See on selge, et elektrikatkestusi näeme tulevikus aina rohkem. Selles ei ole süüdi ainult tormid, vaid ka agressiivne elektrifitseerimine. Ühest küljest põhjustab seda aina kasvav nõudlus elektriautode järele. Autode müügi- ja teenindusettevõtete Eesti liidu andmetel müüdi Eestis käesoleva aasta esimese kuue kuuga 79 protsenti rohkem elektriautosid kui aasta varem ning Euroopa Liidu kliimapaketist lähtuvalt on oodata müügi tõusu ka lähitulevikus.

Teisalt on meil kodudes kasutusel aina rohkem elektriseadmeid. Alajaamad ja elektriliinid ei suuda sellist koormust kanda, eriti kuna elektrit tarbitakse sageli rohkem just samaaegselt. Meie ühiskonna sotsiaalne struktuur ei soodusta tarbimise efektiivset jaotamist, olgu selleks elektriautode laadimine või kliimaseadmete tihti täisvõimsusel töötamine.

Kõik see viib tulevikus veelgi suurema hulga elektrikatkestusteni, isegi kui alajaamad ja liinid on tänapäevaste standardite järgi uuendatud.

Seetõttu peavad inimesed ise vaatama, kuidas oma elektri varustuskindluse tagatud saavad. Praegu on turul mitmeid tagavara energialahendusi, nagu akupank, diiselgeneraator või vesinik-elektrigeneraator.

Hästi on end tõestanud hoopis hübriidlahendused, kus aku ja vesinik-elektrigeneraator töötavad koos, tagades topelt kindluse ja vajaliku energiamahtuvuse, mida majapidamistes vaja läheb. Sellised hübriidlahendused sobivad näiteks ka kortermajadesse, sest pole tarvis eraldi juurdeehitust, nagu diiselgeneraatorite puhul.

Paraku on just kortermajade elanikud kõige suuremas hädas, sest elektrikatkestuste korral kaob nii toasoe kui ka veevarustus. Õnneks on Eestis olemas vesiniku tootmise võimekus, mida riik toetab nelja rohevesiniku projekti kaudu 40,5 miljoni euroga. Ka julgeolekualases aspektis võiks vesinik olla eelistatud energiaallikas, sest vesinik on praegu ainus kütus, mida suudame ise toota, isegi kui diislit ja gaasi meile enam ei anta.

Kui kiiret ja head lahendust võrgu ümberehitamiseks ja parandamiseks ei ole, siis peaks riik tulema ettevõtjatele ja eratarbijatele appi, et tagada elektrikatkestuste korral vajalik varustuskindlus. Kasu oleks toetusmeetme loomisest, mis võimaldaks tagavara energialahendused teha lihtsamalt kättesaadavaks kriitilistes piirkondades elavatele inimestele ning seal paiknevatele ettevõtetele.

Paraku on just maapiirkondade inimesed haavatavamas seisus ning lisaks sulavatele sügavkülmikutele ning hukka läinud toidukraamile kaob vahel ka mobiililevi. Kui veab, siis tuleb appi mõni teise mobiilsideoperaatori võrk, kuid kui telefonil peaks aku tühjaks saama, siis pole sellestki tolku. Jääb küsimus, kes peaks tagama elutähtsate teenuste kättesaadavuse elektrikatkestuste ajal, kui mitte riik?