Teoreetiliselt peaks iga rindele jõudnud sõdur olema omandanud kõik vajalikud oskused. Päris elu näitab, et iga brigaad peab mobiliseerituid ise välja õpetama.

"Kaks kuud baaskursust õppekeskuses ei anna sama tulemust nagu kaks nädalat intensiivset väljaõpet siin, kus viiakse läbi pidevalt laskeharjutusi. Siin annavad kogenud sõdurid edasi oma oskusi värsketele relvavendadele," ütles Jaroslav.

Kaitseväega liitunud sõdurid on samuti erinevad.

"Kui ta astus vabatahtlikult kaitseväkke, siis tähendab, et ta on motiveeritud ja temast on palju kasu. Aga kui ta püüti kinni tänavalt, poodi minnes, siis kahjuks temast ei ole eriti palju kasu," tõdes Kostjantin.

Et täita kaitsejõudude ridasid, kasutab riik nii piitsa kui ka präänikut. Mobilisatsioonist kõrvale hoidjatele on rakendatud karmimad karistused, aga nendel, kes riigi eest sõdivad, tõstetakse palka.

"Sõjaväelane, kes sõdib otse eesliinil, saab koos lisatasudega 120 000 grivnat (2800 eurot). Äsja tõsteti palka 70 000 (1600 eurot) võrra. Me pole küll seda raha veel kätte saanud, aga kui see peaks osutuma tõeks, siis meie tasu oleks peaaegu 200 000 grivnat (4700 eurot). Kogenud ohvitserid teenivad veelgi rohkem. 200 000 grivnat on umbes 5000 USA dollarit. See pole paha. See on peaaegu NATO sõduri palk, arvan ma. Tavaline tööline ei näe kunagi sellist palka," rääkis "Koreograaf".

ERR-i ajakirjanik Anton Aleksejev käis koos operaator Kristjan Svirgsdeniga terve rindejoone ulatuses, et oma silmaga näha, mis on viimaste kuude jooksul seal muutunud.

"Meeleolu on muutunud. Kõik on väsinud. Väljavahetamist aga ei toimu. Muutus ka laskemoona arv, mida meile antakse. Seda on jäänud aina vähemaks. Isegi meie miinipildujad on väsinud. Raud kulub samuti," tõdes "Jupiter".

Erinevalt ukrainlastest ei kannata Vene väed tehnika, laskemoona või elavjõu puuduse käes.

"Venelased on oma taktikat muutnud. Varem ründasid nad meid kahurilihana, kuni terve nende üksus, pataljon või brigaad sai hävitatud. Nüüd ründavad nad lainetena. Eesliinil on üks pataljon, mis saadab välja väikeseid ründegruppe umbes kaheksa inimese kaupa, et vallutada meie positsioone. Loomulikult me tõrjume nad tagasi, nad saavad surma. Need, kellel õnnestub ellu jääda, saadetakse tagalasse ning nende asemele tuuakse teiselt või kolmandalt liinilt värsked sõdurid," kirjeldas Serhii.

Isegi rindeäärses Hersonis võib vahepeal tunduda, et elu läheb hoolimata sõjast ikkagi edasi. Juba pool aasta tagasi oli selge, et Vene väed valmistuvad uueks pealetungiks, kuid kaitseliine hakkasid Ukraina sõdurid rajama alles nüüd.

Näiteks on Ukraina armeejuhatus otsustanud rajada kaitseliini Hersoni oblastis Dnepri jõest umbes 10 kilomeetri kaugusele, mis tähendab, et nad ei välista, et Vene väed võivad ka sinnani jõuda.

"Need "draakoni hambad" (tankide tõrjumiseks - toim.) asuvad teisel kaitseliinil. On ka esimene kaitseliin, mis on meie sõdurite kontrolli all, sealhulgas ka sillapea Krõnki külas, jõe teisel kaldal. Venelased ei saa nii lihtsalt üle jõe tungida. See pole võimalik," rääkis Hersoni oblasti administratsiooni esindaja Oleksandr Tolokonnikov.

Kaitseliine võib küll rajada, sõdureid motiveerida, aga kui sinna kukub juhitav lennukipomm või rakett, pole sellest erilist abi. Viimased kuud on näidanud, et Vene vägedel on selge ülekaal ka sõjatehnikas.

"Ainus võimalus, kuidas neile vastu saada, on lennukid. Meil on vaja oma õhuväge, et nende hävitajaid ja pommitajaid alla lasta. Meil on vaja rohkem õhutõrjet, mis ulatuks Tokmakini, kust nende lennukid lööke annavad. Ainult nii võib neid tagasi hoida," ütles Serhii.