Bahmuti kandis Tšassiv Jari linna lähistel 93. brigaadi polügoonil valmistavad instruktorid vastmobiliseeritutest, kellel on selja taga ainult kaks kuud sõduri baaskursust, tõelisi sõdureid.

"Iga treening algab meil eelnevalt õpitud materjali kordamisega, nii jääb see paremini meelde. Kordame kõiki laskeasendeid, sealhulgas ka keerulisi. Siis harjutame lahingugruppide liikumist, rindejoone moodustamist, külgedelt ründamist. Eriti hästi ei tule veel välja, aga me töötame selle kallal. Meil on veel aega," rääkis Volodõmõr.

Samas õpivad seal kõrval noored sõdurid kaevikute puhastamist vaenlasest.

"Laskmise võib selgeks õpetada kolme päevaga ja siis tuleb see juba hästi välja. Keerulisem on õpetada grupis tegutsemist koostöös teiste sõduritega. Selleks, et teha tavalisest võitlejast hea sõdur korralike oskustega, piisab kahest-kolmest kuust," ütles Bogdan.

"Mulle meeldivad meie instruktorid, sest neil on päris kogemused, mida nad meile jagavad," sõnas sõjaväelane kutsungiga Hai.

"Tulistada neile meeldib. Neile, kes siin praegu on, meeldivad laskeharjutused väga. Õpetussõnu kuulata neile aga ei meeldi, tahavad kohe kaevikusse ronida. Jooksevad ja tulistavad seal. Naudivad seda," rääkis Bogdan.

Paari-kolme nädala pärast jaotatakse need mehed kompaniide vahel ära ja saadetakse positsioonidele, mida Vene väed pidevalt ründavad.

"Meie jalaväel on kaevikutes väga raske. Luureandmed näitavad, et vaenlane on arvuliselt meist mitu korda üle. Neid täiendatakse pidevalt. Kui ühel päeval me tõrjume nende rünnaku, hävitades kolm-neli soomusmasinat, peksame nende jalaväge nii, et mõned on haavatud ja ülejäänuid nokivad põllul varesed, siis vaatamata sellele võivad nad juba kolme-nelja päeva pärast meid sama suure grupiga uuesti rünnata," rääkis Jaroslav.

Kui Ukraina väed Bahmuti rindelõigu positsioonidelt tagasi lüüakse, siis on ohu all järgmine suur Donbassi linn – Kostjantõnivka. Tegelikult on Kostjantõnivka jäänud raketi- ja mürsutule alla täiemahulise sõja algusest saadik.

"Muidugi me kardame. Kes ei kardaks? Ainult lollid ei karda midagi," ütles Jelena, kes on veel linna jäänud.

"Me pole mitte kuskil oodatud. Mu ema on 87-aastane, tal on diabeet ja ta on pimedaks jäänud. Tal on insuliini vaja. Muidugi me mõtleme selle (lahkumise - toim.) peale. Kui sellest linnast peaks saama uus Bahmut, siis kindlasti lahkume," ütles ta.

"Elu meil siin ei ole eriti hea. Kogu aeg pommitatakse. Ei tea, mida teha. Loodame, et läheb paremaks. Ei tea, millega see sõda lõpeb," sõnas Valeri.