"Eks ma olen sellele äratundmisele jõudnud juba mõnda aega tagasi ja tänu oma lapselapsele. See kiindumus temasse on nii tugev, et ma mõistsin, et ma ei tahagi enam kodust ära minna," ütles Ansip ERR-ile.

"Residentuuri tsükkel tõi tütre, tema kaaslase ja minu seitsmenda lapselapse koju tagasi kaheks kuuks. Ja siis ma sain aru, et ma ei tahagi kodust ära minna enam. Aga siis tuli Kaja Kallase kiri ja see tekitas trotsi ja hasarti. Ja loomulikult toetust tuli igalt poolt ja 173 allkirja tulid kiiresti kokku. Aga mul tekkis järjest enam see tunne, et ma teen midagi pelgalt sellepärast, et keegi kangesti soovib, et ma seda ei teeks. Loomulikult ma tundsin, et see ei ole õige, ausam on loobuda praegu kui mõne aja pärast," rääkis Ansip.

ERR küsis, kas Ansip ei arva, et tema loobumine võib Reformierakonna valimisnimekirjale negatiivset mõju omada. "Jah, aga see on erakonna otsustada, kuidas nemad oma kampaaniat korraldavad. Ega iga kandidaat on oma otsuses kandideerida või mitte vaba," vastas Ansip.

Ansip andis esmaspäeval üle toetusallkirjad, et kandideerida partei sisevalimistel Reformierakonna Euroopa Parlamendi üheksaliikmelisse valimisnimekirja. Oma toetusallkirja andsid teiste seas ministrid Kristen Michal ja Kalle Laanet.

Peaminister ja Reformierakonna juht Kaja Kallas kirjutas veebruari alguses erakonnakaaslastele saadetud kirjas, et palub Ansipil eurovalimistel mitte kandideerida. Kallas on järjepidevalt Ansipit kritiseerinud ja viimati ütles ta, et Ansip ei tee Euroopa Parlamendis tööd. Ansip on omakorda kritiseerinud teravalt Kallast.

Reformierakonna nimekiri ja järjestus selgub lõplikult 7. aprillil erakonna üldkogul.

Ansip: erakonnas surutakse debatti maha

Intervjuus ERR-ile pidas Ansip vajalikuks taas kritiseerida Kaja Kallast. "Minu meelest ei valitsust, et ega erakonda ei juhita praegu hästi ja ma kavatsen ka asjadest edaspidi ausalt rääkida," ütles Ansip.

"Kui meie erakonnal on 38 kohta riigikogus, siis sisuliselt tähendab see seda, et mingisugust debatti olla ei saa, sest ühel erakonnal on selline võim ja mõju, et ta suudab igasugusest debatist üle rullida. Ja sellises olukorras peaks eriti tugev olema just debatt erakonna sees. Aga paraku seda surutakse maha ja ei peeta loomulikuks, kui erakonnas on eriarvamused. See kindlasti ei ole hea ei erakonnale ega ka Eestile," rääkis Ansip.

Ansip rõhutas, et Eesti poliitikast ta kaduda ei kavatse. "Ilmselgelt on ülehinnatud minu kiindumust minu praegusesse ametisse ja alahinnatud minu vabadust," lausus Ansip.

ERR avaldab Ansipi erakonnakaaslastele saadetud kirja täismahus:

Head kaaslased!

Pooleteistaastane Astrid on meie seitsmes lapselaps. Oleme sõbrad, räägime niisama ja Facetime´is. Kui ma Brüsselist koju jõuan, jookseb Astrid mulle alati käed laiali vastu ja tahab opat. Kui juba süles, siis helistame kaminasimsil olevat kellukest ja keerame võtmega üles seinakella.

Nii on see ikka olnud, kuni tundsin, et ei tahagi enam ära minna. Tahtsin jääda koju.

Siis tuli Kaja Kallase kiri, mis tekitas trotsi ja valmiduse võidelda. Kohe kindlasti ei ole ma allaandja tüüp. Seda enam, et mu rahulolematus nii valitsuse kui ka erakonna juhtimisega ei olnud sugugi põhjendamatu.

Toetust europarlamendi valimisel kandideerimiseks tuli Setust ja Saarest. Sobrasin oma telefoni mälus. Mitmed kunagised teekaaslased olid juba manalateele läinud. Mitmed omaaegsed erakonnakaaslased olid erakonnast lahkunud. Selgitasid, et praegune Reformierakond polevat enam nende oma. 2014. aastal oli meie erakonnas 13 tuhat liiget, nüüd on alles jäänud alla kümne tuhande. Mõnigi, kellelt küsisin toetusallkirja, ütles, et toetab mind küll, aga erakonda enam mitte. Ka arvamusuuringud kinnitavad, et ligikaudu pooled erakonna toetajatest on kadunud.

Nõutud kümne asemel tuli kiiresti 173 allkirja. Siis korraga küsisin endalt: milleks? Milleks jälle lennuväljale rutata? Tunnen ma sellest kõigest enam rõõmu ja rahuldust?

Esitasin siiski toetusallkirjad erakonnale ära. Olen kõigile mind toetanud inimestele südamest tänulik. Olen tänulik ka nendele, kes pärast mõnede toetajate nimede avaldamist ütlesid, et ka nemad oleks tahtnud selles nimekirjas olla. Olen tänulik nendele, kes soovisid mu kampaaniat rahastada.

Ent küsimusele "milleks?" ma vastust ei leidnudki. Järjest enam tundsin, et ma püüdlen millegi poole pelgalt sellepärast, et keegi kangesti ei taha, et ma seda teen. Miks ma peaksin kippuma parlamenti, kui mu enda erakonna juht otsesõnu soovitab mul mitte kandideerida ja kuulutab olematuks selle töö, mida olen aastate jooksul pühendumusega teinud?

Loobun kandideerimast, aga loomulikult ei loobu ma mõtlemast Eestile ja Reformierakonnale. Ega ka rääkimast asjadest ausalt.

Ma ei ole saanud olla nii hea isa ja vanaisa, kui oleksin tahtnud. Ikka on olnud kusagil kaugemal midagi tähtsamat teha. Nüüd olen jõudnud äratundmisele, et kõige rohkem vajatakse mind siiski siin, kodus. Ma ei taha enam olla peaminister, volinik ega saadik. Tahan olla vanaisa. Ootan pikisilmi meie kaheksandat lapselast ja ma ei kandideeri enam kusagile.

Palun vabandust kõigilt headelt inimestelt, kelle ootusi oma taandumisega petan.

Edu soovides
Andrus