Millise ülesande kallal kliimanõukogu praegu pusib?

Mida lähemale tuleb kliimaseaduse kokkupanek, seda rohkem tuleks kokku võtta töögruppide sisendit ja siis vaadata, kui palju eri valdkondades tegelikult on seda emissioonide vähendamise potentsiaali.

Praegu on avalikus arutelus probleem, et avalikkusesse on jõudnud mitmed ideed, mida võiks teha, aga need on konkreetsed huvigruppide mõtted. Ja tingimata neid sellisena rakendama ei hakata.

Kliimaseadus on eesmärgi andmine avaliku sektori juhtimiseks, rahanduses me ju kogu aeg lähtume sellest, missugune on mingi otsuse või sammu mõju eelarvele. See on lihtne ja loogiline. Edaspidi peame vaatama ka seda, kuidas need otsused mõjutavad meie keskkonnaeesmärke.

Me koostame need eesmärgid iga sektori kohta eraldi, aga seal on sektorite vahel teatavat ülekatet. Sektorid, kus emissioonide vähendamise potentsiaal on väiksem, saavad abi nendest sektoritest, kus nn madalal rippuvaid õunu on rohkem ehk seal on eesmärk ka suurem CO2 heite vähendamine.

Keskkonnaeesmärkides me oleme rahvusvaheliselt kokku leppinud, me oleme oma lubadused juba andnud ja nüüd peame vaatama, kuidas neid lubadusi täita. Selleks tuleb kogu riigi poliitika juures arvesse võtta süsinikujalajälge.

Suhteliselt lihtne on panna paberile kirja, kui palju mingi tegevus keskkonda saastab. Seda on võimalik enam-vähem välja arvutada. Kuidas samale paberile panna kirja selle tegevuse lõpetamise sotsiaalmajanduslikud mõjud? Ning panna kirja ka reeglid, kuidas me selle tegevuse lõpetame? Lisaks peavad poliitikud sellele paberiservale kirjutama ka küsilause, mida arvab asjast rahvas.

Me oleme väga kinni osalise tasakaalu analüüsis ehk vaatame ainult seda konkreetset reostusallikat. Me ei jälgi piisavalt kogu väärtusahelat ehk kui me teeme muutusi ühes nurgas, siis see tegelikult mõjutab majandust teises nurgas rohkem. Hea näide on majade soojustamine versus kaugküte. Selge, et need on tegelikult konkureerivad investeeringud, kui me rohkem renoveerime, siis kaugkütte kasulikkus muutub väiksemaks.

Enam peaks rääkima makropildist. Minu arvates me tegelikult ei ole Eestis analüüsinud seda, kui palju mingid tegevused tekitavad makrotasandil emissiooni, sest me vaatame ainult neid üksikuid kulukohtasid.

Kui palju on kliimanõukogusse valitud inimeste seas neid eksperte, kes oskavad nendele küsimustele tegelikult vastata? Osa nõukogu inimestest on lihtsalt aktivistid, mitte eksperdid.

Jah, osa on kindlasti aktivistid, aga nende puhul on see roll rohkem nende küsimuste esitamine. Ega kliimanõukogu ise analüüsi midagi, meie ülesanne on anda need küsimused avalikule sektorile, et keskkonnauuringute keskus, kliimaministeerium ja teised asutused neid probleeme analüüsiksid.

Kui ma üritaks peegeldada viimaseid arutelusid, siis sealt kõlab, et võib-olla oleme olnud roheüleminekuga liiga puritaanlikud, et me üritame kohe minna üle võimalikult kliimaneutraalsetele lahendustele.

Tegelikult on palju potentsiaali ka vahelahendustel, mingitel üleminekutehnoloogiatel. Kui me neid ei kasuta, siis me võime ka kaotada oma konkurentsivõimes.

Tavaliselt on teistes riikides kliimanõukogus esindatud peamiselt spetsialistid, teadlased, analüütikud. Eesti puhul on kliimanõukogu kandmas niisugust teist funktsiooni, mis on siis kaasamine. Sinna on kaasatud ka keskkonnaorganisatsioonide inimesi ja on kaasatud ettevõtjad.

Eesti puhul tegelikult tekib see probleem, et inimesed on kõik kuidagi omavahel seotud. Ja ka ekspertide puhul on tegelikult küsimus, kas nad on täiesti neutraalsed ja kas neil ei ole mingisugust ärihuvi, näiteks kas nende uurimistöid rahastavad mingid suurettevõtted.

See on probleem, millega peab lihtsalt arvestama. Kui otsida Eestis inimesi, kes on täiesti neutraalsed, siis me jõuame välja nendeni, kellel ei olegi mingisugust mõju või kelle arvamus ühiskonnas lihtsalt ei loe.

Eks see ole ka teistpidi. Näiteks Eestimaa Looduse Fond, kus kaheldamatult töötavad südamega inimesed, pole ju klassikaline vabaühendus. ELF-i majandusaasta aruandest tuleb selgelt välja, et need paarkümmend inimest saavad oma palgast vaid väikese osa vabatahtlike annetustest, suur osa nende tegevusest on rahastatud maksumaksja taskust. Kas nad on kaasatud vaid seepärast, et mõjukad kodanikuühendused saaks auru välja lasta ja pilt oleks soliidsem?

Ma ei tea, kuidas Eestimaa Looduse Fondi rahastatakse, ma ei tahaks sellest midagi arvata. Küll on nad teinud kunagi ettepaneku, et kliimanõukogus võiks olla rohkem teadlasi.

Ma arvan, et kliimanõukogu puhul tulekski natukene tõmmata vahe sisse, me ei tegele puhtalt keskkonnateemadega. Kliimanõukogu üritab pakkuda välja soovitusi selleks, et mahutada kõik kliimaeesmärgid majandustingimustesse ja vastupidi, et majanduseesmärgid mahuksid kliimatingimustesse. Kindlasti on oluline, et majandus jätkaks kasvamist ja oleks konkurentsivõimeline.

Kliimaseadusel on ees suur kontrolltest ja selle nimi on demokraatia. Poliitikud ei hakka läbi suruma seadust, mis nende valijatele ei meeldi. Ja selles mõttes tuleb kõigi nende ettepanekute eesmärkide juures jääda realistlikuks. Ehk ei ole võimalik teha asju, mis on ühiskonnas selgelt ebapopulaarsed.

Ja kui lugeda avalikku diskussiooni viimasel ajal, siis on olnud väga palju vastuseisu kliimaküsimuste arutamisele. Aga kliimaküsimuste arutelus peavad osalema ka kindlasti majandusinimesed, ettevõtlusinimesed. Muidu see diskussioon saabki olema ainult keskkonnakeskne. Roheline üleminek on laiem kui keskkonnateemad, siia kuuluvad sotsiaalmajanduslikud küsimused, Eesti ettevõtete konkurentsivõime, majanduskasv, lõpuks ka riigikaitse. See ei ole ainult keskkonnaküsimus.

Silte on rohediskussioonis kõvasti kleebitud, küll olevat rohepöörde puhul tegemist plaanimajandusega, puhangumajanduse, rohesotsialismiga. Indrek Neivelt kirjutas, et rohepööre ei ole sotsialism, see pigem on majanduses varade ümberjagamine väikese grupi kätte. Mulle tundub, et tal on mõnes mõttes õigus. Näiteks siiani üliedukalt põlevkiviõli eksportinud ettevõtetele öeldakse ilmselt ühel päeval, et põlevkiviõli enam toota ei tohi, sest tootmise CO2 jalajälg on väga suur. Samas kerkivad järjest esile ettevõtted, kelle CO2 jalajälg on peaaegu olematu või kes on saanud vägevalt riigiabi. Kaardid majanduses jagatakse ümber?

Põlevkiviõli tootmine kuulub süsinikuemissioonide kauplemissüsteemi alla ja seal on need muutused olnud juba väga pikalt teada. Põlevkiviõli tootjatest sageli räägitakse kui mahajäänud sektorist, aga tegelikult seal tegeldakse nende teemadega juba pikalt. Nad peavad oma äri mingil moel muutma, et ellu jääda.

Kliimaseadusest tulenevad küsimused ilmselt ei ole nende jaoks nii olulised, sest nende jaoks see teekaart on suuresti paika pandud Euroopa Liidu kliimapoliitikaga, eeskätt süsinikukvootide kauplemissüsteemiga. Kvootide kauplemissüsteem on kahjuks ühiskonnale natuke segane.

Aga majandusteoreetiliselt rääkides, kui see kehtiks kogu majanduses, siis oleks vaidlust selle üle, missuguseid muutuseid teha ühiskonnas, palju vähem. Need muutused toimuksid eeskätt valdkondades, kus emissioonide vähendamine on ühiskonnale kõige soodsam.

Aga see eeldaks, et kvoodi hind oleks kõikidele ühesugune? Süsinikukvoodi hind on kõikunud viimase aasta jooksul 50 ja 100 euro vahel, ettevõtjad ei saa ju oma tegevust planeerida spekulatiivsele hinnale põhinedes. Nad ei tea, milline hind ja reeglid kehtivad viie kuni 10 aasta pärast.

Tegelikult nad teavad – turumajanduses on loomulik, et hinnad kõiguvad. Ka naftahind kõigub, see mõjutab põlevkiviõli hinda ja seda määramatust on kindlasti väga palju. Selle vastu ei vaidle keegi.

Aga turumajanduses on loomulik nõudlusest sõltuv kvoodi hind. See on kõige lähedasem variant turumajandusele, mis on võimalik tegelikult tekitada selleks, et neid emissioone vähendada. Ja see hind on üle Euroopa sama.

Riigi roll tulevikumajanduses kasvab. Kas teie jaoks ei ole toetuste osakaal meie majanduse vereringes lähiaastatel hirmuäratavalt suur? Juba praegu on mõnel ettevõttel kasulikum tegeleda kliimaministeeriumi ukse taga paberite koostamisega kui sisulise innovatsiooniga?

Ma arvan, et see on tegelikult probleem. Me oleme ka kliimanõukogus arutanud seda, et kliimaseadus peaks eeskätt tekitama raamistiku, kus riigil on ülesanne luua võimalusi uute tehnoloogiate kasutuselevõtuks, mis aitaks neid emissioone vähendada.

Eesmärk ei tohi olla suurema toetusmajanduse tekitamine, kus domineerib riigi nähtav jalg. See ei ole efektiivne. Kliimapoliitika ei peaks olema niisugune käskiv-keelav ja pelgalt toetusmajandust tekitav. See peaks eeskätt olema võimalusi loov. See võib-olla helesinine unistus, aga pigem võiks ta nii minna.

Katsuks ikkagi natukene kirjeldada ühte sektorit. Kuidas konkreetselt puudutab üht talupidajat otsus, et põllumajanduses vähendatakse süsinikuheidet mingi kindla protsendi võrra?

Põllumajandussektor on just hea näide sellest, et oleks tulnud varem rääkida kaasa kliimaküsimustes. Sealsed süsinikuvähendamise eesmärgid on praegu seotud 2005. aastaga, kui Eesti põllumajandussektor oli suhteliselt põhjas, me ju alles liitusime Euroopa Liiduga.

Vahepealsetel aastatel on põllumajandussektoris toimunud kasv, mis tähendab seda, et meie jaoks on eesmärk nüüd praegusel tasemel palju keerulisem. Tõenäoliselt neid eesmärke põllumajandussektoris me täielikult ei täida ja süsinikueesmärk tuleb saada tasakaalu teiste sektorite arvelt. Mujal tuleb rohkem lõigata, sest põllumajandussektor on oluline. Toidujulgeolek on ka väga tähtis, selle kallale minna ei tohi.

Kliimanõukogus tundus ka esialgu põllumajandussektor selline, kus ei anna väga palju teha. Aga põllumajandusteadlased tegelikult pakuvad välja lahendusi, mis on täiesti tehtavad. Näiteks söötade muutmine ja muud lahendused, aga ma ei ole ekspert nendest rääkima.

Me kumbki ei ole põllumajanduseksperdid, aga teame, et loomakasvatuses tekib tohutult kasvuhoonegaase. Selle vähendamine peab ju tulema läbi mingite korralduste või reeglite kehtestamise? Ükski terve mõistusega talumees ei lähe vabatahtlikult oma lehma tapma.

Põllumajandussektor on meil kasvanud nii suureks ka seetõttu, et väga suur osa Euroopa Liidu rahast on seotud põllumajandustoetustega. See kiire kasv tegelikult pole päris turumajanduslik nähtus.

Toetusi Eesti ei saa likvideerida, sest Prantsusmaa ja teised suured põllumajandusmaad jäävadki oma põllumeestele toetusi maksma.

Jaa, absoluutselt. Aga põllumajandustoetuste määramisel me saame ka arvesse võtta seda, et tootmine oleks keskkonnasõbralikum.

Mulle endale tundub natukene ohtlik, et tegelikult osa riike on ikkagi võtnud eesmärgi hakata põllumajandussektorit oluliselt vähendama. Euroopa Liit on üks maailma toidujulgeoleku garanteerijatest. Sellest aspektist räägitakse liiga vähe ka kliimapoliitika puhul.

Ma enne ütlesin, et me räägime vähe Eesti suurest pildist, aga me räägime vähe ka Euroopa suurest pildist. Me peaksime mõtlema sellele, mis juhtub siis, kui kliimapoliitikat ellu viiakse, kas me suudame siis tagada samasugust elu, samasugust julgeolekut nagu praegu.

Tööstuse pärast ma väga ei muretse. Suur osa Eestis toodetavatest kaupadest läheb ekspordiks ja me ei ole enam konkurentsivõimelised Põhjamaades, kui me ei suuda toota piisavalt keskkonnasõbralikult. Kliimanõukogus olevad ettevõtjad on seda eraldi välja toonud. Tegelikult suur osa tööstussektorist teeb kliimapöörde ära ka riikliku sekkumiseta sellepärast, et lihtsalt turg seda ootab.

Üks suuremaid saastajaid on transpordisektor. Millised on reaalsed lahendused?

Transpordisektori heited on valdavalt seotud sõiduautodega ehk tegelikult eraisikute käitumisega. Mina ise ei ole väga optimistlik selles osas, et neid õnnestub nüüd nii kergelt vähendada.

Aga seda peaks tegelikult vaatama rohkem koos hoonete ja linnade arenguga. Praegu plaanitakse, et tulevikus võiksid olla majade ees autode laadimiskohad. Ma arvan ise, et siin tasuks võib-olla korraks veel mõelda selle üle, kas mõistlikum oleks riigil hoopis tegeleda mingisuguse infrastruktuuri rajamisega, näiteks ehitada avalikke laadimisjaamasid.

Elektriautod tänapäeval tegelikult sõidavad ühe laadimisega juba päris pikalt ja neid ei pea igal öösel laadima, eriti kui neid kasutatakse lühikesteks otsadeks. Tulevikus see laadimine võiks rohkem välja näha nagu tänapäeval bensiinijaamas käimine. Ja akud muutuvad ka ajaga paremaks.

Suur osa emissioonist tuleb meil Harjumaalt pealinna lähedastest asulatest Tallinnasse tööle sõitmisest. Võib-olla ei ole selleks lahenduseks üldse vajalik elektriauto, vaid piisaks sellest, kui inimestel on pistikhübriid. See on palju odavam, aga vähendab emissioone täpselt samamoodi nagu elektriauto kasutamine.

Ja siis kaoks ära ka see mure, kui on vaja paar korda aastas Tartus käia autoga. Elektriautoga on seda võib-olla riskantne teha, sest tervet päeva ilma laadimata sõita ei saa.

Kliimanõukogu töörühmad olid välja pakkunud kõige suurema transpordisektori heite vähendamismeetmena biokütuste laialdase kasutuselevõtu. Põhimõtteliselt on see ettepanek viia Eesti autopark sõltuvusse Indoneesias ja Malaisias toodetava palmiõli jääkidest, sest nendest paraku biokütuseid enamasti toodetakse.

See on üks vastuoluline meede. Tegelikult ma saan aru, et on võimalik kasutada lisaks palmiõlijääkidele ka Euroopas ümber töödeldud erinevaid kütuseid. Nüüd küsimus on selles, kas teised riigid plaanivad sama ja mis saab sel juhul sellest turust.

Vastus on lihtne, Euroopa sõltuvus Aasia troopilistest saareriikidest muutub samasuguseks, nagu oli see Araabia riikidest nafta osas 50 aastat tagasi.

Ma arvan siiski, et see plaan ei ole tegelikult kasutada palmiõli, mis tuleb Indoneesiast ja Malaisiast, vaid siin on küsimus pigem õlijääkide ümbertöötlemises ehk siin teist tüüpi diiselkütuses.

Aga ikkagi on kohe küsimus, kas sellist kütust jätkub Euroopas piisavalt, kui kõik riigid plaanivad samasugust meedet. Me täpselt ei tea, mida teised plaanivad, aga oletame, et nad plaanivad, ilmselt saab olema biokütuse hind kõrgem ja seda ei jätku piisavalt.

Tõenäoliselt selle kõrvale on ikkagi vaja ka teistsuguseid lahendusi, mitte ainult mõtlemist biokütuse peale.

Kliimanõukogus on välja pakutud igasuguseid käitumuslikke lahendusi. Vaja on mitmekesistada liikumisvõimalusi, et oleks auto kõrval ka midagi muud. Tänase ilmaga välja vaadates (intervjuu on tehtud lumisel 23. aprillil - toim.) on jalgrattaga üsna keeruline sõita, kuigi ma tean mitut tuttavat, kes täna läksid ka jalgrattaga tööle.

Lisaks sellele on vaja muuta meeldivamaks ühistransporti, käia vahel ka jala, alati pole tarvis autoga sõita. Ja kindlasti on väga suur potentsiaal linnade planeerimisel.

Viimane küsimus. Me elame praegu ikkagi tarbimisel põhinevas turumajanduses. Kas teie eesmärk kliimanõukogu esimehena on tagada, et turumajandus Eestis ei hukkuks?

Jaa, ma arvan, et see on küll minu eesmärk. Ma tean neid mõtteid selles osas, kui lihtsalt võiks roheüleminek toimuda. Paberil tundub, et on võimalik seda teha kuidagi lihtsalt käskude ja keeldudega, aga tänases ühiskonnas ei ole see reaalne.

Ma ikkagi toon käsumajanduse mõtlemisest hiilgava näite. Kliimanõukogu liige Maia-Liisa Anton kirjutas sotsiaalmeedias, et võiks kehtestada sellise korra, et inimene võib lennukiga lennata üks kord viie aasta jooksul. Rohkem lihtsalt ei lubata ja kõik, sest lennukisõit on teatavasti tohutu süsiniku jalajäljega. (Anton saatis pärast intervjuu ilmumist täpsustuse, et pidas sotsiaalmeediapostituses reisimise piiramisest rääkides silmas inimeste vabatahtlikku eneseregulatsiooni – toim.)

No seda peab Maia-Liisa enda käest küsima, see ei ole kindlasti kliimanõukogu ühine seisukoht.

Aga selleks, et oleks võimalik neid muutusi teha, peavad olema need meetmed sellised, mis on ühiskonnas vastuvõetavad. Mingisugust plaanimajandust või sotsialismi ei ole plaanis kehtestada. Kui need meetmed oleksid sellised, siis nad lihtsalt ei ole ühiskonnas teostatavad.

Rõhutan veel kord, et meetmed peavad läbima nii-öelda demokraatia testi. Need peavad olema sellised, et poliitikud on nõus need riigikogus heaks kiitma ja nad ei pea muretsema, et nad kaotavad oma valijad. Ehk ühiskond peab lõpuks ikkagi nende meetmetega nõus olema.

Ja mina küll ei usu, et poliitikud on nõus vastu võtma sellise seaduse, mis on tõeliselt meie tänast majandusmudelit hävitav. See seadus tuleb ikka selline, et see soosib pigem uute tehnoloogiate kasutuselevõttu ja loob sellega ühiskonnas võimalusi, mitte ei piira neid.

Viimasele küsimusele lisatud täpsustus 24.04 kell 11.10.