X

Laadi alla uus Eesti Raadio äpp, kust leiad kõik ERRi raadiojaamad, suure muusikavaliku ja podcastid.

Jana Toom: Euroopa on oma liitlase pantvang

Jana Toom
Jana Toom Autor/allikas: Kairit Leibold/ERR

Euroopa Liidul tuleb mõelda ka oma kaitsele juhuks, kui armastatud liitlane USA meid hülgab, kirjutab Jana Toom.

Oleme Ungari pärast palju kära teinud. Kas Ungari blokeerib Euroopa abi Ukrainale või mitte? Ja isegi kui mitte, siis milliseid privileege nad selle eest nõuavad? Millise piirini saab Budapest Brüsselit šantažeerida?

Nagu selgus, oli kära asjata: hiljutisel tippkohtumisel nõustus Viktor Orbán pärast kasvatuslikku vestlust Saksamaa ja Prantsusmaa liidritega kõigega. Euroopa Liidus osatakse veenda. Ükskõik kui palju keegi oma väikeses Euroopa ühiskorteri toakeses ühendust ka sõimab, ühisköögis täidavad kõik reegleid.

Sellest, kust tegelikud probleemid võivad tulla, räägitakse palju vähem. Nüüdseks on Ukrainast ja Euroopa Liidust sisuliselt saanud mõlema suurima liitlase, USA, pantvangid. Ameerika sisemiste jõujoonte ja ebakõlade pantvangid. Novembris toimuvad USA-s presidendivalimised, mille taas, nagu kaheksa aastat tagasi, võib võita Donald Trump. Vähemalt praegu on küsitlused seda kinnitanud.

USA valimistest sõltub palju

Trump ei hooli Euroopa sõjast üldse, kuid ta on valmis seda täiel rinnal ära kasutama. Ta on Ukrainale abi andmise vastu, mitte ainult sõjalise, vaid ka humanitaarabi andmise vastu. Tema arvates on see Ameerika maksumaksjate raha raiskamine ja ei saa öelda, et niisugune seisukoht mõnegi jänkist maksumaksja südames poolehoidu ei leiaks. Trump ähvardab mitte ainult lõpetada ukrainlaste abistamise, vaid ka NATO-st lahkuda. Et kui midagi juhtub, kaitske ennast ise.

Nii said suhted Euroopaga ja abi Ukrainale USA demokraatliku partei eesli ja vabariikliku partei elevandi vahelise võitluse teguriteks. Demokraadid olid juba sunnitud vabariiklastega kompromissi otsima ja tundub, et nad leidsid selle, sidudes Ukrainale antava abi (60 miljardit dollarit) ühte kobarasse kõige muuga, alates abist Iisraelile (24 miljardit dollarit) ja Taiwanile (viis miljardit dollarit) kuni "piiri tugevdamiseni" (20 miljardit dollarit). Viimane meede puudutab Trumpi armastatud piiri USA ja Mehhiko vahel ehk sealse müüri parandamist, illegaalsete immigrantide väljasaatmist ja palju muud.

Trump ei olnud niisuguse kompromissiga rahul ja ta tegi selle pihuks ja põrmuks. Hiljuti ütles esindajatekoja spiiker vabariiklane Mike Johnson, et Iisraeli abistamise üle tuleks korraldada eraldi hääletus. Ukrainale jääksid seega tühjad pihud. President Joe Biden vastas seepeale, et blokeerib ka abi Iisraelile. Vaid jumal teab, kui kauaks demokraadid ja vabariiklased niimoodi pusklema jäävad, aga mida lähemale valimistele, seda aktiivsem on pusklemine. Isegi kui abi Ukrainale heaks kiidetakse, pole mingit garantiid, et Trump pärast presidendiks saamist kõike ei muuda.

Bideni toetajad hoiatavad, et kui USA lõpetab Ukraina abistamise, võidab Venemaa mõne kuu või isegi nädala pärast. Ma ei ole militaarekspert, kuid usun, et kui Ukraina, kes vajab tänavu pelgalt ellujäämiseks 34,5 miljardit eurot, ei saa USA-lt kolmandikku sellest summast, võib Venemaa tõesti võitma hakata. Euroopa Liit ei suuda puudujääki katta isegi siis, kui seda väga tahta, meil pole niisugust raha, meie 50 miljardi euro suurune pakett on mõeldud neljaks aastaks.

Peame ise tugevad olema

Mis siis saab? Must stsenaarium oleks see, et ukrainlased on sunnitud leppima alandava rahuga. Enne seda aga valgub EL-i tohutu Ukraina põgenike voog ja me ei saa neid vastu võtmata jätta. Majanduslik olukord EL-is halveneb ja koos sellega ka poliitiline olukord. Oht Balti riikidele ja Poolale muutub reaalsemaks.

Donald Trump, olles kaval ärimees, kasutab kriisi vilju ära ja hakkab "Ameerikat taas suureks muutma", sest vaatamata Kremli retoorikale ei ründa Venemaa kohe kindlasti USA-d. Kohane on meenutada, et Ameerika jäi ka Teise maailmasõja ajal neutraalseks kuni hetkeni, mil teda ründasid jaapanlased.

See on hirmutav stsenaarium ega pruugi tingimata teoks saada. Võib-olla võidab Biden. Või algab Lähis-Idas juba enne USA valimisi suur sõda ja koos sellega globaalne naftakriis. Olukord ei sisenda optimismi kuskil. Fakt on see, et EL üksi Ukrainat oma abiga välja ei vea ning samal ajal valitseb rindel stagnatsioon, millel pole lõppu näha. Euroopal tuleb mõelda ka oma kaitsele juhuks, kui armastatud liitlane meid hülgab.

Me ei saa USA sisepoliitikaga midagi ette võtta. Küll aga on võimalik midagi ette võtta EL-i sisepoliitikaga ja seda oleks pidanud juba ammu tegema. Nimelt peame arendama oma strateegilist autonoomiat, investeerima oma kaitsesse ja mitte lootma liitlasele, kes homme ei pruugi olla ei sõber ega vaenlane, vaid lihtsalt suvaline kutt.

Toimetaja: Kaupo Meiel

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: