraadid on öelnud, kui tõuseb õpetajate palk, peavad tõusma ka päästjate, politseinike, kõigi palgad, see tähendab kiiresti näppude peal arvutades nelja aasta peale veel kuskil 400-500 miljonit.

Me jõuame kuskil 800 miljonini, ja see tähendaks neli protsenti tulumaksutõusu,
neli protsenti käibemaksu tõusu. See lihtsalt ei ole tehtav. Ja selleks Reformierakond ütlebki täna ausalt, et meil ei ole seda raha, me peame otsima seda raha valdkonnast, sest vastasel juhul peame selle tarbeks tõstma makse, mis meie ühiskonnale ei ole vastuvõetavad.

Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid soovivad automaksuerisusi puuetega
inimestele ja mitte ainult erivajadustega kohandatud sõidukitele,
vaid laiemalt vähemalt neile, kellel on puuetega inimeste parkimiskaart.
Kuidas te sellele ootusele eelnõu uues versioonis vastate?

Eelnõus on tõesti sees, et kohandatud autodele on maksuvabastus ja sotsiaalministeeriumi poolt on välja pakutud, et võiksime sihitult toetada sügava puudega tööealisi inimesi ja sügava puudega lapsi ja seda siis vajaduspõhiselt. Sest kui me teeme nüüd lausvabastuse maksule, siis see tähendab jälle omakorda väiksemat maksulaekumist. Maksupoliitika ei ole kõige parem lahendus sotsiaalprobleemidele, sest seal võib tekkida olukord, kus abi ei saa need, kes seda kõige rohkem vajaksid.

Kui aga Eesti 200 ja sotsiaaldemokraadid ütlevad, et nad ei hääleta teie automaksueelnõu poolt, kui puuetega inimeste erisust ei tule, siis teil on väga keeruline seda eelnõu tutvustada, mille poolt koalitsioon ei hääleta.

Esiteks see ei ole minu ega ka Reformierakonna mootorsõidukimaksu eelnõu, see on koalitsioonis kokku lepitud plaan ja Reformierakond ei olnud kindlasti üks esimesi, kes seda koalitsiooniläbirääkimistel nõudis. Teisalt väljatöötamiskavatsuses pakkusin suvel sellise mõnevõrra tasakaalukama lähenemise, et auto- või mootorsõidukimaks on mõnevõrra väiksem, aga see tähendab ka võib-olla aeglasemalt keskkonnaeesmärkide poole liikumist. Eesti 200 oli see, kes nõudis kiiremat ja jõulisemalt lähenemist keskkonnaprobleemidele. Sealt on ka need numbrid tõusnud.

Kõik on öelnud, et me peaksime liikuma vajaduspõhisemate toetuste juurde, personaalse riigi poole, ja nüüd maksudisainis mingitele sihtgruppidele
lausvabastuse tegemine kindlasti ei ole personaalne riik ega kindlasti ei ole vajaduspõhine toetamine. Lausvabastused ei pruugi aidata neid, kellel seda abi kõige rohkem vaja on. Ehk minu nägemus on küll see, et rohkem tuleks aidata panustada neid, kellel on seda kõige rohkem vaja, et abivajajad ei jääks märkamata.

Eesti 200 hinnangul on tarvis erandit ka paljulapselistele peredele. Liisa-Ly Pakosta ütleb, et riigi enda seatud ohutusreeglid eeldavad, et suurematel peredel on suurem auto, mille automaks on omakorda üldiselt kõrgem.
Kas nemad saavad erandi?

Suurematel ja võimsamatel autodel ongi maks kõrgem, sest meie soov on keskkonnaprobleeme lahendada ja see oli tugevalt ka Eesti 200 soov. Suurtest peredest rääkides, siis suurtel peredel on praegusel hetkel ja ka järgnevalt korralikud toetused - need on oluliselt suuremad kui kahe lapsega
peredel või siis näiteks üksikvanematel. Kui vaadata statistikat, siis kõige suuremad probleemid rahaliselt on just üksikvanematel, aga ka neil võib olla autot vaja. Kahe lapsega perel on samamoodi autot vaja, tema lastetoetus on 160 eurot. Kolmel lapsega ja enamaga peredel on toetus 650 eurot. Suurtele peredele on riigi poolt korralikud toetused olemas ja jällegi - on peresid, kellel on siis seda autot vaja, on peresid, kellel ei ole vaja, ehk et toetamine peaks
käimagi võrdsetel alustel ja mitte siis soodustama tingimata auto ostmist. Tean isegi mitut suurperet, kes seda ei kasuta, see on nende valik, ja ei oleks põhjust sundida neid siis, et ostma selleks, et saada maksusoodustusi.

Kas usute, et üldiselt inimesed ostavad autot selleks, et vähem automaksu maksta?

Jaa, aga siis on teistpidi ju ebaõiglane, et miks me neile teeme soodustuse, kes kes auto ostavad ja teisalt need, kes seda ei osta, need seda ei saa? Ehk et veel kord - maksupoliitika ei peaks tegelema sotsiaalküsimustega. Sotsiaalküsimustes on meil toetused.

Mõlemad erakonnad ütlevad, et tarvis on erandit ajutiselt peatatud registrikandega sõidukitele?

Mis puudutab nüüd kollektsioone, siis tõesti on see mure. Meil on palju väärikaid muuseume, kes väärikaid autosid säilitavad ja neid avalikult ka presenteerivad. Kultuuriministriga oleme sellest rääkinud ja pakuks seal samamoodi sihitud lähenemist. Erandeid ei teeks, küll aga muuseumidele ja kogujatele, kes avalikult ka neid autosid eksponeerivad, saaksid lihtsa bürokraatiavaba meetme, et
nad saavad oma kulud tagasi, aga seda põhjendatult. Kultuuriministeeriumis on vastav meede, kus saab selle raha tagasi küsida. Kultuuriminister saab omakorda hinnata, kas see on põhjendatud.

Kui looksime mootorsõidukimaksule sellise tagaukse, kus selle tasumisest saab kõrvale hiilida, siis me romude probleemi ei lahenda, ja neid on meil üle 200 000.

Kas te olete kindel, et Kaja Kallas umbusaldushääletusel kõik koalitsiooni hääled peavad ikka?

Kaja Kallase umbusaldushääletusel, kui see tuleb, koalitsiooni hääled loomulikult peavad, sest mingit põhjust Kaja Kallast umbusaldada ei ole. See, et koalitsioonis käivad arutelud ja vaidlused, on täiesti tavapärane.