Möödunud aasta oli Washingtonis viimase kahe aastakümne kõige mõrvarohkem. Kaheteistkümne kuu jooksul registreeriti seal 274 mõrvajuhtumit, mis teeb iga 100 000 elaniku kohta 40 roima.

Marylandi Ülikooli kriminoloogiaprofessor doktor Joseph B. Richardson Jr sõnas intervjuus ERR-ile, et kuritegevuse kasv peegeldab probleeme linna juhtimises. Lisaks on jõustruktuurides olnud juhtide vahetusi.

"Ressursipuudust meil ei ole, DC (Washingtoni - toim.) probleem on koordineerimatus. Me näeme nii DC õiguskaitse kui ka kogukonna vägivallavastaste programmide juhtimises ebastabiilsust. Strateegiliste plaanide mittejärgimine on paljuski põhjus, miks me DC-s praegu sellises olukorras oleme," sõnas Richardson.

Kuigi mõrvasid on ka Washingtoni kõige aktiivsemates äripiirkondades, juhtub suurem osa neist vaesemais linnaosades. Üle poole mõrvadest pannakse toime Anacostia jõe idakaldal, piirkonnas, kus enam kui 25 protsenti elanikkonnast elab allpool vaesuspiiri.

Alles mõni kuu tagasi Washingtoni kolinud Jackson sõnas ERR-ile, et ei ole julgenud Anacostia piirkonda külastada ning öisel ajal väldib üksinda välja minemist ka kesklinnas.

"Päeval on kõige ohutum, öösel on teatud piirkondades väga ohtlik. Sa ei tea kunagi, kellega võid kokku põrgata. Olen kuulnud palju lugusid. Soovitan öösel mitte ringi jalutada. Kuid päeval tunnen end üldiselt turvaliselt," sõnas Jackson.

Terve oma elu pealinnas elanud Marie tõdes ERR-ile, et turvaliselt tunneb ta ennast siin linnas väga harva.

"Olen õhtuti tubane ja üritan enne pimedat koju jõuda. Jälgin oma ümbrust, et ma ei oleks kohtades, kus pole valgustust. Püüan mitte üksi olla. Isegi päevavalguses ei ole siin ohutu. Mis juhtub öösel, võib juhtuda ka keset päeva," lausus Marie.

Viies Ameerika Ühendriikide kõige suuremas linnas: New Yorgis, Los Angeleses, Chicagos, Houstonis ja Phoenixis vähenes mõrvajuhtumite arv möödunud aastal üle 10 protsendi. Selleks, et statistika ka pealinnas kahaneks, tuleks ekspertide hinnangul tegeleda süstemaatilise ennetustööga: aidata kaasa tööhõivele ning pakkuda abivajajatele ka psühholoogilist tuge.