Eesti riik registreeris Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku 2002. aastal. Varasemalt oli registreerimist takistanud Vene Õigeusu Kiriku soov saada Eestis enne nõukogude okupatsiooni tegutsenud õigeusukiriku õigusjärglaseks, kuid sellest riik keeldus, olles juba 1993. aastal tunnistanud õigusliku järjepidevuse kandjaks Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku (EAÕK).  

2002. aasta oktoobris sõlmis siseminister Ain Seppik peaminister Siim Kallase valitsuselt saadud mandaadi alusel kavatsuste protokolli MPEÕK metropoliidi Korneliusega, mille alusel anti Moskvast juhitud kirikule üle 18 erinevat kirikuhoonet ja kogudusemaja.

Neist 13 suhtes oli EAÕK kui enne 1940. aastat tegutsenud õigeusu kiriku õigusjärglane loobunud tagastamisnõudest. Viis kiriku- ja kogudusehoonet olid aga sellised, mis olid juba EAÕK-le tagastatud, kuid faktiliselt MPEÕK koguduste valduses ning mille EAÕK võõrandas riigile, mis need siis MPEÕK-le ametlikult üle andis.

MPEÕK sai kõik hooned rendile kuni 50 aastaks hinnaga iga hoone eest üks kroon kuus, millele lisanduvad seaduses ette nähtud riiklikud ja kohalikud maksud.

Eelpool kirjeldatuga sarnast kirikuvarade üleandmist oli Eesti kasutanud juba 1997. aastal, kui 22. oktoobril sõlmisid riik ja EAÕK Pühtitsa (Kuremäe - toim.) kloostrit puudutava kokkulepe, millega EAÕK loobus kloostri kasutuses oleva vara - maa, hoonete ja sakraalatribuutika - nõudeõiguse teostamisest, loovutamata samas seda õigust mitte kellelegi teisele, misjärel riik sai need anda rendilepingu alusel kloostrile, mis on Vene Õigeusu Kiriku koosseisus.

Pärast sellise kokkuleppe sõlmimist tegid siseministeerium ja EAÕK ühisavalduse, milles tõdeti: "Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ja Vene Õigeusu Kiriku vaheliste suhete korrastamine ja Kloostriga seonduvate õigusprobleemide lahendamine omab tähtsust Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheliste suhete positiivsele arengule, millele Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik soovib kaasa aidata."

Taustal oli pidev Vene surve

Selline avaldus toob esile, kui olulised olid õigeusu kirikut puudutavad teemad üsna hiljuti oma iseseisvuse taastanud Eesti Vabariigi ja Venemaa suhetes.

Vahetult enne Kallase valitsust ametis olnud peaminister Mart Laari teise valitsuse (25.03.1999-28.01.2002) pressipealik Kaarel Tarand rääkis ERR-ile, kuidas MPEÕK registreerimine ja legaliseerimine toimus pärast rohkem kui kümne aasta kestnud vastasseisu Moskvaga, kusjuures kirikuteema oli Venemaa jaoks üks "suur ja tugev kang Eesti kiusamisel". Kiriku kui organisatsiooni registreerimine oli üks teema, kiriku varade küsimus teine sellega kaasnenud küsimus, märkis Tarand.

Sajandivahetuse aegsed valitsused otsisid küsimusele lõplikku lahendust, kartes, et see võib hakata takistama meie pääsemist Euroopa Liitu, kuna Venemaa tõstatas pidevalt vene vähemuse ja sealhulgas ka kiriku teemat rahvusvahelisel areenil. Venelased kasutasid Eestile surve avaldamiseks mõjutustegevust ka teistes riikides nagu nad seda ka tänapäeval teevad.

"Meile öeldi läänest üsna otse, et saage see teema päevakorrast maha, siis võime edasi rääkida," meenutas Tarand.

Eesti lõpetas liitumisläbirääkimised Euroopa Liitu astumiseks 2002. aasta detsembris, järgmise aasta aprillis allkirjastati ühinemislepe ja EL-i liikmeks sai Eesti 1. mail 2004.

Seda, et Venemaa on kasutanud kirikute teemat Eesti survestamiseks, tunnistas ka siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik Ringo Ringvee, kes oli ka 2002. aasta kokkulepete sõlmimise juures.

"Hoolimata 2002. aastal allkirjastatud protokollidest ning Moskva Patriarhaadi kiriku kasutuses olevate kirikuhoonete andmisest koguduste kasutusse 50 aastaks koos hoonestusõiguse seadmisega, on Moskva Patriarhaadi esindajad ja Venemaa poliitikud väljendanud läbi aastate rahulolematust, et varad ei kuulu MPEÕK-le ning nähes lõpplahendina varade andmist Moskva Patriarhaadi koguduste omandisse," märkis Ringvee.

Sama rääkis ERR-ile ka Eesti Apostlik-Õigeusu kiriku volitatud esindaja, arhondi tiitlit kandev Tõnis Rüütel, kes esindas EAÕK-i läbirääkimistel riigi ja MPEÕK varaliste küsimuste lahendamisel 22 aastat tagasi.

"Eks iga asi võttis oma aja ja seda nääklemist oli väga pikalt, sest Moskva patriarhaat oli juba sel ajal kindlas veendumuses, et need varad, kus Moskva patriarhaadi alla kuuluvad kogudused teenivad, peaks tingimata ja tingimusteta minema nende omandisse, millega Eesti riik kahtlemata nõus ei saanud olla. Kompromisside otsimine käis päris tükk aega," tõdes ta.

Rüütel meenutas ka seda, kuidas ta isiklikult kohtus Vene õigeusukiriku pea, patriarh Aleksius II-ga, kui see Tallinna külastas: "Need olid väga rasked jutuajamised ja hästi keerulised kohtumised. Aga lõpuks jõuti ikkagi sellele veendumusele, et meie kirik ehk siis Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik metropoliit Stefanuse juhtimisel siin tolligi järele ei anna. Siin käis pingpong, kus Moskva patriarhaat pöördus vabariigi valitsuse poole, aga valitsus laiutas käsi ja ütles, et ilma Eesti Apostlik-Õigeusu Kirikuta me midagi teha ei saa, kuna nad üheselt kvalifitseeruvad õigusvastaselt võõrandatud vara tagasinõudjaks ja see pall on nende poole peal. Aga nii ta siis lõpuks lahenes. See lihtsalt võttis üksjagu aega ja oli keeruline."

Nevski katedraali leping kehtib 2037. aastani

Moskva surve on olnud eriti tugev Tallinnas Toompeal asuva Aleksander Nevski katedraali kuuluvuse küsimuses. Nevski katedraal ei ole 2002. aastal üle antud varade nimekirjas ning selle kasutamise osas kehtivad teistsugused kokkulepped.

Ringvee esitatud ülevaate kohaselt oli kirikuhoone olnud Tallinna Linna Arhitektuuri Mälestusmärkide majavalitsuse (aastast 1958 Tallinna Arhitektuuri Mälestusmärkide Kaitse Inspektsioon) bilansis. Kirik võeti koos muu inspektsiooni varaga 4. veebruaril 1993 munitsipaalomandisse ning 1995. aasta 29. juuni Tallinna Linnavalitsuse korralduse alusel andis Tallinna Muinsuskaitseamet kirikuhoone Tallinna Kesklinna Valitsuse bilanssi.

"Omandireformi aluste seaduse kohaselt oli kirikuhoone bilansiline liikumine nii aastal 1993 kui 1995 õigustühised," rõhutas Ringvee. Ringvee on ka Tartu Ülikoolis kaitsnud doktoritöö riigi ja kiriku suhetest nõukogudejärgses Eestis.

Ringvee andmete kohaselt tegi õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon 30. oktoobril 1995 otsuse, millega tagastati kirikuhoone EAÕK-le, kuid maaomand jäeti tagastamata.

Kuid juba sama aasta 27. novembril pöördus MPEÕK tollane juht, peapiiskop Kornelius Tallinna linnavolikogu saadikute poole kirjaga, milles palus tungivalt muuta komisjoni otsust, mis puudutasid Tallinna õigeusu koguduste varasid. Korneliuse sõnul oli pöördumise eesmärk rahu säilitamine linnaelanike seas, märkis Ringvee.

Selle surve tulemusel muutiski õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjon 11. detsembril 1995 oma varasemat otsust Nevski katedraali tagastamise suhtes ning jättis uue otsusega kirikuhoone EAÕK-le tagastamata.

Komisjoni otsuse kohaselt ei olnud hoone õigusvastaselt võõrandamine tõendatav, kirjeldas Ringvee.

"See otsus tähendas probleemide lükkamist tulevikku ning samuti ei lahendanud see küsimust, kas kirikuhoone kuulus Tallinna linnale või pidanuks see hoopis kuuluma riigile," selgitas siseministeeriumi usuasjade osakonna nõunik.

Linn sõlmis 1999. aastal registrisse kantud kogudusega, mis on MPEÕK liige, nullrendiga lepingu 2001. aastal.

2001. aasta 22. veebruaril tegi aga Tallinna linnavolikogu otsuse, millega käskis Kesklinna valitsusel anda kirikuhoone "Tallinna Stavropigiaalse Aleksander Nevski Kogudusele tasuta kasutusse kolmekümne kuueks aastaks Lossi plats 10 asuv sakraalhoone üldpinnaga ca 1340 m²." Kogudus pidi hoonet kasutama usutalituste ja heategevuse korraldamiseks, võtma üle selle haldamise ja majandamise ning kindlustama 6,7 miljoni krooni ulatuses.

Kõrvuti Nevski katedraaliga on ka Kuremäe klooster stavropigiaalne ehk need alluvad otse Moskva ja kogu Venemaa patriarhile.

Tallinn otsuseid raamistasid sisepoliitika ja ärihuvid

Ehkki ERR-iga vestelnud inimesed ei too välja konkreetseid juhtumeid, rõhutatakse korduvalt sajandivahetuse paiku olnud segaseid võimusuhteid Tallinnas ning selle taustal Venemaaga äri tegevate ettevõtjate lobitööd, mis võisid mõjutada ka kirikuvara suhtes tehtud otsuseid.

Selle üheks põhjuseks oli 1990. aastate keskel Venemaa poolt Eesti kaupadele kehtestatud topelttollid, mis raskendasid idasuunalist eksporti. Vene kirikule meelepäraste otsuste tegemise vajadust põhjendati sageli sellega, et see võiks Moskvat motiveerida topelttolle kaotama. Topelttollid kadusid siiski alles 2004. aastal, kui Eesti ühines Euroopa Liiduga.

Teine äriline aspekt oli Vene õigeusu kirikule antud õigus korraldada toorainete maksuvaba eksporti, millest Eesti transiitmaana suurt kasu lõikas.

Üks nimi, mis neid segaseid aegu kirjeldades ERR-i vestluspartneritel korduvalt üle huulte käib, on Robert Lepikson - Tallinna linnapea ajavahemikus november 1996 kuni mai 1997, misjärel oli ta kuni 28. jaanuarini 1998 Eesti siseminister. Kunagise metalliärimehena olid Lepiksonil Venemaal ärisidemed.

Samuti mainitakse nimeliselt suurärimeest, paljude heategevuslike projektide algatajat ja toetajat, Eesti tolleagset üht mõjukamat majandustegelast Aadu Luukast. Eesti Ekspress on kirjutanud, et Luukas sai hästi läbi tollase Vene õigeusukiriku pea, patriarh Aleksius II-ga.

Tallinna võimumängudes oli sajandivahetusel aga periood, kus 1999. aasta kohalikel valimistel parima tulemuse saanud Keskerakonna võimult eemal hoidmiseks tegid tollane Isamaliit, Reformierakond ja Mõõdukad koalitsiooni ka vene poliitikute ja nende valimisliitude Rahva Valik ja Rahva Usaldus liikmetega. Isamaad esindanud linnapeade Jüri Mõisa ja Tõnis Paltsiga seoses jooksevad läbi sellised nimed nagu Nikolai Maspanov, Sergei Ivanov, Jevgeni Kogan.

Vene poliitikutel võis olla õigeusukiriku teemal oma arvamusi, mida nad kindlasti oma partneritele ka väljendasid, ütles üks ERR-iga vestelnud inimene.

2001. aasta detsembris sai siiski linnapeaks Keskerakonna esimees Edgar Savisaar, kes jätkas selle kohal ka pärast 2002. aasta kohalikke valimisi, kuni 2004. aasta oktoobris uuesti Palts kuni 2005. aasta valimisteni meeriks sai.

2002. aastal siseministrina töötanud Ain Seppikuga ei õnnestunud ERR-il kontakti saada.

***

Lisa: 2002. aasta otsusega 50 aastaks MPEÕK-le läinud kirikuvara:

Riigi omandisse jäetava ning MPEÕK-le üle antava vara loetelu: 

1.      Jumalaema Sündimise kirik (Alajõe)

2.      Jumalailmumise kirik (Jõhvi, Narva mnt 2a)

3.      Jumalailmumise kirik (Lohusuu, Järvemäe 5)

4.      Püha Nikolause kirik (Mustvee, Tartu mnt 14)

5.      Issanda Ülestõusmise kirik (Narva, Bastrakovi 4)

6.      Jumalaema Sündimise kirik (Rakvere, Tallinna 17)

7.      Kogudusemaja (Rakvere, Tallinna 17)

8.      Tallinna Jumalaema Sündimise kirik (Tallinn, Liivalaia 38)

9.      Tallinna Püha Nikolause kirik (Tallinn, Vene 24)

10.  Ristija Johannese kirik (Tallinn, Tähe 2)

11.  Kogudusemaja (Tallinn, Tähe 2)

12.  Jaama kirik (Illuka vald)

13.  Vasknarva kirik (Vasknarva, Alajõe vald)

Riigile võõrandatava ning MPEÕK-le üle antava vara loetelu

1.      Jumalaema Kaitsmise kirik (Nina küla, Alatskivi vald)

2.      Kogudusemaja (Surnuaia 16, Haapsalu)

3.      Püha Georgi kirik (Narva mnt 103, Tartu)

4.      Kogudusemaja (Narva mnt 105, Tartu)

5.      Ristija Johannese kirik (Pikk 1, Tapa)