Eesti loobub esialgsetest kasvuhoonegaaside vähendamise eesmärgist ja võtab endale vähemambitsioonikad. Kas te arvate, et need vähemambitsioonikad on reaalsuses täidetavad?

See eesmärk on reaalne ja see eesmärk ei ole väheambitsioonikas. Väheambitsioonikas oleks sellele küll väga puusalt antud hinnang. Esiteks, Eesti on Euroopa Liidu eesmärkidega, mis tähendab 55 protsenti kasvuhoonegaaside vähendamist, väga heas tempos. Me oleme täna juba suutnud vähendada oma heitmeid 57 protsenti võrreldes 1990. aastaga, mis tähendab seda, et oleme teinud palju rohkem kui teised riigid. Ja ka võetavad eesmärgid on igati selles tempos. Me püüame ikkagi hoida nii loodust kui ka säilitada majanduses konkurentsivõimet.

1,5 kraadi eesmärk ei ole saavutatav, kahe kraadi eesmärk tänaste tehnoloogiatega tõenäoliselt ka mitte. See on selgelt vähemambitsioonikas eesmärk kui oli algne plaan.

Siin on vaja seda kirjeldada, et Eesti on võtnud üsna realistliku lähenemise. Tallinna Tehnikaülikooli uuring ka seda kirjeldab. Kui me kirjutaks kavasse sisse uued tehnoloogiad, mida ei ole veel praktikas rakendatud – süsiniku püüdmise ja palju muud –, siis võiks loomulikult joonistada välja oluliselt teistsugused, ambitsioonikamad numbrid.

Vesiniku ometi kirjutate siia sisse.

Vesinikku ka prakikas kasutatakse. Aga nende numbrite puhul on nii, et me oleme lähtunud tänastest tehnoloogiatest ja püsime kenasti Pariisi kliimakokkuleppe kahe protsendi eesmärgi raamides. Pariisi eesmärk oli kaks protsenti, 1,5 oli n-ö igatsetav eesmärk. Nii et, loomulikult, võib võtta ambitsioonikama eesmärgi, aga tänaste tehnoloogiatega on see saavutatav ja igati realistlik ja, ma arvan, ka sotsiaalselt igati kirik keset küla eesmärk.

Praegusest plaanist ei selgu, kui palju nende asjade tegemine päriselt maksma läheb ja kust see raha ka tuleb. Näiteks kogu elamufondi renoveerimine pea 90-protsendilises mahus eeldaks tempo kahe-kolmekordistamist. Seda raha hetkel kuskilt ei paista riigieelarve seisuga arvestades.

Väga lihtne vastus on, et kõikide nende muutuste mittetegemine läheb kordades kallimaks. Kõik teaduslikud uuringud, majanduslikud analüüsid kirjeldavad, et probleemiga tegelemine varases algusjärgus või järgus, kus see veel võimalik on, on oluliselt efektiivsem kui seda teha hiljem. Teiseks, needsamad kliimaseaduses olulised osad ehk näiteks taastuvenergeetika annab inimestele soodsama elektrihinna ja puhtama.

Kas te mõjuhinnanguid teete, sest praegu neid sellest tekstist veel ei paista?

Jah, seadusega koos tulevad ka erinevad hinnangud, samamoodi erinevad viited uuringutele, mida me kasutame. Mida ma võin öelda, tegemist on ilmselgelt vähemalt Eesti viimase kümnendi kõige laiapõhjalisemalt tehtud seadusega.

Mis see suurusjärk võiks olla, mis me siin kümnendi lõpuks investeerima peame, et need eesmärgid saavutada?

Igas valdkonnas on need erinevad. Kui uusi tööstuseid teevad ettevõtjad, siis nad teevad selle ikkagi turukindluse ja uute võimaluste, näiteks taastuvenergia vastu. Neid ei hakka tegema riik.

Kliimakindla majanduse seaduse eelnõu kokkuvõte: